Narva Vaba Lava kolmikvõit

Narva Vaba Lava korraldatud Peterburi teatrikunsti päevad 10.–12. mail testisid nii Narva linna võimalikku teatripublikut, Vaba Lava teatrisaali kui ka oma teel üsana alguses olevat väikest korraldusmeeskonda.

Reede lõuna paiku Narva poole sõites ei saanud keegi märkamata jätta lõputut Tallinna suunas kulgevat sõjatehnika liiklusvoogu. Lisaks iseliikuvatele sõjamasinatele jäi meelde suur rivi rekkadega transporditavaid tanke. Käis sõjaväeõppus Kevadtorm. „Käimasoleval ajaloo suurimal Kevadtormil osaleb sel aastal lisaks eestlastele ligikaudu 2500 liitlasvägede sõdurit 17st riigist, kes harjutavad koos töötamist nii esimese kui ka teise jalaväebrigaadi koosseisus,” jäi silma õppuse mastaabist aimu andev uudis.

Kui pisut hiljem Narvas produtsent Märt Meoselt, kes on Vaba Lava ja Peterburi teatrikultuuri päevade idee väljamõtleja, küsin, miks Peterburi teatrite ja inimeste kohalolu linnapildis silma ei paista kohe üldse, vastas ta mulle napilt „raha ei ole”. Pole midagi parata, kui ma oma peas, küll abstraktselt, aga siiski, võrdlen ühe tanki maksumust Narva ehitatud teatrikeskuse maksumusega. Mõtlen teatri ehitamisele kunagisse salajasse sõjatehasesse ja sealt edasi. Need mõtted näivusest ja kultuuri väljapaistvusest kaovad, kui kella kuue paiku hakkab publik tasapisi kogunema.

Väljamüüdud „Väikekodanlased”

Narva 220 inimest mahutav Vaba Lava suur saal on välja müüdud. Publik on valdavalt venekeelne. Tõlget ei ole, sest teatrikeskusel puudub seni veel vastav tehnika. Kultuuripäevad avab Peterburi Vassili saare teater Maksim Gorki 1901. aastal kirjutatud näidendi „Väikekodanlased” lavastusega. Sedasama näidendit mängib ka Tallinna Eesti Draamateatri trupp. Mõtlen, kas nemad saaksid Narvas saalitäie publikut, kui tuleksid siia mängima. Mingi see asi on küll, et nii Venemaal kui Eestis on taas avastatud Maksim Gorki kui näitekirjanik.

Peterburi teatri lavastus on klassikaline ja autoritruu. Ja, tunnistan, sellega üllatavalt kaasaegne. Selline ühiskonnakriitiline. Vanade ja noorte maailmapildid põrkuvad, raske on maailmamõistmist kokku sobitada.

Külaliste lavastuse teevad suurepäraseks näitlejatööd. Parema puudumisel pean kasutama siin väljendit psühholoogiline realism. Mulle tundub, et meie teatris on suurte tunnete häälekat väljanäitamist laval hakatud häbenema ja ülemängimiseks pidama. Vene näitlejate temperament ja ilmselt ka traditsioon on teine, nemad mängivad keemistemperatuuril.

Piiteri „Väikekodanlased” on omal moel sarnane hiljuti Tallinnas Linnateatri Talveöö festivalil nähtud Alvis Hermanise lavastatud „Oblomoviga”. Lavastaja trikitamist ei ole kummaski üldse, elamus sünnib näitlejate mängust.

Hiljem, kui Narva publik on pikalt ja üksmeelselt püsti seistes näitejaid nähtu eest tänanud, ütleb „Väikekodanlaste” lavastaja Vladimir Tumanov, et Narva Vaba Lava on kunstiline ruum. „Aga selle ruumi loovad kunstiliseks inimesed. Ma tean, et te selle keskuse alles avasite, aga teatrivaim on siin sees tänu inimestele.” Kuulus vene näitleja, lavastuses peaosa, Vassili Vassiljevitš Bessemjanovit mänginud Venemaa rahvakunstnik Juri Itskov kinnitas, et Narvas oli hea mängida. „Mind toetas nii saal kui lava.” Arutlusele tuli ka see, kas Narvas saaks saalid täis ka siis, kui mängida mitte üks kord, vaid kaks, isegi kolm etendust? Leiti, et ilma proovimata sellele vastata ei saa. Ja meie Draamateatri „Väikekodanlasi” tuleb mul nüüd vaatama minna.

Väljamüüdud „Mees Podolskist”

„Mees Podolskist” on viimase paari aasta Venemaal enim lavastatud näidend. Kuuldavasti on see praegu paarikümne Vene teatri mängukavas. Uus dramaturgia, autor Dmitri Danilov.

Peterburi teatri nimi, kes seda Narvas mängis, on „Prjut komödianta” – võib tõlkida vabalt naljategija varjupaigaks. Teater on üks kahest oma püsitrupita riiklikust teatrist Venemaal. Teine samal moel tegutsev teater on „Teater Natsii” (Rahvuste teater) Moskvas. On korraldusmeeskond, aga trupp palgatakse lavastajale sobivatest näitlejatest.

Näidend „Mees Podolskist” on absurdisugemetega, tuletab meelde Kafka „Protsessi”, ja seal on sees ka Orwellilik tulevikunägemine. Samas on tegu lihtsa komöödiaga. Podolsk on Moskvale lähedal asuv väikelinn (300 000 elanikku). Sealne politsei on tänavalt jaoskonda toonud mehe. Mees küsib, milles teda süüdistatakse. Üliintelligentsed politseinikud-„filosoofid” süüdistust ei esita, hakkavad meest hoopis psühholoogiliselt töötlema. Teevad seda nii, et süütu ennast süüdlasena tundma hakkab. Mis siis, et ta ei tea, milles ta süüdi on. Narva etendust vaadates läks mõte paratamatult sellele, et Venemaa Podolsk on Eestimaa Narva (60 000 elanikku). Kui Venemaa päris elu on teatud mõttes Moskvas, siis Eestimaa oma on Tallinnas. Aga jah, eks selliste mõtete seletamiseks on vaja leheruumi rohkem.

Taas on laval suurepärased näitlejad. Meest Podolskist mängib hetkel üks Peterburi kuulsamaid noorema põlvkonna näitlejaid Dmitri Lõsenko . Ta on seni olnud näitleja suures Aleksandrinka teatris. On mänginud seal Hamletit ja Arbeninit ja hiljuti sellest teatrist omal soovil lahkunud, et olla vaba, valida. Muide mängisid Podolski loos näitlejad sootuks teises võtmes kui „Väikekodanlastes”, vaoshoitumalt, kui soovite, aga politsei hirmuõhkkond seda tingis.

Järgmisel hommikul kohtasin hotellis Peterburi näitlejaid uuesti ja selgus, et nad lähevad poodi juustu ostma. Peterburis armastatakse Eesti juustu tänaseni. Sanktsioonid ei ole maitset rikkunud.

Tahaks Podolskisse.

Väljamüüdud „Minu vanaisa oli kirsipuu”

See oli lasteetendus Peterburi suurelt nukuteatrilt. Etendus oli kahes vaatuses ja kestis kaks tundi. Publikule ei tehtud allahindlust, kuulutusel oli küll märge, et saali oodatakse lapsi alates 9. eluaastast. Venelased mängisid itaalia lugu. Mis mõistetav ja hoiatav ka neile. Ja mis täiesti aktuaalne ka meie Eesti oludes.

Lapse vanaisa elab maal. Ema ja isa ja linnavanaisa ja -vanaema on ka olemas, aga ega neil poisi jaoks eriti aega ei jätku. Vaba aja võtavad endale televiisor ja koer. Maavanaisa õpetab lapselapsele puu otsa ronimist ja looduse ilu märkamist. Siis selgub, et vanaisa krundil kasvav kirsipuu jääb uue neljarealise kiirtee ette. Vanaisa hakkab muidugi selle vastu võitlema, kuni sinnani, et aheldab ennast puu otsa buldooserite ette. Seda näidatakse televiisoris.

Üks mõte sellest lavastusest läheb rõhutusse mu jaoks, et inimene elab seni, kuni teda mäletatakse. See on seotud poisi surnud maavanaemaga, kes kunagi selle kirsipuu istutas. Julgelt moraliseeriv lavastus oli see mu jaoks.

Just hakkas õitsema kirsipuu me koduaias.

Kolm võitu

Narvas on publik, kes hindab nõudlikku teatrit.

Narva Vaba Lava on keskkond, kus nõudlikku teatrit pakkuda.

Narva Vaba Lava väike meeskond tuleb suurte asjade korraldamisega toime.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga