Teatrid tõlgendavad koroonareegleid erinevalt

Koroonareeglid teatritele ei ole sõnastatud rangelt kohustuslikena, neid annab tõlgendada. Tõlgendamine tekitab kohati hämmastust. Tundlikumad publiku hulgast nurisevad, et liiga tihti hajutamisreegleid ei täideta. Reegleid rikkudes teenitakse rohkem, neid järgides jääb osa piletitulust saamata – see tekitab paksu verd ka korraldajate seas.

Pärast „Suusabaasis on tantsupidu” esietendust Kiidjärvel kirjeldas üks publiku hulgas olnud naine mulle saja meetri pikkust peldikujärjekorda ja tribüünidele kokkusurutud vanemapoolset rahvast. Jah, tõesti, vabas õhus tohib kokku tulla 2000 inimest. Küsimus on, kuidas.

Korraldajad, kes reegleid järgivad, peavad hajutatuse võimalused vastavalt konkreetsele kohale läbi mõtlema. Vaba lava ja R.A.A.A.M.i juht Märt Meos rääkis, kui raske on publikut hajutada näiteks Tallinna Katariina kirikus, kus kolmekohalised istmed…

Vanemuise teatri juht Kristiina Alliksaar, kes sageli vaatab ka teiste teatrite etendusi, ütles, et on sel suvel ise ka mitmel korral nördimust tundnud – erinevatel suveetendustel on mängupaigad olnud täiesti täis müüdud.

Samas ei sõltu ta sõnul publiku tervis ka mitte ainult korraldajatest. Ta tõi näiteks Vanemuise lavastuse „Kirvetüü” Tartu kunagises kammivabrikus. Ka selle kohta on räägitud, nagu oleks tribüünid puupüsti täis olnud.

Tegelikult oli „Kirvetüü” tribüüni 680 kohast välja müüdud vaid 340 kohta. Teater eemaldas mängupaigas näitlejate turvalisusele mõeldes istekohtade esimese rea. Publiku hajutamiseks seati sisse kaks eraldi sissepääsu. A ja B sektorisse pääses maja erinevatest külgedest, mõlemal pool olid eraldi kohvik ja tualetid. Saalis oli omakorda võimalus valida tribüünile minekuks eraldi teid ja tribüüni kõrvale olid paigutatud lisatoolid, et inimesed, kes end ikkagi ebamugavalt tunnevad, saaksid istuda täiesti eraldi.

Mis juhtus? Kuna istekohad ei olnud nummerdatud, sai igaüks endale ise koha valida. Publik tegi seda nii, et istus enamasti üsna külg külje kõrvale tribüüni keskele, jättes ülemised read ja nurgad hoopis tühjaks. „Kui võimalus hajumiseks on loodud, tuleks seda kasutada,” märkis Kristiina Alliksaar. Mina lisan, et aga näha tahaks ka.

Näiteks Pärnu teatri süldipesuveeloo etendusel olid reeglid täidetud. Pileteid müüdi poole saali jagu ja inimesed said istuda nii, et mõlemale poole jäi vaba istekoht.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga