Oh mis mõ-õnu, oh mis mõ-õnu, et ma tunnen Tepand Tõ-õnu

alt

Tõnu ja rehi.

 

Laulja, näitleja ja teatrikooli õpetaja Tõnu Tepandi kirjutas raamatu, mille nimeks „Alguses on hääl“.

Mulle oli väikeseks rõõmsaks üllatuseks, et see on raamat ka teatripublikule. Seda peaksid kindlasti lugema teatriinimesed, aga ta on kirjutatud nii, et võiksid lugeda kõik, kes teatrist hoolivad. Oleks hariv.

Kui Tõnu läinud suvel harrastusnäitlejate suvekoolis amatööridele, keda täna harrastajateks hüütakse, hääletegemise kunstist rääkis ning neid häält tegema ja kasutama innustas, oli selles tegevuses omamoodi ülienergiat. Mõni kuulajatest kirjutas Tepandi jutu üles, et ta enda ja lavakooliõpilaste peal katsetatud harjutused paremini meelde jääks. Ükskõikseid ei olnud. Veendusin taas kord, et õpetajaisiksusest sõltub, kas õpilastele luuakse eeldusi kunagi isiksusteks kujuneda.

Rääkisime tookordki nüüd ilmunud raamatust, aga sinna ei jõudnud, et lisaks hääletegemise võlule tuleb sesse sisse Tõnu elu kunstis.

Nüüd rahvusvahelisel teatripäeval esitles professor Tõnu Tepandi seda raamatut Tallinnas Toompea lavakoolis, toeks oma teatriõpilased. Katsetamiseks ehk ja kontrollimiseks, sest ega see teistmoodi ole kui teatris, kus üks näitleja teist inspireerib. Lavakooli saali lagi tõuseb ja langeb selle loomingulise seltskonna sosinatest ja karjetest ilmselt ka siis, kui nad harjutavad. Esitlusel harjutusi ette kandes oli see tegevus isegi pisut ehmatav. Kirjastaja Sirje Endre, kes raamatu välja andis, oli emotsionaalne ja ütles, et pole iial nii elusat raamatuesitlust näinudki.

Nagu öeldud, on raamatus sees ka Tõnu Tepandi elatud elu slepp. Otsingud, tagasilöögid, pidu ja pohmell. See, kuidas ta oli koos lavastajate Jaan Toominga ja Evald Hermakülaga ajas ja teatritegemistes, mida täna Eesti teatri suureks uuenemiseks loetakse. See siis läinud sajandi kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses. Tallinn ja Tartu ja teater on ses raamatus ja lugudes. Aeg ka selle ümber.

Laiemas plaanis kinnitab Tõnu Tepandi raamat, et iga eestlase ülesanne elus võiks olla leida oma hääl. Peale Mersu ostmise, majaehitamise ja lapsetegemise muidugi. Raamat räägibki sellest.

Lavastaja Jaan Tooming on kuskil tunnistanud, et nende kunagine uue näitlejatehnika otsingute üks osa, hääletreening on tänu Tõnu Tepandile ja Anne Türnpule saanud teatrikoolis näitlejakoolituse igapäevaseks praktikaks.

Tõnu Tepandi sisust räägib ka see, kuidas ta igale autogrammitahtjale otsa vaatas ja sellise muje jättis, et igaüks sai raamatusse oma kirje ja Tepandi emotsiooni. Või mis mulje. Miskid asjad on siin ilmas päris nagu ka Tõnu Tepandi autogramm neis raamatuis.

Ajasime juttu 27. märtsil 2012 Tallinnas Toompea lavakunstikooli saalis pärast raamatu „Alguses on hääl“ esitlust.

 

 

Tead, kuidas mu mõte läks seda raamatut sirvides vett vedama. Mõtlesin, et räägin sinuga isiksustest, kellega teatrimaailmas oled kokku puutunud alates 1966. aastast, kui Panso koolis õppima asusid. Mõtlesin, et saaks uhke galerii. Aga sa oled oma kohtumised juba raamatusse sisse ladunud.

Nii on, jah. Isiksused on raamatus ja mitte niisama, vaid mängu, hääle ja õpetamise kontekstis. Õpetamine kitsamas ja laiemas tähenduses on minu jaoks väga oluline asi. Raamatus on need inimesed, kellelt ma olen midagi õppinud, head või halba. Kuidas ei tohi teha või kuidas tohib ja peab tegema. Niimoodi.

 

Mida kõike sa ei ole elus näinud ja teinud!

Jah. Vaata, mul see isiksuste panus ei tiksu kogu aeg meeles. Kui inimesed on mängijad, siis see eluetapp, elu etappideks jagamine väga tähtsat rolli ei mängi. Mängulaadid muutuvad, on muutunud. Miskid asjad tulevad meelde, kui ma räägin, mul on nagunii ajateljel asjad sassis. Ei mina mäleta, oli see kolmkümmend või kolm aastat tagasi, räägin ja see oleks olnud täpselt nagu eile.

Ja siis äkki hakkan mõtlema, et oi, millal see nüüd oli. See on juba surnud, see on surnud, see oli siis veel sündimata… Siis tekib selline… tead, selle üle ma ei arutle, sest see on ohtlik. Mõtlemine võib viltu minna. Kogemustarkus, ma ei arutle selle üle, kas seda on juurde tulnud või vähemaks jäänud. Ma ei arutle selle üle, kas olen lollimaks jäänud või targemaks saanud. See ei ole minu asi.

 

Kas sa ei ole vahel mõelnud, et meil on isiksuste puudus kultuuris ja Eestis üldse?

Ei, ei, ei…

 

… no omal ajal oli rohkem ikka.

Ei, ei, ei, ära aja sellist jama.

alt

Tõnu laulab.

 

Ma ei aja, see on küsimus.

Ei ole nii. Lihtsalt, survestatud aeg, sellisel ajal on inimestel tegevusmotiive kergem leida, mootor läheb paremini käima. Võimsus tuleb kergemini kätte, on, kelle vastu võidelda. Ja see keegi ei ole jumala pärast mina, vaid keegi teine ida pool, vaenlane. Oli palju lihtsam püss kätte võtta ja sõdima hakata.

Aga kui on vabadus, keegi ei dikteeri, ei sunni, ei suuna, siis on palju raskem leida oma mootorile motiivi käivitumiseks. Vabaduse puhul vaenlane… mis kuradima vaenlane, häda kipub olema sinus eneses ja siis seal nii väga võitlema ei kipu. Kipud õigustama.

Vabaduse eksistentsiaalsed hirmud… kas elada edasi, kas raha on, kas sust peetakse lugu, kas sa ametiredelil ikka jõuad küllalt kiiresti edasi… need kõik on surmahirmu transformatsioonid. Need olid siis ka. Surmahirm on baasiline ja sealt edasi on kõik sama, kas katus on pea kohal, oled sa suur või väike. Survestatud olekuga riigis saad kõik ajada survestaja kaela, kõik häda ja viletsuse. Kui on vabadus, siis sõltub sust endast nii palju ja süüdistada ka ei ole kedagi. On eredaid sähvatusi, isiksusi palju ka täna, aga nad ei ole nii nähtavad. Kuidagi niimoodi ma mõtlen seda asja. Rääkimata sellest, et mõni on nähtaval ka.

Jah. (Ma äkki ei oska siit edasi. Paus kannab. Tepandi hoiab seda mõnuga.) Vaata, ma mõtlen Ants Lauterit, te kohtusite ju.

See on natuke teine lugu. (Mõtleb) Ma pean oskama seda sulle lühidalt öelda. Praegu on raskem müüti luua, see naerdakse välja. Imetlusenergia on hajutatud. Õndsal-õudsal Vene ajal oli imetlusenergia võrdlemisi summutatud. Ei olnudki väga kedagi imetleda. Poliitikud ja riigijuhid ei tulnud üldse jutuks. Puudus tohutu mass ajakirjandust ja meediat, kes täna iidoleid toodavad. Sellepärast siis ka kergemini tekkis inimesega kaasas käiv müüt ja imetlus.

Võtame kokku: rahva imetlusenergia on täna hajutatud, on palju objekte ja ei saagi tekkida väga tugevaid suuri monumente.

 

Imetlemise aeg on lühike – võetakse üks ja visatakse teist.

Jah, väljanaermist on samuti palju rohkem kui survestatud ajal.

 

Kuidas sa teatri juurde üldse sattusid, su elutee oleks võinud ju hoopis teisiti minna?

Oleks, oleks, meie pere on majandus- ja insenerihuvidega. Eks ma sinna tehnikaülikooli poole oleksin tüürinud. Mind see kooli mõttes väga ei huvitanud. Teatri juurde viis mind minu mängimise huvi ja, nagu ikka, naine. Ma ei hakka improviseerima, sest see oleks ikkagi tagantjärele elule ilu juurde luuletamine. Fakt on, et minu tollane pruut ja hilisem naine Tiiu (teatrikunstnik Tiiu Tepandi – MM) läks kunstiinstituuti õppima. Mina mõtlesin, et no kurat, kuhu mina lähen. Ma siis teatris küll palju ei käinud. Sõitsime elektrirongis, Tiiu vaatab ajalehes kuulutust, et lavakunstikateedris vastuvõtueksamid. Mine ja vaata. Ta kuidagi tajus, et see teatriasi mulle sobiks.

Esimeses voorus ei olnud mul ühtegi luuletust, ma ei teadnud tuhkagi sest värgist. Aga niimoodi läks.

 

Kas sa kidraga laulma ja laule tegema hakkasid lavakunstikoolis?

Seda loe raamatust. Hakkasin, ma arvan, esimesel või teisel kursusel kidrat harjutama. Isa püüdis mind utsitada, vend õpetas pilli mängima. See hakkas mulle hirmsasti meeldima ja sealt tuli varsti ka laulude tegemine.

 

Uhked tekstid valisid, kuidas see juhtus? Mul on tunne, et olid esimene, kes selliseid tekste oskas valida.

Äkki tõesti. Tegelikult väärttekste juba lauldi, Andres Ots laulis. Tema ei teinud ise viise. Peeter Tooma laulis Pete Seageri valmis laule ja tõlgitud tekste. Kuule, ega vist ei olnud jah, ma siiamaani ise ka imestan, kuidas mul see pähe tuli, et luuletusi laulda ja veel ise neid ka viisistada.

Üks asi küll, kui me jändasime kirjanike majas „Suitsu-õhtuga”. Ega me polnud siis veel selle tegemiseni jõudnud Jaan Toominga ja Evald Hermakülaga. Jändasime luuletustega koos. See oli sama tegemine, mida ma üksi kidraga tegin, otsisin luuletustele vormi. Ja see koos tegemine innustas, sain kinnitust, leidsin hingesugulased, keda see ka huvitas. Kõik see andis hoogu.

 

No ma teadsin 17-aastaselt rokimehena, et on olemas keegi Tõnu Tepandi, kes laulab üksi kitarri saatel uhkeid laule. Teadsin, aga polnud kuulnud. Kumu liikus – seesama me eelnev müüdi tekkimise jutt.

Vaata, ma ju laulsin ülikooli vanas kohvikus, treppide peal, väikese ukulelega. Siis kateedris ja üliõpilaspäevadel… (Siin nüüd Tõnu ohkab sügavalt ja siiralt, ilma edevuseta.)

 

Mind on korduvalt imestama pannud, kuidas su laul „Kiri kodukandist“ kõik need pea viiskümmend aastat ikka ehe on. Kuidas aeg muutub, aga sõnum vanaks ei jää.

(Tere, kallis, sain su kirja kätte.

Mul oli sealt rõõm lugeda, et sul kõik hästi läheb –

äri õitseb, lapsed on terved.

Aga tead… üks asi tundus imelik. Minu meelest

sa juba eelmises kirjas küsisid, et

mis meil siin uudist on. Minu meelest ma siis

juba vastasin, et ega meil ei ole ju siin

midagi uudist. Maakoht, kõik on vanad,

noored on ära linna läinud, uudised on ju

teil seal linnas… .

See on andekate asjade eriline omadus, eripära. Nii on ka selle tekstiga – andeka teksti maht on suur. Ta ei pea olema pikk. Andekas tekst, luuletus, need read, sõnad sisaldavad endas informatsiooni, mida kirjapanija ise ei pruugi teada. Aga ta peab olema andekas. Andekuse tase, mis on minateadvusest kõrgem, see töötab.

Informatsioon sesse luuletusse näiteks koguneb kogu ilmast. Eripära on selline, et ta erinevatele vaatajatele ja kuulajatele näitab oma näo ja sisu. Temas on tohutu hulk informatsiooni sees ja vastavalt sellele, kes loeb… ainult peab hingega lugema, peab meeldima… Ta keerab selle külje ette, millest loed välja just selle, milleks sellel hetkel valmis oled. Saad vanemaks kakskümmend aastat, laulad sedasama laulu, sedasama teksti ja äkki keset laulmist tekib hoopis uus mõtteseos, et ohoo, vaata, millest siin tegelikult jutt on. Mõte lööb nii võimsalt sisse, et tekst läheb meelest ära, laul läheb katki. Laul, luuletus, tekst, keerab ette järgmise tahu ja see on tõesti nii!

Kiri kodukandist“, ei mina mäleta, mis mulle teda tehes nii hirmsasti meeldis. Siis, kui ma teda täna laulan, siis kõnnin nagu oma Sauel täna...sinna ehitati bensiinijaam ja see sõber on surnud, see on ära läinud… Kust ma laulu tehes seda võisin teada.

 

alt

Tõnu esitleb.

 

Kas sina ka Voldemar Pansoga tülli läksid?

Nüüd ma ütlen sulle jälle, et loe raamatut. Jah läksin, läksin küll, kahjuks. Aga me leppisime pärast väga põhjalikult ära. See polnud muidugi tüli. Mis tüli!

 

Sa poleks tohtinud Vanemuisesse minna?

Nojah. Aga seal oli… ka enne, et tegime asja Kirjanike majas ja… tead, las see olla. See on, seal ei ole minul süüd ja ei ole Pansol süüd. See ei ole üldse tähtis, kurat, ma räägin sellest nagu mingist maailma tähtsaimast asjast. Las olla.

Kõik see oli.

 

Seda ikka ütled, mis mees Kaarel Ird oli?

Irdiga on väga lihtne. Ma kohtusin temaga siis, kui ta meile oli seal peaaegu et isa eest. Andis meile peaaegu et vabad käed ja kaitses meid. Iseõppinud tark mees. Suure tagasiside- ja analüüsivõimega.

Tead, see Eesti intelligentsi vasakpoolsus on täiesti omaette teema. Me Katriga (Aaslav-Tepandi – MM) praegu tegeleme sellega, püüame aru saada. Nüüd üks artikkel, „Hommikteater ja vasakmarss“ ilmub TEMUKIs.

Nii et meil oli Irdiga hea klapp. Tark inimene oli. Iseõppinud. Enne, kui hakata midagi hindama, pead tundma konteksti, olukorda läbi ja lõhki. Nendest asjadest ei tohi pealiskaudselt põrutades rääkida.

 

Traagilised saatused. Too mõni näide?

Ei too. Neil asjadel on suur maht. Kuidas Vene teenistused, kes tegid suurriiki, kasutasid ära Eesti loomeinimeste „vabadus, võrdsus, vendlus„ vaimustust. See vaimustus tuli siia Prantsusmaalt, Saksamaalt… ja mille puhul inimestel ei olnud tihtipeale aimugi, mida see tähedab idapoolses ehk siis asiaatlikus kontekstis. Kuidas neid sinna sisse keerutati… Ma ei julge neist asjust enne rääkida, kui pilt on selge, kui me oleme selle niimoodi kirja pannud, et ta on kaetud igalt poolt.

Intelligentsil, neil, kes punavõimuga kaasa läksid, on igaühel tihtipeale erinevad motiivid. Ei ole sellist ühtset ja selget motiivi. Eesti vasakpoolsust oli vähemalt viit viisi… Ei, ei, nüüd ma jätan jutu katki.

 

Miks, et äkki oli kuus?

Esiteks see ja teiseks ma ei ole valmis veel kogu seda probleemide pundart lahti arutama. Mis toimus Euroopas sellel ajal, mis Eestis, millised olid maailmas ringi liikuvad ideed ja plahvatused… See on omaette teema.

 

Hää küll, te Katriga sellega tegelete, aga mis sellest võib tulla?

Esialgu see pikem vaatlus, mis ajakirjas ilmub. Mõtleme ka ühe näidendi peale. Üks asi on uurida ja endale see asi selgeks teha. Aga siis see näidend… me peame oma ajalugu ise kirjutama ja mängima. Muidu tuleb keegi jälle Soomest või jumal teab kust, patrab huvitava loo kokku, hästi müüva loo, ja kogu maailm arvabki, et nii on. Tegelikult on lugu jama täis ja pole meie oma. Me peame ikka ise mängima ja kirjutama. Ise tegema, kuigi see on üks sitt tegevus.

 

Miks sitt? Kas laulda ja esineda on uhkem?

(Tõnu muheleb) On jah lihtsam. Sellepärast, et uurides ma pean alla neelama paljud sellised asjad, mis mind puudutavad, sellepärast, et mu kujutlus asjast oli aastaid teine. Ma mõtlesin paljut teistmoodi, õigemini ilusamini. Inimeste toimetamised, nendesamade, keda sa enne küsisid – iidolite, isiksuste tegutsemised keerulistes olukordades näevad vahel vägagi nadid välja kuidagi… Me ju teame omast elust, kui palju jama tuleb üle elada ja jamasid otsuseid teha.

 

Jah. Ma olen ikka mõelnud, et ma ei elaks, kui oleks võimalik uuesti elada, oma elu tänase teadmisega samamoodi.

Heheee, muidugi, aga siis, kui sa need teod nii tegemata jätad, neid vigu ei teeks, jääks sul jälle paljud huvitavad asjad tegemata ja nägemata. Muidugi siis tuleksid teised asjad. Kui inimene on suuteline vastu võtma elu, siis huvitavad asjad ka tulevad.

 

Ajal, kui teie teatrisse tulite, kogunesid selle ümber heliloojad, kunstnikud, luuletajad, loovintelligents. Miks nii?

Sellel ajal olid lasketiirud kuulutatud asutusteks, kus rahvas õpib pursuide pihta laskma. Teater ja kino olid ideoloogiline relv. Ideoloogiline kasvatus oli suhteliselt hästi finantseeritud. Ja seal oli siis ka üht-teist lubatud, teatris sai üht-teist välja öelda, mida mujal ei saanud. Ja sinna siis loojarahvas ka kogunes kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel tõesti. Praegu seda muret ei ole, et peab ütlema läbi lillede.

 

Kas tänased noored , kes siin sul õpivad, luuletusi loevad?

Ära nüüd hakka jälle. Läbi aegade on olnud erinevad seltskonnad – ühed loevad, teised ei loe. Ühtedel on niisugused, teistel naasugused huvid. Üks ei ole teisest halvem.

 

***

Siin lõpetab Tõnu jutu ära. Ja mina mõtlen kunagi kuuldud salmi peale, mille selle loo pealkirjaks panin ja mis Tõnu ütlemise järgi peaaegu ainus enda tehtud luuletus olevat. Üks on vist veel, aga see ei tule seekord meelde.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga