Teatriküljed on ilmunud seitse aastat

alt

“Soolo” ja soolo. Foto: Viio Aitsam

 

Seekordse lisalehe number on 84. Arvu tähendus kasvab, kui teate, et see tähistab kaheksakümmend nelja kuud. Kui uskuda, et Eesti teatrites on aastas 160 esietendust, on Külgedes seitsme aasta kestel räägitu vaid kübe. Ma tunnistan, et ei ole suutnud sedagi kübet, mis tean, selle aja jooksul välja öelda ja tüdida. Elu on igal hommikul uus ja teater on igal vaatamisel uus. Tuleb vaid vaadata. Vilksamisi ja pikalt ja kohkunult ja igavlevalt ja… mitut moodi.

Seekord vaatab Raplamaal ilmuv teatrileht põgusalt tagasi, tuues ära vaid osa neist nimedest, kellega aastate jooksul on pikemalt juttu ajanud elust ja teatrist. Priit Võigemasti „ootamatult“ mängida tulnud „Hamletist“ kirjutab Vanalinna hariduskolleegiumi abiturient Priit Põldma. Selle üle on hea meel, sest tema ei saa kirjutada Eestis läbi aegade lavastatud Hamletitest, temale oli Priidu mängitu esimene. Teatrikülgede lühike intervjuu ongi Priit Võigemastiga, kas see jutt on juhus või…

Pikas intervjuus mõtiskleb lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk üpris valusalt Eesti kultuuri ja keele ja teatri ja kodu üle. Ütleb muu hulgas nii: „Pragmaatikuna võin öelda, et see kõik on juba toimiv protsess, aga inimesena siiski usun, et üks väike kolkarahvas, kes raputab endale tuhka pähe (nagu me teatri Urmas Vadi lavastuses väga sümboolselt näidatakse), elab igavesti. Ma võin teada ühte, aga uskuda teist. See on minu vabadus ja enesepettus.“

Tänane infotehnoloogia võimaldab Rapla ühetoalises korteris istudes kõnelda Kathmandu hotellis elavate kaasteelistega. Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere käisid Nepaalis suurel teatrifestivalil. Üks autori, teine näitlejana ja Teatriküljed toob ära nende esimesed muljed.

Nagu ikka, peab heas lehes olema surmakuulutus: leiate järelehüüde kurbusele, kelle nimi oli „Misery“.

Ja siinkohal tahan tänada kõiki, kes Teatrikülgi loevad.

 

Külgede kirjutaja Margus Mikomägi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga