Tarah otsib oma ja meie pelgulinna ja pääsküla

12. jaanuaril avati Tallinnas Kiek in de Köki kuuendal korrusel Tarah Montbélialtz´i fotonäitus “Veneetsia”.

„Kummaline, kuid tunnen, et Veneetsias on midagi muinaseestilikku. Otsisin Muinas-Eesti kuningriiki seal, paradoksaalne,” ütleb Tarah enne näituse avamist. Ta mõelnud Veneetsias, milliseks oleks Muinas-Eesti võinud välja areneda, kui ei oleks tulnud võõrvallutajaid. „Algselt oli Veneetsia ka vaid pelgulinn, pääsküla soosaarestikus. Varjupaik, kuhu mindi rettu.” Tarahi mõte uitab selleni, et ka Eestis oleks võinud tekkida Veneetsia sarnane kõrgkultuur. „Kui ei oleks tulnud ordut ja teisi vallutajaid,” mõtleb ta.

Tarah on Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare ja Ene Rämmeldi poeg. Ta on luuletaja ja kasutab luuletajana perekonnanime Xaintorxare, mis prantsuse keeles on Orgusaar. Perekonnanime Montbélialtz kasutab ta siis, kui teeb fotosid või tõlgib. Filmirežissöör Vladimir Karassev palus poliitilist varjupaika, nii-öelda hüppas ära Nõukogude Eestist 1976. aastal. Läks viis aastat, enne kui toonane okupatsioonivalitsus laskis mehele Pariisi järele sõita ka naisel ja pojal. Tarah oli siis 9-aastane. Kui ma imestan, kust tal selline ilus eesti keel, saan vastuseks, et isa rääkis temaga vaid selles keeles. Eesti sõpru tal lapsena ei olnud. „Olid kahe maailmasõja vahelised eestlastest vanaprouad.”

Täna 45-aastane Tarah meenutab, et lapsena Eestis teadis ta, et isa on kusagil „kaugel planeedil”. Siis oli ta just Kiek in de Köki tornis tundnud, et on olemas midagi muud kui nõukogude süsteem. „Sain aru, et on ja on olnud võimalik ka midagi muud kui nõukogude süsteem, rääkimata raudrüüde ja vanade kivide võlust.”

Ristikivi hingesugulane

Tarah on prantsuse keelde tõlkinud Karl Ristikivi ainsa luulekogu „Inimese teekond”. See ilmus 2002. aastal eesti ja prantsuse keeles. Prantsuse keeles on kogu pealkiri „Chemin terrestre”.

„Jah, hingesugulus. Ma tundsin Ristikivi ahastuses ära paguluses elamise valu, mida minu isa tundis ja ma isegi olen tundnud.” Tarah ütleb, et Karl Ristikivi oli Eesti aristokraat, et tema mõttekäigud olid aristokraatlikud. „Ma ei saa leppida, et eestlased on matsid, et sellega ainuüksi nende identiteet piirdub,” ütleb Tarah ja mulle tundub kuidagi, et just see me matsirahvaks olemine teda kõige enam vaevab. „Vallutajate väevõimuga taandati meid kõiki ühte seisusesse. Eliidikohtade monopol oli vallutajatel või nende üksikutel eestlastest käsilastel, kes kõik endastmõistetavalt saksastusid.”

Tarah on Pariisis õppinud ajalugu, vene keelt ja, nagu ta ise ütleb, tsivilisatsiooni. Poliitpõgeniku pojana Pariisis sai ta oma õpingute ajal väikest toetust. Doktorikraadi uuringuteks talle aga enam raha ei antud, vaatamata sellele, et oli siis ka veel poliitpõgeniku staatuses. Prantsuse kodakondsuse sai Tarah alles 2000. aastal. „Nii et isa jaoks ma läksin raisku… Mind hakkasid hoopis taas huvitama luule, foto, lühifilmide tegemine…” räägib Tarah.

Küsimusele, kelleks Tarah ennast peab, eestlaseks või prantslaseks, vastab mees: „Tunnen end Pariisis teisena ja Tallinnas ka teisena… Igal pool võõras?”

***

Fotonäitus „Veneetsia” on Kiek in de Köki fototornis avatud 31. märtsini. Oma pikemas näitusetutvustuses kirjutab autor: „Hiilgus ja allakäik. Lisaks lubatakse, et kui mitte poole sajandi, siis sajandi pärast vajub/kaob Veneetsia linn ikkagi vee alla. Seda enam iga hetk on seal täna väärtuslik.”

 

Allaheitlikkuse vaim

Tarah Montbéliaz ütleb, et tema seekordsel külaskäigul üllatas teda kõige rohkem see, mida ta nägi Tartus Eesti rahva muuseumis.

Kõige paremini iseloomustab ajaloolase haridusega väliseestlast tema sõnavõtt Karl Ristikivi konverentsil 2012. aastal Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis. Siis väljaöeldu, millest Maaleht avaldab katkendi, ei anna talle siiani rahu ja teda hämmastab rahvamuuseumis nähtud kinnitus me rahva allaheitlikkusele. Siinkohal on paslik lisada, et ettekanne jäi Tarahi sõnul konverentsi ettekannete kogumikust välja.

Ristikivi ehk üle-eestiline Ristikivi

Tarah Montbélialtz

Küsitav on ka riigi sümboolika. Konstantin Päts ja tema generatsioon olid oma aja lapsed. Minnes edasi õppima Venemaa impeeriumi, nad tundsid riigi suurvapi kolmes lõvis „oma“ Eesti ära. Aga mina tulen Prantsusmaalt, olin see suvi Normandias ja seal on vapil kaks lõvi, nagu ka Inglismaa jalgpallimeeskonna vapil kolm lõvi… Ja see kõik on normaalne, kuna need maad on seotud viikingite diasporaaga. Nad on viikingite järeltulijad.

Aga eesti rahvale kolm lõvi on okupandi sümboolika nagu sirp ja vasar ning haakrist. Sellel pole mitte mingit pistmist rahvussümboolikaga. Kolmelõviline vapp on orjapõlve reliikvia nagu ka luteri ehk saksa usk või katoliiklus (mis kõik mõisahärrade määratud). Ainuke usk, mida eestlased vabatahtlikult valisid, oli õigeusk. Ja siin see Ristikivi fenomen, ta jäi sellele usule truuks kuni lõpuni. Praegune okupatsiooni-elanikkond allub Moskva patriarhile, samal ajal kui Eesti päris õigeusklikud tunnustavad ainult Konstantinoopoli patriarhi.

Nii ka Lake Victoria ehk Victoria järve sündroom. Eurooplased avastasid selle Aafrikas 1858. aastal ja nii see kroonib Aafrikat. Samamoodi Tallinn ‒ kas tõesti kõik algab Taani linnaga ja mitte Kalevilinnaga? Eesti hümnist ma juba ei räägigi, sest oma alaväärsusest eestlased arvasid, et teevad alguses Soomega ühisriigi, kust matkimine ‒ teha nagu soomlased.

Ja mis on Maarjamaa risti teenetemärk? Odav epateerimine, prostitutsioon, seniilsuse haripunkt? Kas tõesti rassistlik, kuna maarahvas seda mitte kunagi ei saa? Maarjamaa, mis siia sunniviisiliselt toodud tule ja mõõgaga, on risti vastu eestlaste esivanemate tõekspidamistele. Maarjamaa tegigi lõpu Muinas-Eestile, sellest hetkest peale tõmmatigi eestlased ajaloost maha.

Muidu ehk Eesti muinaskuningriigid oleks välja kujunenud millekski soliidsemaks. Sest kõik germaani rahvad olid eestlastega samal ühiskonna arengutasemel, aga nemad peavad kõiki oma ristiusu-eelseid juhte ikka kuningateks (ainult siin ei julgeta tänapäeval selle peale mõeldagi, Lembitut peetakse vaata et kolhoosiesimeheks, sest termin „vanem” on tõlge senior’ist, mis on madalaim aadliseisus just paruni all, pealik ja ülik on aga puhver- ehk tehissõnad).

Millal küll haritlaskond saab siin võimule ?

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga