Sümpoosion Saueaugu teatritalus: „Sass, kes kõnnib omapead”

Näitleja ja lavastaja Aleksander Eelmaa aastataguse, tookord suurema tähelepanuta olnud 70. aasta juubeli pühitsemise korraldas Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Tellis seitse ettekannet ja kutsus kuulajad külasse ja talusse. 5. augustil see sündis.

Aleksander Eelmaa ehk Sass oli ka ise Saueaugul, aga ettekandeid ta kuulama ei tulnud. Vilksus kusagil, koos Kasterpalu isa vaimuga, ja hoolitses, et kõik omandaks natuke suurema tähenduse ja mastaabi kui lihtsalt sünnipäev. Nii läkski. Ma aastaid ei ole kuulnud nii põnevaid elule ja lavakunstile, kunstile ja elamisekunstile pühendatud mõtteavaldusi. Millised seosed! Ja väljas vaheldusid päike ja paduvihm. Päike võitis. 

Ma väga loodan, et kellelgi jätkub jõudu sellel päeval räägitu ühiste kaante vahel avaldada. Mõned killud sest tervikust: Tõnu Õnnepalu jutt, et Sass on ta õpetaja ja see näide, kuidas Sass ta kelneri pisirolli mängima pani ja kuidas Tõnu sellest 10 minutist rohkem teatri kohta õppis kui kogu elu jooksul teatrit vaadates kokku. Või Valle-Sten Maiste kirglik ja tark ettekanne teatri mõistmise ootushorisontidest. Pille-Riin Purje seosed Sassi rollidest lähtuvalt, olid uhked ja täpsed kuni selleni välja, et Sass on “eelmaa”. Selline piiriala, kus meri kohtub maaga… Veel lavakoolis õppiv Priit Põldmaa kõneles, mida noortel on vanadelt õppida ja kasutas sõna vaimukoolus. See viimane oli ka Saueaugul külas.

Ettekannetega esinesid veel Mart Kivastik (tõsi, tema kasutas Tõnu Oja abi), Margus Kasterpalu ise, Madis Kolk, Kaja Kann, Maarja-Helena Meriste jt, kel on olnud au Aleksander Eelmaaga koostööd teha.

Õhtul kell seitse astus publiku ette Aleksander Eelmaa, Donald Tombergi kirjutatud monoloogiga «Sümfoonia ühele. Allegro con moto». See Ardo Ran Varrese Tartu Uue teatri lavastus sai Saueaugul endale väärika ruumi, millist ei ole mitte kusagil maailma suur- või ka väiksemates linnades. Jah, ka sellist Sassi teist ei ole.

Maaleht näitab täna eeskuju, soovides, et eesti kultuuri tähtsad sündmused ajalikku ellu ära ei lahustuks: üks meisterlikest sümpoosioniettekannetest on peategelase auks teie ees.

Epitaaf heale inimesele

Mart Kivastik

Saueaugul kandis selle loo kuulajatele ette näitleja Tõnu Oja.

Loo tegelased ilmumise järjekorras: Sass – Aleksander Eelmaa, Aarne – Aarne Üksküla, Raims – Raimo Pass, Toompere – Hendrik Toompere vanem, Romka – Roman Baskin, Pääru – Pääru Oja, Garmen – Garmen Tabor, Noormets – Andres Noormets, Ardo Ran –  Ardo Ran Varres. (MM)

Ma arvasin, et Sass on üdini hea inimene, aga eksisin. Kuidas ma sellest aru sain? Väga lihtsalt. Ma olen alati seganud lavastajaid, kui nad on lavastanud minu kirjutatud lugusid. Ikka on tunne, et ise tead paremini. Tol korral ka, kui Sass lavastas „Külmetava kunstniku portreed.“ Ma ei mäleta üldse, kuidas me selleni jõudsime, et Sass lavastab, aga nii läks. Aastaid tagasi otsisime kohta, kus teha suvetükki. Sattusime üsna juhuslikult Viinistule koos Sassi, Aarne ja Raimsiga, vaatasime, et siin sobib küll, kunst ja teater ja meri ühekoos ja jagasime osad ära. Mina kirjutan, Aarne ja Raimo mängivad, Sass lavastab. Ma ei teagi, kas ta oli enne seda lavastanud või ei. Võib guuglist vaadata muidugi. Mu arust ei olnud. Aga ju tal oli isu teha. Kuigi mina arvasin, et kuna ta on selline isetu mees, siis läheb tal lavastamisega raskeks, sest lavastaja ei saa olla läbinisti hea, nagu Sass minu arust oli, tal peab olema mingi konks sees, mis sunnib teda teisi inimesi tegema, mida tema tahab. Head inimesed nii ei tee! Lavastajad on halvad, nagu Nüganen, Toompere ja Komissarov, neilt ei tasu head loota!

***

See Viinistu suvi oli väga tore. Aarne ja Raimo ja Toompere mängisid, Sass muudkui lavastas, kõik oli, nagu kokku lepitud. Isegi Mikk Mikiver oli seal, Võsult käis, tegi üht väikest osa, aga ta istus proovides, tahtis väga aidata. Igavene mõnus suvi. Päike kogu aeg paistis, see oli üks väheseid suvesid, kus oli ainult hea ilm. Mikiveri viimane suvi. Ja siis oli seal veel kunstnik, Sassi sõber, kes hakkas kangesti kunsti tegema, ja kohe oli näha, et sellega ta piiri ei pea, kunst läks üle igasuguste piiride, hakkas etendust segama. Ma hakkasin muretsema, et mis nii saab ja solvasin vist kunstniku ära. Kuidagi sisisesin kõrvalt, kuni tollel sai kõrini ja ta korjas oma koli kokku. Sass oli arvatavasti solvunud, aga ta ei öelnud midagi! Mitte midagi. Ma arvasin, et olen pääsenud, sest päris lavastajad vihastavad kohe, kui keegi hakkab nende töödes sorkima. Ma olen näinud Hendrikut vihastamas, Mäeotsa, Tiit Palu, Romkaga läksin kaklema, aga Sass ei öelnud ühtegi sõna. Ma arvasin, et nii jääbki, unustasin kogu loo ära.

***

Kui „Külmetava kunstniku“ esietenduse päev käes oli, siis oli Sassi närv süsimust. Kui etendus lõppes, siis põgenes ta igaks juhuks kohe ära. Vist selleks, et rahvas teda kividega surnuks ei loobiks. Ta oli liiga õrn! Aga meil läks hästi, rahvas oli rahul, taheti Sassile õnne soovida, aga teda ei leitud. Siis ma arvasin, et ega temast lavastajat ei tule. Närv on tal nii nõrk, ja ta on liiga kunstnik, liiga intelligent, lavastaja peab olema lihtsam, mitteintelligent, töömees. Kui sa oled seest nii õrn, siis sa ei saa seda tööd teha, lavastaja peab olema toores inimene. Üsna julm, ei tohi hoolida näitlejatest ega iseendast, ta peab olema silmakirjalik, tegema halva mängu juures head nägu. Sass tundus mulle selleks liiga aus. Väike kahtlus mul oli, siis kui ta mängis Teenrit. Teener, tolles loos, oli lihtsalt hea. Hea inimene, nagu Sass ise. Aga kui ta end täis jõi siis, tuli tas saatan välja. Ma arvasin, et Sass ei tee seda kohta ära, kust ta selle saatana võtab, kui teda pole, seda ei saa hea inimene teeselda. Aga ta sai hakkama, leidis saatana endas üles, oli hullem saatan kui saatan ise. Tol korral ma mõtlesin, et ta teeskles, et ta lihtsalt on nii hea näitleja, mõtleb saatana endas välja!

***

Ma ise ei teadnud tolle ajani lavastamisest suurt midagi. Ja siis ükskord oli mul võimalus endal proovida. Mul oli algaja jaoks lihtsustatud variant, oli tarvis etendust pimedatele. Ma mõtlesin, et see sobib, niikuinii nad ei näe midagi, et kui ma mingi jama kokku keeran, siis nad ei saa sellest iial teada, nad on ju pimedad. Antagu mulle andeks, et ma nii mõtlesin!

Kirjutasin siis lühinäidendi pimedast poisist, kes tuli ülikooli, ja koristajast. Näitlejateks kutsusin Pääru ja Garmeni. Tuli välja, et pooletunnise teatri tegemine on jube suur töö. See oli raske, meil läks hulk aega, enne kui me teksti osa korda saime. Kohutava aja röövisid suitsupausid, iga viieminutise tööaja kohta tuli meil veerand tundi suitsupausi. Me tegime proove Draamateatris, proovisaal oli otse suitsuruumi kõrval. Ma arvan, et Pääru sättis selle nii, et saaks iga kell suitsetamas käia. Aga see selleks, põhiline, mis ma ära õppisin, oli, et ära mine sorkima. Lavastamine on nii peen töö, sa pead ehitama algusest peale, kivi kivi haaval. Lavastaja ja näitleja suhe on eriline, perekondlik, nad on omavahel nähtamatult seotult, ja see on oluline side, seda ei maksa sorkida, muidu ei saa töötada. Ja samas, seda sidet on ka lihtne lõhkuda. Kui tahta! Näitlejat saab õõnestada, saab teda kahtlema sundida, siis on kõik mokas. Kui keegi oleks tulnud mulle nii vahele surkima, nagu ma ise olin teinud, ma oleks ta tapnud tõenäoliselt. No aga varem ma ju seda ei teadnud!

***

Aga me nägime Pimeda poisi ja koristajaga vaeva ja lõpuks hakkas kujunema, aga päris õige veel ei olnud. Me mõtlesime, et kutsume korra kellegi vaatama, kes oleks kõigile sõber ja tore inimene, ühe sõnaga kellegi, keda võiks usaldada. Kes selline võiks olla? Kes on hea, tubli, sõbralik, tark, selliseid tegelikult ei olegi. Ainult üks on, Sass! Aleksander Eelmaa. Kellega me kõik oleme seotud. Mina olen, Pääru on eriti seotud ja Garmen. Meil kõigil oli üks valik, Sass! Hea Sass!

Helistasin Sassile, mul on ta number peas. 6344 004, Sass oli kohe nõus, et muidugi ta tuleb korraks vaatab. Igaks juhuks me leppisime kokku, et ta ei ütle midagi ise näitlejatele, et asja mitte segi paisata, räägib nurga taga mulle ja siis mina ütlen kõva häälega Päärule ja Garmenile, et teate, seltsimehed, me arutasime Sassiga ja ma leidsin, et teeks need asjad nii. Sass vaatas tüki ära. Siis mõtles. Me olime neljakesi koos. Mina ootasin, et lähme nüüd nukataha, aga ei, ta mõtles veel natuke ja küsis, et kas ta võib kohe rääkida. Ma ei osanud halba aimata, ütlesin, et okei, et kui sa tahad nii väga, räägi siis ära. Ta haaras Päärul rinnust kinni, viis ta lavale ja rääkis talle otse silma, nagu mind poleks üldse olemas. Justkui nõidus! Sama oli Garmeniga. Ta tegi kolme minutiga minu näitlejatest enda näitlejad! Pääru ja Garmen kuulasid Sassi nagu jumalat, suu ammuli. Kokkuvõttes ütles ta paar lihtsat asja, mis töötasid väga hästi. Mul oli nutt kurgus! Siis patsutas mulle õlale ja läks. Ma vihkasin teda! Ta varastas mu näitlejad ära! Kõmm, olid näitlejad, enam ei olnud!

Midagi sellist olen ma näinud ainult korra, kui Noormets lavastas Tammsaare Juuditit. Peaosades olid Anne Reemann ja Peeter Volkonski. Kohe kui etendus oli lõppenud, hüppas publiku seest välja Nüganen, ta ei oodand isegi aplausi lõppu, ta hakkas kohe lavastama, kamandas oma naist, nagu oleks nad kodus köögis. Noormets lebas kõrval vereloigus.

***

Kokkuvõttes läks meie pooletunnine tükk pimedatele kenasti. Pimedad olid väga rahul ja isegi need, kes nägid, olid rõõmsad. Ma sain aru kahest asjast: et lavastamine pole mingi nali, ja ma saan väga aru, miks tekib tahtmine ära joosta. Ja teiseks ma sain aru, et Sass ei ole mingi hea inimene, ta ei ole see, kes ta paistab. Nii et see kuriloom, mis temast Teenri etendusel välja paiskus, see ei olnud võlts, vaid päris. Mis on ühest küljest kurb, sest me oleme kaotanud ühe erakordselt hea ja sõbraliku inimese, Eelmaa Sassi. Mulle ta väga meeldis, ta oli tore ja lahke inimene, kes armastas aeg-ajalt laulda, ta oli mu sõber! Aga teda ei ole enam! See-eest on meil jälle üks lavastaja juures. Nii et, palju õnne, Sass, sinu võit!

***

Ja nüüd ma nägin Tartus seda raadiolugu, mis on justkui Ardo Rani töö, kes on tegelikult helilooja, see on tema lavastajadebüüt. Kui kindlalt on see tehtud ja kui hästi Sass teeb, ei mingeid närve, täiuslik rahu, enesekindlus, justkui ei oleks Sass ise. Ja ei olegi! See on Aleksander Eelmaa, lavastaja, ja ma tean, mis ta arvab. Ta arvab, et las Ardo Varres arvab, et ta lavastas, tegelikult me ju saame aru küll, kes selle osa tegelikult tegi.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga