Mitu tuhat meetrit meeleheidet

Ema-oli-ounapuu_ugala

Kaks vaid nädalase vahega esietendunud eesti näidendit moodustavad omamoodi terviku. Või pigem on nad kui ühe puu kaks latva. Neli vaatust ja kaks Eestit.
Olen oma meeltes Eesti põlispuuks pidanud tamme. „Üks kask meil kasvas õues” on ka kuidagi meelepärane siin, kus valitsevad neli aastaaega.
Ugalas mängitakse nüüd Urmas Lennuki teatriteksti „Ema oli õunapuu“ ja Vanemuises Tiina Laanemi näidendit „Pildilt kukkujad“. Mõlemad räägivad olukorrast riigis. Urmase näidendis käib jutt elu kadumisest me maal – külades. Tiina tekst räägib elamisvõimatusest linnas.Pildilt kukkujad

Mis teeb elu elamisväärseks?
Tõtt öelda, ega kumbki lavastus sellele küsimusele vastust ei anna. Mind pani nii ühe kui teise juures mõtlema tegijate valitud mänguruumi kitsus. Või hoopis see, et milline on minu, eestlase ja Eesti riigi kodaniku mänguruum. Ma tahan ju, et mul oleks oma maalapp, kus oma kask ja tamm ja oma kuldnokk. Selle kõrval ma tahan näha Piiterit ja Pariisi, Moskvat ja Tehrani. Tahan näha maastikke, mis ei ole muga kaasas lapspõlvest. Tahan näha inimesi, kes ehk ei kõnele mu emakeeles, aga on minu parve linnud.
Tiina Laanemi teatriteksti lavastaja Andres Noormets, kes on ise selle tüki kunstnik, on loo tegelased asetanud kitsukesse korterikarpi, mille on asetanud maast kõrgemale. See karp on kodu, kus kohtutakse lähedastega. Selles kodus on vähe ruumi ja palju plastikpudeleid, sinna ladestub prügi.

Ema oliUrmas Lennuki loos, mille lavastas Vallo Kirs, saab üheks leitmotiiviks lause, mida peategelasele ei unustata nähvata: sa peaksid siin koristama, sul on siin prügimägi. Mõõdu annab lausele see, et lisatakse: kui su ema elas, siis siin sellist korralagedust ei olnud.
Andres Noormets toob Tiina Laanemi kaks peategelast – ülikooli professori, kes on ilmselt emeriidiks kuulutatud ja peab selleks, et elada, tegelema kohvi maaletoomise ja müügiga (Aivar Tommingas), ja tema elu armastuse, maalikunstniku, kes on olnud sunnitud loomingu vahetama mehe ja laste eest hoolimise vastu (Merle Jääger) – kaks korda kitsast kõrgest karbist välja, maa peale. Maa peal on jalgratas, mis printsiibis on trenažöör. Mis ei liigu paigalt. Liigub küll mõtteliselt. Ja sellel taas lendu tõusma hakkav Merle Jäägeri Emmy satub isegi avariisse, murrab isegi jala. Üsna süboolne ju.
Urmas Lennukil on peategelane vanu asju parandav ja mälu säilimiseks üles kirjutav ning katalogiseeriv viimane vend maal (Tanel Ingi). Üks vaimukamaid leide selles üksindusse sulgunud ja kodumälestuste prügi täis toas ennast leida püüdva mehe riiulis on parandada toodud postkast. Igal hommikul tuleb läbi postkasti omanik Teppo (Andres Tabun), kes kontrollib, kas sesse postkasti on laekunud tema külm õlu. Ja enamasti on.
Üsna ehmatav, et nii Laanem kui ka Lennuk kirjutavad lavale tegelase, kellel käed kohati värisevad nii, et nad ei saa mobiiltelefonil numbritki valitud. Üks neist elab maal (Peeter Jürgensi suurepärases esituses) ja ootab oma tütart, teine linnas (Merle Jäägerile väärilises moondumises), peletades olemise talumatut raskust.
Vaid ühe tagurpidiseose toon veel kahe erineva autori lugude paljudest: Laanemi linnas on loomulik kõigile, et Emmy kunstnikuna enesekindluse ja usu oma andesse kaotnud poja Pauli (Helgur Rosenthal) elukaaslaseks on Peter. Lennuki maaloos aga on tegelane Marion (Katariina Luide), kes on elanud koos nii peategelasega kui ka ta vennaga. Õhus on see, et mõlemad vennad ei ole sellest armastusest lahti saanud, Hellen aga elab ammu linns. Ja nii maal kui ka linnas unistatakse neis lugudes vabadusest elada. Eluhirm ja eluhimu.Pildilt kukkujad 2
Laanemi võõras linnas meisterdab kunstnik pommi, et konkurent õhku lasta. Lennuki tühjaks jääval võõral maal otsustab eluterve Teppo ära surra ja surebki, kui saab teada otsusest vallad ühendada.

Utoopia
Kuidagi hiilis mu pähe mõte, et Vanemuise ja Ugala, Laanemi ja Lennuki, Noormetsa ja Kirsi lavastusi võiks kord vaatajatele näidata ühel õhtul ühes teatris. Ja sama loojameeskond võiks jõud ühendada, kirjutades, lavastades ja mängides maha ka tuleviku-utoopia. Kus saaksime teada, mis kala vennad oma maal kuivanud jõest püüavad, ja ka seda, kuhu viib professori jalgrattale meisterdatud lastetool kaks vana inimest.
See annaks ehk mastaabi, millest mu meelest meil kõigil täna vajaka on.
Ehk luuakse uus maastik, kus sees eestlase pääsemine identiteedikriisist. Äkki võiks seda teha 2018. aastaks, kui me omakeelne riik peab sajandat sünnipäeva…
Soovitan nii ühe kui teise lavastuse vaatajatel kindlasti vaadata ka teist.

Lugu ilmus Maalehes, pildid Gabriela Liivamägi ja Tõnis Järs.

Üks arvamus “Mitu tuhat meetrit meeleheidet”

  1. Mitu tuhat meetrit meeleheidet, see tiksub pea iga teise maainimese peas. Milline lugu vaadata, asju ära tunda ja hingel karjuda lasta. Naeruturtsatused saalis, pisarad silmis ja kas tõesti tulla koju isa, ema surmapäevaks, et oleks lihtsam neid pesta….
    ja lasta ennast peksta, et ema siis minuga rohkem tegeleks.
    Kui ma tahan täna surra, siis ma ka seda teen just täna. Kõik aitab ennast ja teisi paremini mõistma, saab kuidagi meeleheite lühemaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga