Armastuse elektriseeritud üksindusevalu

Suvi (Inventuur) 2013/1

Patrick Marber “Lähedus”

 

Lavastaja: Elina Pähklimägi

Kunstnik: Liisi Eesmaa

Muusikaline kujundaja: Marten Kuningas

 

Mängivad:

Alice – tüdruk linnast, varajastes kahekümnendates – Agnes Aaliste

Dan – mees äärelinnast, kolmekümnendates – Nero Urke

Larry- mees suurlinnast, hilistes kolmekümnendates/varajases neljakümnendas – Kaido Veermäe

Anna – naine maapiirkonnast, kolmekümnendates – Helena Merzin

 

Esietendus 9. mail 2013 Kõue mõisas

 

Patrick Marberi näidend Lähedus” (inglise keeles “Closer”, 1997), mida Eesti vabakutselised näitlejad Kõue mõisa tallisaalis 2013. aasta kevadel mängivad, on muu hulgas ülikiirelt muutuma hakanud maailma peegelpilt.

Küllap on enamus meist, nii-öelda täiskasvanutest tundnud, kuidas oma armastuse suuruse sõnastamine ei õnnestu. Ave Alavainu seitsmekümnendate alguses kirjutas ta oli siis noor näitlejahakatis: “Mu jalad on alati minekuvalmis,/juba enne kui tulen sean end minekuks valmis,//…” Ses luuletuses on koos üksindus ja igatsus leida kaaslane ses maailmas ehk sama situatsioon siis hoopis teise kandi pealt.

Mees või naine kinnitab oma armastust teise vastu täie veendumusega nii, et usub oma sõnu ise ja seda usub ka see, kellele seda ütleb. Möödub vaid viiv ja inimene on võimeline peaaegu samade sõnadega oma armastust kinnitama teisele, sama veendunult, sama tõsise tundega, ennast andes, uskudes sesse ise isegi siis, kui elu ja lugemise kogemus on kinnitanud, et see pole võimalik.

 

Loe edasi Armastuse elektriseeritud üksindusevalu

Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

alt

Meister Andrei koos oma laste Vasja Mogtši ja Maša Mogtšiga.

 

Intervjuu ilmus Maalehes.

Kel aega soovitan vaadata, mis sünnib Vnemaal teatrivallas, huviäratamiseks ehk see, et on aeg kui tearimässajatest, eksperimenteerijatest, kunstnikest…saavad teatrite kunstilised juhid: http://tvkultura.ru/video/show/brand_id/20918/video_id/630087/viewtype/picture

 

Jutt, mis järgneb, on üks kübe tänavu augustis Viinistul räägitud juttudest maailmanimega lavastaja Andrei Mogutšiga, kes oli sinna sõitnud nädalaks, et juhtida meistriklassi Eesti näitlejatele.

Kevadel Venemaal Peterburi Suure draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on oma uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

Istusime seal mere ääres, Mogutši kiitis Jaan Manitskit, Viinistu kunstiväljapanekut…

 

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.

Kuidas nii, olen venelane muidugi. Peterburis sündinud ja kasvanud. Selles mõttes… minus on poola verd, leedu verd ja vene verd. Kolme tean, äkki on veel mõni… (Ei saa aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt.)

Loe edasi Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

Deemonid ja teemandid Krahlis

alt

Laua otsas lavastaja Juhan Ulfsak.  Laua taga näiteseltskond.    Foto: Krahli teater

Lugu ilmus ajalehes Postimees.

Sarah Kane,”Puhastatud” ja”4.48 psühhoos”

Von Krahli teater

Lavastaja: Juhan Ulfsak

Näitlejad: Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Videokunstnik: Emer Värk

Helikujundus: Hendrik Kaljujärv

Valguskujundus: Oliver Kulpsoo

 

Esietendus: 14. september 2013

 

Juhan Ulfsaki vastset lavastust võib vaadata kui tänase maailma haigusloo ühte tahku.

Selle loo vaatamiseks, mulle tundub, ei pea olema 1990. aastate popkultuuri asjatundja, ehkki samas teadmised mõistmisele kahjuks ei tule. Kui selliseid asju, mida meile näidatakse, üldse mõista saab. Lavastus on kui pikk luuletus, mis mõjuv vaid avatud meeltele, muidu paistab pealispind vaid ja see ei ole pehmelt öeldes kõige ilusam.

Minu jaoks ka ei peaks, kui vähegi võimalik, seda lavastust vaatama kui kahte ühevaatuselist näidendit, nagu autor Sarah Kane need kirjutanud on. Juhan Ulfsak on need näidendid tervikuks kokku lavastanud. Üks ei kõneleks teiseta. Vähemasti seda lugu, mida lavastaja meile rääkida ilmselt tahab.

Loe edasi Deemonid ja teemandid Krahlis

Valu paneb kunstniku looma

 

 

alt

Meistriklassi. Meister vasakul, habemega.

 

Augustis õpetas Viinistul meistriklassis Eesti näitlejaid Peterburi Suure draamateatri kunstiline juht Andrei Mogutši (1961).

Andrei Mogutši on maailmamainega, Venemaa üks parimaid lavastajaid. Aprilli alguses Suure teatri kunstilise juhi kohta vastu võttes katkestas ta kõik oma kolmeks aastaks ette kokkulepitud plaanid Venemaal ja Euroopas. Katkenud plaanide hulka kuulus ka koosöö ja lavastus meie teatris NO99. Meistri sõnul on ta tänulik NO teatri juhile Tiit Ojasoole, et ta nende kokkulepete katkestamist mõistis ja lisaks on lubanud tulevikus ka Suures teris lavastada-

Peterburi Suur draamateater kannab Georgi Tovstonogovi nime. Suurusest annab ehk märku see, et seal on palgal üle 70 näitleja. 6. septembril avati selle teatri 96. hooaeg. Teater on oma hiigelaegadel olnud Venemaa juhtiv teater.

Selle eelneva põgusa ülevaate panin kirja, et oleks mõistetav, kui haruldane oli, et meister siiski oma tihedas ajagraafikus leidis aja tulla R.A.A.A.M teatri juhi Märt Meose kutsel Viinistusse näitlejate meistriklassi juhtima.

Julgen öelda, et ka minul vedas, sest need pikad jutuajamised, mis me Viinistul mere ääres pidasime, ei oleks ilma meistriklassita kindlasti võimalikuks saanud. Kui hiljem Andrei Mogutšilt küsisin, kui mitu minutit ta leidnuks aega jutuajamiseks, kui oleksime kohtunud Peterburis, ütles ta, et ehk 16, ent seda siis tänu sellele, et oleme juba tuttavad.

Olgu siin ka see ära öeldud, et pikk intervjuu, kõnelused teatrist ja elust meister Andrei Mogutšiga, ilmub ajakirjas Teater. Muusika. Kino.

alt

Meistriklass. Elina Reinold, Ivo Uukivi Ja Roland Laos.

Loe edasi Valu paneb kunstniku looma

Teater on linnas ehk: sügis käes

alt

 

Sügisel saab kõik küpseks. Siin ma nüüd istun ja ei oska 2013. aasta Eesti teatrifestivalist midagi sellist kirjutada, mis kõike teiste poolt juba öeldut ei kordaks, või ei jääks pooleli.

 

Ma ei tea, kas see lugejale midagi juurde annab, aga vaatasin Tartus, kui selleks võimalus tekkis, selle festivali kuraatorit Iir Hermeliini. Ta meeldis mulle. Meeldis „Tühermaa“ etendusel Raadi kandi tühermaal asuva mahajäetud kõrge angaari tribüünil. Meeldis Tartu Uue teatri proovisaalis, kui kuulas välismaa kriitikuid teatrist rääkimas. Meeldis, kuidas kõndis läbi öise Rüütli tänava, mis algusest lõpuni oli täidetud noortega, kellest mu jaoks seekord õhkus mingit ähvardust. Meeldis, kuidas ta festivalikorraldajatest puupüsti täidetud kohvikus istus lastenurka, imepisikesele toolile.

alt

Iir Hermeliin.

Loe edasi Teater on linnas ehk: sügis käes

Lea Tormis: Tänapäeval on näitleja positsioon silmapaistvam meelejahutajana

 

 

Joonas Vatter, gümnasist

 

Teatrielu alustav gümnasist Joonas Vatter (s. 1996) kõnnib koos elujagu teatrit näinud ja seda uurinud teatriloolaste Lea Tormise (s. 1932) ja Kalju Haaniga (s. 1937) läbi Eesti teatrimaastike.

 

alt

See on ajalooline foto. On aasta 2006. Eesti teater on saanud 100 aastaseks. Valgu kultuurimajas peetakse teatrikonverentsi, kus kõneldakse siitkandi suurest tearimehest Ants Lauterist. Avatakse mälestusmärk ja näitleja Arvi Mägi saab Velise haridusseltsi preemia.

Pildil istuvad konverentsisaalis kõrvuti helilooja Veljo Tormis, teatriloolased Lea Tormis ja Kalju Haan. Foto: Margus Mikomägi

 

Kui palju tahaksite praegusel ajal teatris käia, kas rohkem kui teil selleks võimalust on?

 

Lea Tormis: Teatris tahaks käia ikka veel palju, aga see sõltub muidugi ka sellest, kui palju mind huvitavat parajasti mängukavas on. Teatrikülastusi piirab enda ja pereliikmete terviseseis, teatri asupaik, ilmaolud ja transpordivõimalused. Eelkõige jäävad seepärast nägemata suvelavastused, millest on väga kahju. Vanus seab piirid, mida tuleb respekteerida (piletihind, mis minuvanuseid teatrisõpru enamasti piirab, pole Teatriliidu žürii liikmele nii suur probleem).

 

Kalju Haan: Olen üks eakamaid teatriskäijaid Eestis, sest kiindusin teatrisse juba aastal 1954 see tähendab, et pea täitub 60 aastat väga tihedat teatrikülastamist. Eelmänguks sellele olid muidugi kogupere teatriõhtud Raadioringhäälingu kuuldemängude ja luulelugemistega, kus nii lavastaja kui lugejana jäid meelde Felix Moor, Hugo Laur ja Mari Möldre, operetiaariatega Ants Eskola, Milvi Laidi, Aarne Viisimaa, Heino Otto, Miliza Korjus, Karl Ots jt.

Endalegi uskumatu on, et olen ära näinud teatrilaval kõik eesti näitlejate põlvkonnad alates August Wiera omadest Vanemuises (näiteks Leopold Hansen, kelle primadonnat Paula Möldrit sai vanadekodus käidud ka intervjueerimas, jne), rääkimata kutseteatri esimese põlvkonna legendaarsetest näitlejatest nagu Betty Kuuskemaa, Mari Möldre, Ruut Tarmo. Näiteks veel neist veidi nooremad Ants Lauter (Estonias aastast 1913) ja Hugo Laur (Estonias a-st 1918) jpt, või nendega kõrvu veel Narvas alustanud ja enne Estoniat Wiera laulumängudes gastroleerinud truu ja õilishingeline Salme Peetson.

Praegu viib mind teatrikassa ette eelkõige kustumatu nälg seesuguse haruldase kunsti järele ning pensionärina säästude arvelt saab see võimalik olla umbes 2 korda kuus (see ju keskmiselt 30-40 eurot 300-eurolisest pensionist). Sel on ka oma hea pool, sest püüan võimalikult täispangale mängida panna panuse parima teatri, parima lavastuse ja andeka näitlejaansambli, eelkõige aga väärtdramaturgia peale.

Loe edasi Lea Tormis: Tänapäeval on näitleja positsioon silmapaistvam meelejahutajana

Loe, see loeb