Süstik on tuul, kuid mis lõngast on lõim

 

See on linnupesa, ei ole linnupesa sarnane.

Head vabariigi sünnipäeva. Lugu mis siin kirjas ilmus pisut lühemana läinud nädala Maalehes.


Riik väärtustab loovust! Miljon krooni on siinjuures vaid mõõdetav suurus.

Kui riik jagab kultuuripreemiaid, teeb ta kummarduse loovusele ja ideaalidele. Eelmise aasta elutööpreemia saajatele helilooja Arvo Pärdile, näitleja Aarne Ükskülale ja kirjanik Ellen Niidule lisanduvad tänavu teatriloolane Lea Tormis, sisearhitekt Leila Pärtelpoeg ja dokumentalist Andres Sööt.

Üheksa aastat tagasi nabis tollane Rapla valla kultuurinõunik Valter Uusberg mu tänaval kinni ja ütles, et appi tuleksin. Nii sattusin Tori kirikus süüdatud võidutule tervitajate sekka Raplas.

 

Rituaalid, müüdid ja tabud

Olime Valtriga varem ka uue riigi traditsioonide peale mõelnud. Rääkinud sest, et vanad puuslike kummardamise traditsioonid on veel liiga värskelt meeles. Päris mitu korda on me juttudes sõbraga kõlanud koopiakunsti teema. Vabadussambad meie ajaloo tõmbetuulte tõttu seda on. Kuidas kopeerimine inimeste meelt mõjutab, on hoopis teine kultuurijutt.

 

 

Räägin võidutule loo nüüd ikka ka ära. Nimelt ütles mu ametnikust sõber tookord, et läbi Rapla sõidab soomustransportöör koos saatjate ja võidutulega. Et tseremooniat juhib Trivimi Velliste. Peatus tehakse meie kahe torniga kiriku juures, vabadussamba jalamil.

Mäletan hästi, kuidas tol hommikul valge pluusi selga panin ja hiljem kiriku nurgal oma habet, metsikut juba siis, siledamaks püüdsin kammida. Nimelt selgus, et olime seal kirikaias ootamas, esindamas ja vastu võtmas kahekesi. Partneriks soomuk, võidutuli ja Velliste. Situatsioon just nagu Becketi pealt maha kirjutatud.

Ja siis nad tulid. Velliste tõrvikuga kõige ees, tema taga lipukandja ja sellele omakorda toeks kaks skaudipoissi, kaelarätid lehvimas.

Trivimi Velliste ei lasknud mitte millestki välja paista imestust, et 6000 elanikuga Raplas tervitab võidutuld kaks inimest. Mehe väline ja sisemine käitumismuster oli väärikus. Ta pidas lühikese tervituskõne Raplale ja Vabadussõjas langenutele.

Valter Uusberg seepeale, ta oli ja on hea sõnaseadja tänaseni, kõneles vastu. Selle jutu toon oli kraad madalam, aga sarnane Velliste pakutud paatosega.

Siis oli minu kord. Hingasin sügavalt sisse ja lugesin üpris aeglaselt ette luuletuse: “Üks väga vana rahvas, / kel muldne tarkus suus, / meid teretas aegade tagant / ja ütles, me olla uus, / ja ütles, me olla veel elus, / me päevad olla veel ees. / Ja seda õnne kuuldes, / meil olid silmad vees.”. Siis nad läksid.

Kummaliselt teistmoodi tunne oli põlispuude all olla üksi koos sõbraga, kogetu tuksus kuklas.

Sellel lool on kultuuriseosed. Olen seda Hando Runneli luuletust teadnud peast üle 30 aasta. Sest ajast, kui Väino Uibo poeg Toomasega Ugalas “Laulan sõbraks öö ja päeva” laulukava tegid ja seal ka seda luuletust laulsid.

Olen minagi seda laulnud nüüd, harva, aga mitmel moel ja eri puhkudel. Vahel laulnud ühtejutti Uku Masingu luuletusega, millest on laenatud selle loo pealkiri: “Süstik on tuul, kuid mis lõngast on lõim, / muldseil telgedel, ei mina tea, / sära udude vast kui neist suri võim, / et mul pilvi ei ulatand pea.”

Nüüd käivad Rapla kirikaias võidutuld tervitamas vanaisad koos lapselastega.

Kaastunnne ja kannatlikkus on loomingu eeldused, haruldased oma erakordsuses. Kui ebamugav on mul vahel kaastunnet avaldada nii, et see oleks aus… Oskus kaasa tunda teeb inimese suureks, annab väe ja eristab kunstnikku käsitöölisest. Sisusse süüvijat vormimängijast.

Loen eelhoiakuga pressiteadet, kus kirjas esmapilgul ju bürokraatlikult ja nürilt kõlavad read: “Vabariigi Valitsus kinnitas tänasel istungil riigi kultuuripreemiate komisjoni ettepaneku määrata riigi kultuuripreemiad järgnevalt. Kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest: Leila Pärtelpoeg, Andres Sööt, Lea Tormis.”

Irooniline eelhoiak kaob kohe, kui jõuan preemiasaajate nimedeni, nad kõik on õpetajad ju.

Kujutan vaimusilmas ette, kui kole on seda bürokraatlikku teksti lugeda ülimalt keeletundlikul ja elutargal Lea Tormisel. Ajab muhelema. Kuidas seda mängida, et härra, teile on kiri…

 

Lootus on olemas

Mõtlen, et nende kultuuripreemia saajate loominguline tegevus on ennekõike olnud elamisväärne elu. Kui riik, kus avalikkuse jaoks on kultuuri kodu solaristlikus kaubamajas, julgeb anda miljon krooni (selle miljoni, mille järele me kõik koogutame, mille pärast parteisid ja sõpru vahetatakse, aateid ja ideaale reedetakse, au salatakse)… Kui me riik julgeb tunnustada avalikkuse jaoks ehk tagaplaanile jäänud ideaalide kandjaid, siis sel riigil on lootust ellu jääda.

Tahtsin lisada veel rõhutuse, et kui me riik julgeb ideaalide kandjaid tõsta pjedestaalile…, aga siis jõudis kohale, kui väike on riigi jaoks miljoni väärtus ja kui palju rohkem on tegelikult väärt kultuuripreemia saajad. On ime küll, kui jääd tuules lõimelõngaks, mida märgatakse.

Kui üks pisut noorem tohib nõu anda, siis ütleks: jätke see miljon endale ja ärge öelge, mida te sellega teete. Elage veel!

 

KULTUURIPREEMIA

Laureaadid

 

– Pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest: Leila Pärtelpoeg, Andres Sööt, Lea Tormis.

 

– 2009. aasta loominguliste saavutuste eest: Nikolai Aleksejev, Marko Mäetamm, Eero Endjärv, Priit Pent, Illimar Truverk, Mattias Agabus, Kristi Lents, Hannelore Kääramees, Tõnu Õnnepalu, Vallo Kepp.

 

– Kultuuri elutööpreemia suuruseks on miljon krooni ja möödunud aasta loominguliste saavutuste eest antava preemia suuruseks

150 000 krooni. Kollektiivi premeerimisel jagatakse preemiasumma võrdselt kollektiivi liikmete vahel.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga