Porine ball kutsub inimesi mõistusele

Valge lina poris

NO99 „Kõnts” sätib vaatajate ette peegli. Ja ikka on veel neid, kes nähtud viltuse lõusta tõttu peegli puruks tahaksid lüüa.
See üllatas mind ennastki, et pärast lavastuse „Kõnts” nägemist olin rõõmus. Ütlesin endast mööda lehvivale NO dramaturg Laur Kaunissaarele, et oli ilus etendus. Ta vist pisut kohkus mu tundeväljenduse peale. Tõepoolest, kuidas saab kaks tundi poris mäslemist olla ilus?! Aga mind ei ajanud tõesti selle vaatamine ei viina jooma ega muretsema, ei ajanud otsima unustust.
Mind rõõmustas selle lavastuse sõnum – inimesed, tulge mõistusele, aidake maailm tasakaalu! Ja poris – selles, kuidas ta tekib ja inimeste ning kõige ümbritseva külge kleepub nii, et pesemine ka ei aita lõpuks, on oma võlu. Minu jaoks oli selles lavastuses palju vaikust, mis kandis. Just parajasti nii palju, et mõtteotsaga edasi minna koos sellega, mida näidati. Rütmid ses lavastuses olid laetud just sellise energiaga, et ei olnud vaja sõnu, jõudmaks koos tegijatega palvemajja, litsimajja, vangilaagrisse, joomapeole, ballile, jõhkardite lõbuläbule.
Kurjuse kehastust oli palju ja seda mõjuvamad olid need vähesed stseenid, kus keegi laval olijaist kedagi päriselt toetada püüdis, aitas, teades, et ise haiget saab.

Maarika Rasmus

Näiteks stseen, kus lavalt õhkuva terve maailma kiskjalikkuse-lihalikkuse kontrastiks Maarika Vaarik oma kehaga ennast lootusetult alasti poriseks elanud Jörgen Liiki lohutab. Emad ja pojad! Tingimusteta armastus! Mulle meeldis selle trupi julgus olla kirglik, olla alasti, alandlik, osata andeks anda, kaasa tunda ja samas rünnata, et ellu jääda.

Kõnts

Kurjus võimutses kõigis, see sõltus olukorrast, aga kaastundevilkse oli isegi Rasmus Kaljujärve inimeses, kes kehastas nii elavat jumalat, diktaatorit, vangivalvurit kui lihtsalt jõhkardit ke meis kõigis või vähemalt naabermajas.
Ja see, kui seal kusagil etenduse lõpu eel nad ritta hakkasid ennast säädma kõik… mingi sügisnukrus oli selles, katkise tiivaga lindude teeleseadmise kurb teadmine, et nad ei lenda. Äkki ei jää ellugi. Tühjad veeämbrid kolisesid.

Helena Prooli ja Gert Raudsepp

Tee ja tõe otsingud
Panen seda lugu kirjutades tähele, kuidas mitmel korral kipun kujutluses esilekerkivat sõna „kunst” kõrvale tõrjuma. Seda vist sellepärast, et mitte tulevast vaatajat teatrist peletada. Kunst muidugi võib olla elitaarne, aga tõeline kunst vähemalt teatris on puudutav, on inimese energiaga teisele edasi antav ja selle tunneb ära ka siis, kui ei oska ladina keelt ja ei ole piiblit pähe õppinud, Houellebcqist rääkimata. Lihtsalt nii on, hoolimata sõnade ja mõistete devalveerumisest, sellest, et tänapäeval nimetatakse teatrikunstiks ju kõike – standup-komöödiaid, lihtsaid ja keerulisi tantsulavastusi, argielu kujutavaid lihtsaid lookesi, perfomanse ja neidki lavastusi, kus inimest kohal ei ole.

Rea Lest

Hästi lihtsustatult on kunst suurem kui argipäev. Teatri teeb kunstiks ennekõike inimeste vaheline keemia, saali ja lava suhted ning esimesena ikka elus näitleja. See eristab teatrietendust muust kunstist, filmist ja televisioonist, maalikunstist, kirjandusest. Teatris kohtuvad inimesed, elusad, oma kirgede ja kaastunde, ülbuse ja alalhoidlikkusega…
Vastumeelsus sõna „kunst” kasutamise vastu on tingitud ka kogu maailmas vohavast pseudokunstist. Aga õige leiad tunnetuslikult. Ja lavastus „Kõnts“ on kunst kindlasti, on puudutav, lihtne ja sõnumiga. Ei usu muide, et sellise lavastusega saaks hakkama mis tahes muu teater või trupp. See, mis laval, on meisterlik, eetikast ja esteetikast kantud, oma keelega, mis teeb realavastusest teatrisündmuse. Porise suuga ei öelda: saage haritumaks ja paremaks, se ei jõuaks kohale, aga see tõde on salis sõnadeta.

Maarika Vaarik

Tabada tabamatut
Lavastajad ja trupp on tabanud miski, millest mõtlesin Tõnu Õnnepalu näidendi „Sajand” puhul. „Sajandis” on peategelasteks inimesi ümbritsev – Mõis, Klaasveranda, Triiphoone, Pianiino, mille mängivad elusaks ja esiplaanile näitlejad. Kuidas aga teha nii, et esiplaanile ei tõuseks väline vorm, vaid sisu, mitte näitleja oma osatäitmise suuruses, mitte sõnad, vaid mõte? „Kõntsa“ trupp teeb seda, kehastades koos ja eraldi kurjust ning inimeste tsiviliseerituse habrast, õhukest kaitsekihti.

Rasmus ja Kristus

Mu meelest on ära tabatud aja käekiri. Ma seda enda jaoks nimetan ka seisunditeatriks, psühhedeelseks teatriks. Näitlejad oma rütmistatud liikumisega viivad ennast seisundisse, kus kõik, ka publik, ei ole ja ei tunne ennast enam nii nagu päriselus. Sellised olid ja on mu ettekujutust mööda põlisrahvaste rituaalid. Tänane paralleel on reivipidu, mis korraks ka „Kõntsa“ suletud laval vilksatas. Rituaalide juures on tähtis, et kogu moondumist, ka massi moondumist, juhib teadjamees, šamaan, me argiellu paralleele tõmmates siis diktaator, usujuht, esimees, pealik. Teatris võiks see isik olla lavastaja ja kõik sõltub sellest, mille teenistuses ollakse…
NO  kõnealune lavastus on tegelikult ball, inimesed ses ruumis, mehed ja naised tahavad lendu tõusta, aga massi rumalus, usu kurjus ja pimedus kisuvad nad porri tagasi.
Korra kangastus, et see, mida üheselt kõntsaks kuulutatakse, võib olla viljakandev muld. Vihmausse ma laval ei näinud. Olid röövikud, kes üsna atraktiivsed ka päris elus, klatsitud limukatega võrreldes.
Mind on lapsest saadik kummitanud küsimus, miks kurjus on atraktiivsem kui tarkus ja headus. Sellest käib jutt NO teatri lavastuses. Kuidas me pea on pilvedes ja varbad virtsas. Miks inimene ei muutu? Tsiviliseerituse õhuke kiht kaob kohe, kui tekib mingi konflikt, sõda näiteks, raha või positsiooni saavutamise võimalus. Inimene muutub elajaks ja manipuleeritakse kõigega.
Teatriekspert Oleg Lojevski ütles suvel, kui me kunsti mõttest ja mõttetusest kõnelesime, et teatri ja kunsti osa on värvata mõttekaaslasi, et aidata maailm ühest tsivilisatsiooni maavärinast teise… lootuses, et see tuleb parem. „See on meie sisemine ülesanne, mida me ju ka väga täpselt ei formuleeri iga hetk,” ütles Oleg Lojevski.
NO teatri „Kõnts” on ja mõjub nagu muusika ‒ puhastav ehk siis katartiline seisund. Igaühel võimalus endalt küsida, kui vaadates ebamugav hakkab, mida ise on tehtud selleks, et me allakäik peatuks…
On soovitatud, et etendusele alla 16-aastaseid lapsi ei toodaks. Mina hoopis soovitaksin seda isadel ja vanaisadel just nimelt koos 8-10-aastaste lastega vaadata. Mõjub ja jääb meelde, et kasvada inimeseks. „Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl, siis ununeb loodus ja loomise lugu ja ununeb esiisade hääl…“ kirjutas Hando Runnel.

Hakkame minema poris

On vaja, et nii ei juhtuks.

„Kõnts“
Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo
Töö kehaga Jüri Nael
Valguskunstnik Petri Tuhkanen
Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper
Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha.
Esietendus 17. oktoobril 2015

Ene Liis Semper ja Tiit Ojasoo soovitavad:
Kuna me oleme viimase aasta jooksul palju reisima sattunud, siis:
Teater:
Helsingis saab Kansallisteatris pühapäeviti kell 15 näha Kristian Smedsi “Tabu”. Sel korral on aluseks Timo. K. Mukka romaan. Lavastus on ülisugestiivne segu valgusest, pimedusest ja helidest — osaleb ka maailmakuulus viiuldaja Pekka Kuusisto.
Kes Poola satub, minge vaadake Poola lavastaja Kristian Lupa töid. Kuna tegu on vana mehega, siis on tema nägemus erakordselt selge ja läbitunnetatud ning näitlejad mängivad suurepäraselt.
Veel kuulub viimatiste ahhaa!-elamuste hulka Belgia lavastaja Alain Plateli koostööprojekt Kongo muusikutega “Coup Fatal”. Kongolaste vitaalsus segatud barokkmuusika emotsionaalsusega – see oli vaatamist väärt.
Kunst:
New Yorgis on Whitney muuseumis praegu avatud ameeriklasest maalikunstniku Frank Stella retrospektiiv.
“Mu varastes töödes on jõud, mida uuemates enam pole. Uuemates on aga selline energia ja värviküllus, mida polnud võimalik saavutada varem. Kas pole tore, et elu on pikk ja jõuab tegeleda nii erinevate asjadega?”, sõnab Stella ise.
Kino:
Kinos on alati elamuslik austerlaste Ulrich Seidli ja Michael Haneke looming.

Lugu ilmus Maalehes, fotod Tiit Ojasoo.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga