Psühholoog Tõnu Ots dignoosib eneseväärikuse kadu ja kaldumist esoteerikasse

Tõnu Ots (79) on arvatavalt kõige vanem tegutsev psühholoog Eestis. Ta ütleb, et igasugune psühholoogia taandub lõpuks ühele – räägi teise inimesega!

Oma elutarkuste reas peab Tõnu Ots tähtsal kohal isalt kuuldut: „Iga mees peab püüdma elada oma isa üle” ja „Poole oma elust peab iga mees elama nii, et tema pojad tunneksid uhkust tema üle. Ja teise poole nii, et tal oleks põhjust uhkustada oma poegade üle.” Ta ütleb, et on elus püüdnud seda missioonilist põlvkondlikku arengut jälgida ja järgida.

Tõnu Ots rõhutab, et tänane sagedasem küsimus on, mis meist saab, mis maailmast saab?

Milline võiks olla psühholoogi kõige laiem üldistus praegusele ajale – 2020. aasta lõpul?

Julgen arvata, et sellist olukorda on kogu maailma ajaloos olnud harva või ehk isegi pole enne olnudki.

Praegused olud ei erine riigiti, kultuuriti ega geograafiliselt. See on ilmselt juhuslik, kuid praegu puudutavad pea igat arusaavat inimest kolm suurt kriisi – viirushaigus, kliimamuutus ja nüüd ka suur oletatav poliitilist maailma raputav muutus seoses Ameerika uue presidendi tulemisega. Ja selle tulemuseks psüühikas on totaalselt kõiki haarav seisund – marginaalsus. See on määramatuse, peataoleku, seletamatuse olukord. Näib, et mitte keegi ei tea mitte millestki mitte midagi. Me vaid näeme ja registreerime, et haigus on pidurdamatu, loodus vabiseb kliimailminguid ettenägematult ja poliitiliste areenide kismad on üha absurdsemad.

Nõustamispsühholoogia on see lakmuspaber, millel see kõik üksikinimeste tasemel välja paistab.

Kas psühholoogidel või kogu psühholoogiateenistusel on praegu varasemast erinev roll?

Kindlasti on. Ega paljud seda aega ei mäletagi, aga kogu Eesti avalikkusele suunatud psühholoogiateenistus tekkis umbes 50 aastat tagasi, 70-natel. Siis tekkisid ja said eluõiguse igasugused nõuandlad – perenõuandlad, kasvatusnõustajad, kriisinõustajad, tutvumisteenistus, usaldustelefon. Olin kõigi nende tekke juures ja märkasin, kuidas algas psühholoogia ärkamisaeg. Psühholoogid tulid koolidesse, firmadesse, klubidesse. Ja nüüd on see viimase kahe aastaga suuresti kadunud või õigemini – kõigest sellest on saanud üks suur ja üldine usaldustelefon.

Eks see psühholoogi traadi otsa riputamine ole muidugi ka tehisintellekti tuleku paratamatus, kuid kontakt inimesega oli siiski tulemuslikum. Telefonis suhtlemisel ei teki sellist usalduslikkust nagu silmast silma kohtumisel. Sel juhul on meil võimalus suhelda ka keha- ja miimikakeeles. Telefonis on meie vahendeiks ainult hääl ja kõnekultuur. Minu hea sõber ja kolleeg psühholoog Härmo Saarm on eristanud ja üles lugenud 54 häälemärki, millest üle poolte kasutamine on psühholoogi kutsele lausa vastunäidustatud.

Näiteks?

Kui rääkija vuristab kileda häälega nagu tulistades sõnu ja lauseid, siis jutu sisusse ei jõua süveneda. Televisioonis, raadios esinejatel kuuleme ja kahjuks ka poliitikute rääkimises on see sage. Selline inimene ei kõlba aga ei õpetajaks ega psühholoogiks.

Kas julgete teha ka üldistusi kogu meie ühiskonna psüühilise mikrokliima kohta?

Ei julge, aga peab, et mõista olukorra tõsidust. Aga kõige lühemalt võib öelda, et üldine psüühiliseks mikrokliimaks on marginaalsus.

Mis see on?

See on määramatuse segadus. Piltlikul võiks seda võrrelda inimesega soos, kus ta on põlvini mutta vajunud. Ära ei upu, aga liigutada ei julge ja välja pääsemiseks vajab mättaid, millele toetuda.

Peale marginaalsuse on inimestel sagenenud igasugused hirmud. Sel koroona viirusel on pealtnäha üks kindel programm – takistada inimeste suhtlemist ja suuremas plaanis lõhkuda ka sotsiaalset kooslust.

Tõepoolest on märgata suhtlemise katastroofilist vähenemist üksikisiku tasandil, aga ka globaliseerumise mikrokliima vähenemist lausa maailmamastaabis. See puudutab rändamist, turismi, aga ka hallatava territooriumi piiride ahenemist ehk globaliseerumise positsioonide nõrgenemist lokaliseerumise kasuks. Samuti kõikidel tasanditel.

Kas on muutunud ka probleemid, millega teie poole pöördutakse?

Kõigepealt tuleb öelda, et psühholoogi jaoks on vahe probleemil ja murel. Probleem oma olemuselt on kehtiva olukorra ja soovitud olukorra vahe. Seda me (psühholoogid) paraku lahendada ei suuda. Kui inimesel on tekkinud mure, st olukorra keerukus enda sees, siis saame aidata.

Teiselt poolt on saanud uue sisu eksistentsiaalsed probleemid – mis saab edasi? Mis tuleb? Kas tasub siia hädaorgu üldse lapsi sünnitada? Kas mitte olemas olla on kergem kui olemas olla?

Ma märkan ka seda enda juures, et selles suures segaduses, mis meid on tabanud, polegi piinlik pöörduda esoteerikasse ja tutvuda igasuguste vandenõuteooriatega. Põhimõttel, et olgu või õudne teadmine kui totaalne teadmatus.

Ma ei oska öelda, kas just praeguse kogu maailma haaranud psüühilise kriisi tõttu, kuid näiteks NASA on esoteerika oma paljudes uuringutes legaliseerinud ja võtnud kasutusele määratluse „teaduslik esoteerika“ või „hüpoteetilised teadused“. Nii jälgisin huviga teadlaste arutlusi teemal, kas viirus kuulub ikka elu juurde ja kumb tekkis ikkagi varem – kas mingi arheviirus või esimene valgutomp, mis rakuna LUKAks nimetati. Püüdke ise ette kujutada, millisteks globaalseteks vandenõuteooriateks see põhjust võib anda.

Nii et psühholoogil tuleb lahendada ka filosoofia-sfääri muresid?

Psühholoogia ja filosoofia on kogu aeg seotud. Psühholoogi tegevus on abi inimeste mure lahti harutamisel. See on analüüs. Aga mingile järeldusele või üldistusele jõudmine on süntees ehk filosoofiline tegevus.

Kuid psühholoogiateadus eri sügavustes on seotud paljude teiste teadustega – endokrinoloogiaiga, neuroloogiaga jt. Kuid kõigist neist pole nõustaval psühholoogil palju abi. Inimest ei aita murest vabaneda, kui seletame ära, et heaoluhormooni dopamiini ja ärevushormooni noradrenaliini molekulid erinevad vaid ühe hapnikuaatomi poolest. Teda huvitab selle neuro-endokrinoloogilise seisundi üldistus – mure minus.

Oma konverentsiettekandes vastandasite vabandamist ja andeks palumist. Mis neil vahet on?

Suurem vahe on meie kõlblusmääratlustes häbikultuuril ja süümekultuuril. Häbitunne võib juhtida meie käitumist teiste arvamise kaudu. See oli eriti omane sotsialismiajale, aga on omaseks saanud ka meie säutsukultuuris ja jutupeerudes. Häbi on kerge õigustada, uue häbiteo sisse ära peita, maha pesta või põgeneda.

Süümekultuuris juhindume sisemisest moraalist ehk nii nagu kristlik moraaliõpetus ütleb lastele „jumal kontrollib sind sinu südames“.

Eelnevast johtuvalt eristuvadki vabandamine ja andekspalumine tehtud ülekohtusse suhtumises. Vabandatakse kogemata tehtu eest. See reedab suhtumist, et see oli tühine asi. Andeks palutakse tahtlikult tekitatud ülekohtu või pahateo eest. Ja see reedab, et ta tõepoolest tehtut kahetseb. Kui palju me oleme oma liidrite esinemistes kohanud andeks palumist? Aga vabandamist?

Jutuks tuli see vastuolu sellepärast, et inimesi piinab palju süümekaid, mis eriti üksinduses mälust välja ujuvad, magada ei lase ning hingerahu häirivad. Süümekultuur õpetab paluma andeks isegi enda käest ning nii võime leida ka andeksandmist iseenda käest. Andeks palumine ja andeks andmine vabastab vaevatud hinge.

Kas on märgata käitumise muutusi ka kõlbluses ja moraalis?

Jälle kahtepidi muutused. Kahe koroonalaine vahel hakkas lokkama hedonism – naudime elu, kuni veel elame. See avaldus igasugustes piiride ignoreerimises, eriti baasiliste moraalipiiride osas. Kasvasid erinevate parafiiliate ilmingud intiimsuhetes, kõikelubavus kunsti perfoomansites, aga ka psühholoogia põhitõdedes.

Psühholoogia moraalitõed mahuvad piiridesse hea ja halva vahel. Formaalratsionalistliku käitumise tõed mahuvad piiridesse õige ja vale vahel. Hea ja halva tõekspidamise valik on muutunud üha jõuetumaks bürokraatliku õige ja vale vastu. Rahvakeeli tähendab see arusaamade õigus ja õiglus heitlust.

Kuidas te määratlete üksindust kui muret?

Üksindus kuulub samasse meeleolude ritta, kus on ka lein. Üksindus on ikka millestki loobumine ja millegi leinamine. Nii on sellest kergem aru saada ja inimesele seletada. Teoreetiliselt on see stressi üks vorme ja tuleb sellest lähtuda ka abi pakkudes.

Psühholooge teeb murelikuks see, et on kasvanud enesetapu mõtted ja stressist vabanemise vormina põgenemine üksindusse.

Seda ajab Jaapani teadus küll vist sõjaaegse tuumakiirguse tagajärgede kraesse, kuid Jaapanis on juba aastaid kestnud ja üha suurenev Hikikomori põlvkond. Suur juba ligemale miljon noori ja nüüd juba vanaks saanud mehi, kes sulguvad oma tuppa ja pole aastate viisi sealt väljunud. Tõlkes tähendab see tagasitõmbumise sisuga sõna, kuid see pole nüüdseks enam ainult Jaapani probleem, vaid seda on pidanud käitumisena tunnistama paljude just arenenud riikide psühholoogid ja psühhiaatrid. Seletada ei suudeta ja arvestatavat ravi pole leitud.

Milline võiks olla seletus?

Mina kaldun arvama, et seda on ka Eestis, kuid meie nimetame seda kohanemishälbeks nimega autism ja näeme selles sarnasust ka vanade inimeste alzaimeri ja dementsusega. Kunagi nimetasime selliseid eraldatust otsivaid ja arusaamatult käituvaid poisse küll ka indigo-põlvkonnaks, küll igasugusteks fobiootikuteks ning ka haiguseks, millele on antud nimi „aleksotüümia“. See on inimese võimetus tunda ning läbi elada nii enda kui teiste emotsioone. Sõnatu hing. Hea näide sellest oli TV seriaal „Doktor Martin“. Minu kogemuste pagasisse on tekkinud ehmatavalt palju selliseid – nii lapsi kui täiskasvanuid, kelle käitumist juhib vaid ratsionaalne kaalutlus, kuid selle kõrvale ei mahu raasugi empaatiat. Ise nad loomulikult endas midagi muret tekitavat ei näe ja minu juurde ka ise või enda initsiatiivil ei satu.

Kõigi üksinduse negatiivsete ilmingute kõrval on olemas ka „teraapiline“ ehk raviv üksindus, kui inimene ise vajab vabanemist väsitavast tajuderohkusest ja inimmassidest..

Kas praegu otsib abi rohkem vanem või noorem inimene?

Ma ei ole tegevuses üldist statistikat teinud ega soovigi muuta inimest sotsioloogiliseks statistikaühikuks ning saan rääkida vaid oma tegevuses kogutud empiirikast. Ma ise olen kukesammu kaugusel 80st ja olen vananenud koos oma patsientidega. Nii on minult abi otsivad inimesed tõepoolest enamasti selle „riskirühma“ inimesed ehk need, kes on üle 60 ja keda on kokku oma 400 000.

Sellesse kuulumine ja teadvustamine ise süvendab juba marginaalsust ja kangelaslikku altruismi et „mis nüüd minust, tegelege noorematega“. Aga selles eas inimestel piirab peale sisendatud hirmutunde ka paljude võimaluste puudumine, mis noortel on olemas – suhtlemine ja suhtlus, kohtumised, külaskäigud.

Mida soovitate?

Soovitus suhelda telefoni teel, on ülekohtune, sest paljudel polegi kuulajat, mõnel pole telefoni ja rääkida pole millestki peale oma tervise. Ka pole neil söakust riskida, mida egoistlikult lubavad endale paljud noored kuuldud suhtumisega „see viirus peab mind küll hõbekuuliga tulistama, et mind tappa saab“.

Nii on usaldustelefonis taastunud ka üks selle esimesi funktsioone – lihtsalt suhelda ja rääkida. Ega see meile kerge ole, aga me teame, kui palju julgust või ahastust see inimeselt nõuab, et üldse telefon võtta ja rääkima hakata.

Ütlesite, et sagedane soovitus „ära nende asjade peale mõtle“ ei päde. Miks?

Olukorda, kus me üldse mitte millelegi ei mõtle, pole olemas. Aju töötab omasoodu ja halvad mõtted söövad meid seestpoolt endiselt isegi siis, kui tundub, et me neile ei mõtle. Tuleb suuta suunata mõtted meeldivatele asjadele ja meeldivatele tegevustele, eriti neile, mis pakuvad nii tegutsemis- kui saavutusrõõmu. Teoreetilises keeles tähendab see eskapistlikku (asendustegevuslikku) mõtlemist ja käitumist.

Paljud arvavad, et psühhiaater või apteeker siiski saavad aidata murest üle saada. Küllap saavadki Aga nagu vanemad inimesed kurdavad, on arstide kõige sagedasem ravisoovitus ikkagi see igivana: vaata passi.

Aprillis-märtsis pakkusite välja ka prognoose. Üheksast 8 läks täppi – ainult teist Brexitit ei tulnud. Kas julgete nüüdki midagi prognoosida?

Ainus, mida ma julgen arvata, et seekordne koroona-laine lõpeb alles märtsis-aprillis. Kuid mitte koroonast jagu saamisega, vaid temaga leppimise kaudu. Ta leiab endale kodu igaühes meist nagu on ka paljude teiste viirustega juhtunud ning valvab nagu partisan igat meie eksimust immuunsus-nõuete vastu, et ja siis ennasthävitavalt rünnata nagu kamikadze või enesetaputerrorist.

Ütlesite konverentsil ja näitasite ka ajupilte, et usku sisendada on õigem kui rääkida, et lootus sureb viimasena. Kas siis olukorra paranemisele loota ei tohigi?

Loomulikult tohib ja peabki. Aga kui on tegemist inimesest endast sõltuva olukorraga, siis lootuse sisendamine tekitab temas alistumist, loidust, ootamist, abitust. Usu sisendamine tekitab aktiivsust, väljapääsu otsimist ja optimismi. Elujõu all mõistame aktiivsuse ja optimismi ressurssi ja mobiliseerimist. Lootuse meeleolu neid eriti ei käivita.

Kolmkümmend aastat tagasi Rootsis „kolmanda põlve“ psüühikat uurivate teadlaste töögrupis saime sellest lootmise-uskumise erisusest isegi tomograafi pildi, mida näitasin. Lootus sunnib alistuma ja leppima. Usk võitlema ja vastu pidama.

Te ütlesite, et te nõu ei anna ja inimesed peavad konsultatsiooni käigus ise lahendused leidma. Aga kas on siiski mingi lihtne nõuanne, kuidas üksindust ise ravida?

Paljud tunnevad lausa iseenesest, et stressi on ka selle ravi nagu sisse prognoositud. See on kolm ürgset asja, mis rahustavad: lõkke- või kaminatuli, loodus, eriti mets ja stiihiad, voolav vesi ja lained. Mina lisaksin sinna juurde veel pilvede jälgimise ja silmapiiri taha vaatamise. See viimane pole küll igal pool võimalik, kuid minu mereäärsel silmapiirini tühjal õuel on see võimalik ja aitab paljudel aju klaarida.

Aga psühholoogi tegevus stressi ravis?

Stress on ärevusseisund, hirmud, paanika, ülitundlikkus. Kõigi nende ühine vastasseisund on rahulikkus. Teaduslikus keeles on see hormonaalne tasakaal. See tähendab, et heaoluhormoonid suudavad vaos hoida stressihormoone.

Meie ei suuda muuta stressi tekitavaid olusid – praegu näiteks töö kaotust, raha puudust, kontaktide kadumist. Kuid me peame suutma sisendada inimesele rahu ja rahulikkust. Sinna hulka kuulub ka paratamatuse mõistmine ja sellega leppimine.

Ning peame nõustuma ka sellega, et paljud meist on muutunud ka dress-suss-kaloss inimeseks. Kõige mugavam ja igas olukorras universaalne riietusese on ju dressid, toas lohistame susse ja õues lirtsutame lompides kalosse. Koos selle suhtlemis- ja käitumismalliga hakkame märkamatult loovutama jupphaaval ka oma eneseväärikusest. Neid kasvatus- ja eneseabiprogrammid, kuidas seda kriisiaega väärikust kaotamata üle elada, justnagu polegi. Ikka salvavad hinge vägivald ja jõhkrus teleprogrammides, intrigeerimiskoolitus kodumaistes seriaalides, hea elu miraaži loovad reklaamid. Isegi nalja- ja huumorifilme, mida peaks olema iga päev, pole ollagi.

See viimane vihje ei tohiks jääda küll kiviks vaid ainult psühholoogide kapsaaeda.

KOHTUMISED ÜKSINDUSE TEEL – KOOS OLEK

Rapla maakonna psühholoogiateenistus koos usaldustelefoni vabatahtlikega korraldas Rapla Kultuuriklubis Baas KOOS OLEKU “Kohtumised üksinduse teel”.

Sündmusega tähistab Raplamaa usaldustelefon oma 31. tegutsemisaastat. Raplamaa usaldustelefoni asutas veebruaris 1989 koos mõttekaasalastega psühholoog Urve Uusberg. Ajal, mil Eestis ja kogu maailmas kasvavad vaimse tervisega seotud probleemid, on usaldustelefonil nagu kõigil kriisiabitelefonidel väga oluline roll esmase kriisi leevendajana.

Kuigi enam kui veerandsaja aasta jooksul on kõnede temaatika ja helistajate sotsiaaldemograafiline jaotus mõneti muutunud, peegeldades muutusi ühiskonnas ja maailmas, on läbivaks teemaks ikkagi inimeste üksindus – nii füüsiline, otsene kui tajutud üksildus.

1988. aasta 1.jaanuaril alustas Eestis esimene telefoni teel psühholoogilist kriisiabi pakkuv usaldustelefon. Sellele järgnes enamikes Eesti linnades ja maakondades usaldustelefonide loomine. Ühena esimestest loodi see ka Raplamaal. Alates 1991.aastast on Raplamaa usaldustelefon tegutsenud katkematult tänapäevani. Viimastel aastatel üle-eestilise usaldustelefoni 126 koosseisus. Usaldustelefoni tegevus põhineb missioonil ja vabatahtlikkusel.

Kümmnete aastaega on Eestis loodud mitmeid erinevaid kriisiabitelefone – lasteabitelefon, ohvriabitelefon, sel aastal hingehoiutelefon. On nõuandeliinid erinevatele sihtgruppidele.

Üle-eestiline usaldustelefon lühinumbriga 126 on mõeldud kõikidele inimestele ja selle eesmärk on pakkuda helistajatele emotsionaalset tuge. Samuti esmast kriisiabi mistahes probleemide korral.

Nii on usaldustelefon kindlasti üheks ühiskonna üldise turvalisuse ja inimeste heaolu tähistajaks. Kuigi vastajad ei lahenda inimeste eluprobleeme, on usaldustelefon kanal, kus iga helistaja võib tunda end aktsepteerituna ja ära kuulatuna, mõistetuna.

KOOS OLEKul mõtestati üksindust ja otsiti üheskoos selle ületamise võimalusi. Eestkõnelejateks Urve Uusberg, Ly Ehin, Tõnu Ots, Gustav Kutsar. Päeva juhtis Valter Uusberg.

Ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet. Koos Oleku pilt Valter Uusberg.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga