Muutunud inimeste maa ja ilm

Eestlased maarahvas enam ei ole, aga uut määratlust pole välja mõeldud. Märkan eestlaste heaoluga kasvavat iseloomulikku ja ebavajalikku ilmasõltuvust.

Seda mõtete osa meie enesemääramisest, et oleme maarahvas, ei saa enam tõsiselt võtta, kuigi sellest me ju ikka kõneleme. Kõneleme sellepärast, et uut enesemääramise filosoofiat, mis meid seoks, veel pole.

Raadio ütleb mul praegu nurgast, et ilm on täna vahelduva pilvisusega ja sajab hoovihma. Maal elavale inimesele tähendab see teade enamasti tänapäevalgi, kuidas oma töid sättida. Linnainimesele on ilmateade tujumõjutaja vaid – muud ta ju ei muuda. Ma oma sõpradelt, kes linnas püüavad elada pisut maa moodi, olen kuulnud, et seal on tuul alati vastu. Jälgisin – on tõesti. Sellega on samamoodi kui paralleelsete sirgete ristumisega. Kusagil see juhtub…

 

Mis tööd linnainimene teeb?

Eestlased on saanud linnainimesteks. Kinnituseks on valitsev maa- ja loodusenostalgia, mis moes. Mets on äkki kõigile armas. Ilm ei määra enam elu ja tegemisi, vaid on meelelahutuse määraja. Muidugi ei ole me oma heaolus veel nii kaugel, et sooja ilma puhul värkstoad sulgeda ja mere äärde minna.

Mulle on – ja usun, et enamusele linlastest ka – arusaamatu, mis tööd inimesed linnas teevad. Kui mulle see Tallinnas Kaarli kiriku kandis kord jälle pähe tuli, lugesin kontorite silte. Kas see oli juhus, aga suur enamus siltidest ja ju siis ka inimestest nende taga tegeles seaduste seletamisega – advokaadibürood, õigusbürood ja muud sellised. Samuti olid kontorid, kus inimesed koos käivad, et raha jagada, ja teised, kus koos need, kes jagajaid kontrollivad. Olen mõelnud suurte tehaste kadumise peale linnadest. Imestusega, et mida siis linnainimesed teevad… Valvavad teiste inimeste õiguskuulekust? No see pole võimalik. Me ju kõik elame ühe ilma käes.

Paljud rõhutused on valesti ja paigast ära. Muudkui uuritakse, kuidas inimesed usuvad keskerakonda ja Savisaart, teisi ka. Huvitav oleks aga hoopis teada, kus eestlased töötavad. Ja mis töö see ikkagi on, mis on muutunud aja ja olude töö? Samas tööturust ja tööhõivest ju ikka räägitakse, ka miskis teises sõnastuses, ja tarkade tööinimeste puudusest.

Loen ühte Ülo Vooglaiu slaidikava tööst. Ta seal muuhulgas sõnastab: „Töö on meie käsitluses eesmärgistatud tegevus mingi (materiaalse või mittemateriaalse) tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuse osutamiseks. Seega võib öelda, et niisugune tegevus, milles ei valmistata mingit produkti, kus ei korrastata keskkonda ega osutata teenust, ei saa olla käsitletud tööna…”

Vooglaid defineerib, et töö on teostus. Et tööle peab eelnema mõte selle kohta, mida oleks vaja saavutada, kes kannab kulud, kes saab tulu… Nojah. Kas ma seda mõtterida üles kirjutades teen tööd? Kui kirjutan ja selle eest saadud raha eest ostan muruniiduki ning lasen sellega ringi oma aias, kas see on töö? Istutan puid ja katsun nende eest hoolt kanda nii, et neist kord suured saaksid. Kas see on?

 

Ilm justkui jääb

Linnas ei ole ööl ja päeval suurt vahet. Valgusevahet pole. Hämarust pole üldse. Linlased ei oota heinailma, aga ootamine on vere sees ja siis muretsevad. Maal tundub ka, et see pole enam ühine mure – suured masinad teevad heina kiiresti ära, ilmast hoolimata. Oleme muutunud, aga ilm jääb… Puhkuse ilma muret tegelikult ka ei ole, see ilm peab kuuma olema kui saun, meil on saunad ja kusagil ikka oma Egiptus või Tai. Tarkus tuleb pähe Indias. Õnn on seitsme maa ja mere taga, seal päike paistab kogu aeg.

Nüüd juba öeldi raadios, et päev toob rohket vihma, ütleja hääl stuudios oli ärev. Käisin hiljuti Viinistus ja Pärispeal, ilm oli soe ja vahelduva pilvitusega. Seisime neljakesi merekaldal, imeilusal rannal. Kaks venelast ja kaks eestlast. Venelased sellised suurlinnade kuulsad mehed. Olin nendega koos terve päeva ja kastsin ennast ka sesse külmavõitu merre. New Yorkis elav venelane küsis Jekaterinenburgis elava venelase käest, kas ta on ikka teatris tööl? Selgus, et jah, on lausa palgal, direktori asetäitja. Ja siis ta ütles, et kui satub mõned korrad aastas oma kabinetti, siis ta tunneb, et ei oska seal midagi teha. Hiljem sain teda, et New Yorki venelane saab sügisel seal endale oma teatri juhtida.

Nende meeste ilusas vahelduva ilmaga Eestis päev otsa vene keeles peetud mõttevahetuse viljad jäid küpsema. Ja kui neid juba noppida saab, siis tehakse seda Eestis… Kas selle vestluse kõrval olemine ja osalemine oli ja on minu töö? Kas töö on see, mis teeb targemaks?  Tapa jaama teatrisse kihutades hakkab vihma sadama. Venemaa venelane näitas Ameerika venelasele lahesoppi ja ütles, et see on üks ta lemmikkohti – kivid, rand ja silmapiir.

Margus Kasterpalu kõneles pärast oma Saueaugu teatritalu viimast esietendust, et talus on naiste hooaeg, mis mõjub sealse põlise patriarhaalsuse valguses moodsalt. Kes ei tea, siis selle lavastuse nimi on „Me olime kodutütred” ja selles mänigivad kolm naist. Mängivad viiekümne tuuris naisi, kes metsamatkal ennast purju joovad ja üsna kiuslikult tõtt rääkima hakkavad – Saueaugule seni mitteomane tragikomöödia. Mängiti Lammastekopli mäel, lageda taeva all ja mul jäi küsimata, mis siis oleks saanud, kui oleks vihma sadanud.

Tunnistan, et minu jaoks on Eesti ilm naiselik, on naine. Selline tujukas. Arvangi, et sellepärast mul ilmaga probleeme pole. Mulle meeldivad ilmad. Erinevad, erilised, oma nägu.

Eelpool nimetatud kõnes tõi Margus Kasterpalu Saueaugu talu varasema patriarhaalsuse näiteks selle, et neil isa ütles, mis ilm on. Kujutasin seepeale ette, kuidas Marguse ema last säästa tahtes ütles, et väljas on paha ilm, las poiss jääb koolist koju, mille peale isa vastas, et ilmal pole viga midagi ja Margus läks, ranits seljas, läbi poriloikude just selle teadmisega, sest isa ütles.

Olen mõelnud, et meie suveteatri ja kontsertide publikurohkus on otseselt seotud me linnastumisega. Inimesed tahavad koju maale. Kas või korraks ja tahavad asja pärast. Hea, et teater ja muusika need asjad on.

 

Maarahvas ja ilmarahvas

Huvitav, kas me nüüd linnainimestena peaksime rõhutama, et elame ilmas, mitte maailmas. Tegelikult ei kao maa kuhugi, mis siis, et see ellujäämine sõltub ilmast. Nii maaelu kui sõltuvus muutlikust ilmast on meil geenides sees, kuid muutunud oludes ei oska me sellega enam suurt midagi peale hakata. Nostalgitseme vaid, mõnuga? Olen ise aknast välja vaatamata õue astunud oma linnakodust ja sattunud vihma kätte. Sest Internet ütles, et päike paistab. Siis olengi vihmaga leppinud, mis siis, et Itaalia kingad lirtsuma hakkavad. Meil on see ilm ja neli aastaaega. Oskar Luts ei pannud oma romaanidele plahvatavaid pealkirju, et rahvast lugema meelitada, vaid kirjutas hoopis Kevad, Suvi, Sügis ja siis, seda müstifikatsiooniks nagunii peetakse, tuli Talve. Tänapäeval öeldakse, et eestlase valimisaktiivsus sõltuvat ilmast, mitte maailmavaatest ja sellest, et saaks parem. Oleme ilmarahvaks ja omailmata rahvaks saamas.

Mere ilmateadet on vaja saareasukal, et ta teaks, kas saab paadiga merele või peaks   kinnitused kai küljes üle vaatama. Üks ilusamaid olemisi meenub, kui ma ei saanud Vilsandilt tormi pärast minema ja Küti talu ukselt ilma silmates paistsid suured merehobused, kes tuule suunast hoolides külge keerasid. Ilma ilu on selles, et ta vaheldub, mis siis, et see võib vahel üsna valus olla.

Päike paistab, raadio järgi peaks sadama. No ei ole vaja kiruda, sest sellised me oleme. Ilmast hoolivad ja ilmast hoolimata. See veel puuduks kui kuskilt tuleks Isa ja ütleks, mis ilm on me kõigi jaoks.

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga