Mida rikkam põli, seda vaesem meel

Suhtlesin sajandivahetuse paiku tuttava mustlasega. Kurjad keeled rääkisid, et ta kaupleb narkootikumidega, head keeled kõnelesid, et mees on mustlasparun. Mulle ta meelemürke ei pakkunud, isegi müügiks mitte.

Ühel varahommikul panin tähele, kuidas see mustlane oma lapsi mersuga kooli sõidutab. Mõne päeva pärast küsisin talt irooniliselt, kas paruni lastel ei kõlba bussiga sõita ja jala käia. Mees ei solvunud. Ta hoopis seletas, et tütred on ju mustlased: kui lähevad bussiga, siis kooli kunagi ja kuidagi ei jõua, sest mustlase veri ju kisub mujale. Mu kahtlustava pilgu peale kinnitas mees, et kui tüdrukud juba koolis on, siis õpivad.

Olen näinud, kuidas töö ja õppimisega koormatud vanemad panevad oma veel rääkida mitte oskava lapse puuri ja lükkavad teleka ette, kus jooksevad reklaamid ja multifilmid. Nüüd on see asendunud nutiseadmetega. Pole kuulnud, et keegi ütleks: „Sellepärast, et mu laps…” Asi on ikka selles, et saaks lapse jalust ära.

Maailm, kuhu laps lükatakse, piiksub ja plahvatab, on üles ehitatud efektidele. Mänguasjapoes pole ühtegi Eesti mänguasja. Masinaelu on atraktiivsem kui see, mis päris. Aia kastmise tünnist vett joov vares, keda vanaema nelja-aastasele kaugelt näitab, ei ole huvitav, sest kui ligemale minna, lendab ta ära. Siis tulebki, et vanaema ja vanaisa on igavad. Emal ja isa vaid nõuavad kuulekust ja head käitumist. Armastust kõigi oma meeltega jagada on unustanud või äkki seda enam ei osatagi.

Ülereguleeritud riigis on kadunud vabadus hingata ja olla isiksus. Olla tundlik, tunda lõhnasid, kombata… Kuhu me läheme, kui iga liigutus on ette kirjutatud ja eredaimad meelemuljed tulevad masinast…

Kasuisa ütleb lapsele, kellest võiks kasvada mees: mis mees sa oled. Emal pole aega tütre jaoks. Tekivad konfliktid, lapsed on endaga hädas. Murede eest põgenetakse virtuaalmaailma, kuhu ema-isa lapse kord ise jalust ära saatsid. Nüüd nad soovitavad: naudi loodust. Aga masinamaailm ju on, mis midagi ka meeltele pakub…

Ümbritseva ühiskonna edukultuse all kannatavad ka lapsed: nad peavad olema kogu aeg parimad. Koolis ja kodus kamandatakse ja nõutakse. Ole ise ja lase teisel ka olla olukorda ei teki. Ja lapsel on kodus paha olla. Seal on pingutatud, et kõik asjad oleks olemas, aga eneseväärikust kasvatada kõigi oma meeltega on unustatud, seda pole enm enestelgi.

Me koolihariduse juurde võiks juba väikestel kuuluda konfliktide lahendamise õpetus. Tuleks elus kasuks, kuigi näib, et seda ei oska enam täiskasvanudki.

Eeskujusid vajavad nii poisid kui ka tüdrukud, aga eeskujud on tähtsal tööl. Õpetajad koolis on enamasti vanamoodsad ja närvilised.

Laste eneseväärikust hoiaks alles päris elu ja päris tegutsemine, ka see töö, mis siin ülereguleeritud unioonis keelatud on. Vanasti öeldi, et mõni laps kasvas vati sees, nüüd kasvad kõik nuti sees.

Vana maailm ei oska sellega midagi peale hakata ja uus alles kujuneb. Hetk, kus oleme, on palju segasem, meelemuutused kardinaalsemad, kui ette kujutame, ja probleem palju suurem, kui globaalsest maailmast vägisi siia toodud justnagu-küsimus, kas laps tööd teha tohib.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga