Me võiksime olla roiskuva aia õhuaken

DSC05953

 Märt Meos,  Shayna Ghassempouri  ja Allan Kaldoja, Eesti leib ja Iraani sool. Homa Rosta teatrimaja terass Teheranis 18. august 20015.

Maailm on roiskuv aed. Meiegi äkki veel võiksime olla värske õhu aken seda tuulutamas. Aga seda saame me olla vaid siis, kui oma hoiame.
Vana mees istub Lähis-Ida öös ja süütab sigarillo Macbeth. Tema selja taga hiigelsuurte teatriuste taga aetakse ahju meest, imperaatorit, kes määras senaatoriks oma hobuse. „Caligula” teine etendus on lõppemas, uus teater on avatud.
Viieteistkümne miljoni elanikuga Teherani linna valvavad Albrozi mäed. Uues teatrisaalis on vaatajatele 160 kohta. Iraani näitlejad mängivad füüsiliselt ja vaimselt rasket Caligula lugu 60 päeva järjest, et vähem kui aastaga kerkinud uue teatri ehitust tasa teenida. Ja lavastaja ei sõida kukile, on nende kõrval, et olla toeks.
Vaid mõni päev hiljem, juba Eestis, Kiviõlis küsib Kadri Kõusaar, kas Iraani viisat on raske saada. Seda, jah, ei teatud veel isegi Tallinna lennujaamas, et nüüd saab turistiviisa 15 päevaks 60 euro eest osta Teherani lennujaamast. Nii uus on see asi, et Lennarti lennujaama tüdruk jäi meid uskuma alles siis, kui luges soomlasest Iraani konsuli vastavat kirja.

Eesti Iraanis eeskujuks

DSC05965

Lavastaja Homayun Ghanizadeh, esimene esietendus selles uues teatrimajas on veel ees.

Iraani teatri ja kino legend, vaba ja haritud naise etalon mu jaoks, Homa Rousta on me sealoleku ajal Ameerikas. Tema lavastajast mehe õpilane Homayun Ghanizadeh korjas oma teatrimaja ehitamise plaani Tallinnast. Ta lihtsalt nägi mullu septembris me Vaba Lava teatrit. Oma tetri nimetas ta Homaks. Pärsia mütoloogias on õnnelinnu nimi Homa. Nõnda on Teherani uuel Homayuni teatril mitmekorruseline tähendus.

DSC06011

Iraani lavastaja, Teherani teatrisein ja Muhu rähn.

Me kinkisime teatri avamise puhuks sõpradele rähni. See jäi Eesti Vaba Lava teatrimajast inspiratsiooni saanud pärsia teatri sündi tervitama seal kahe poolega teatriuste kõrval – puust, mustvalge punase nokaga koputi.
Homayun, kes oma lavastustes tugevalt toetub absurdiklassikutele Beckettile ja Ionescole, rõõmustas nagu laps selle Muhumaalt Muhamedi maale toodud tobeda kingituse üle. Esietenduse- ja avamiseelsele saginale vaatamata kruviti see kohe seina ja näitlejad käisid koputama.
Üsna mitmed mõttearendused seoses rähni osaga tulid alles hiljem kõneks. Näiteks, et rähn just peaga augu puuse raiub, ja ka see, et koputi toimib põhimõttel „nokk kinni, saba lahti”… Nagu neil, nõnda ka meil.

Esindamas haruldust

DSC05906

Lavastaja Homayuni restorani „Pasta Godo`t” ukse taga küsis üks nooremapoolne iraanlane mult, mis maalt me oleme. Eestist ei teadnud ta midagi. Tundsin, kuidas ta mind kraad aupaklikumalt kohtlema hakkas, kui ütlesin, et meid on vaid miljon ja meil on oma keel. Ma ise ka tundsin äkki, kuidas haruldus olen.
Geograafilise identiteedi saime kätte sellega, et iraanlane teab Lätit, Riiat ja Soomet, kuna ajab Saksamaal kosmeetikaäri. Ühtegi lätlast ja soomlast ta ei tundvat.
Ses Homayuni restoranis oli midagi kodust. Lõpuks taipasin ‒ maitsetaimede potid laudadel. Lavastajast omanik kinnitas hiljem, et sai idee Tallinna söögikohtadest. Nägin, kuidas kaks iraani härrasmeest kõrvalauas potist piparmünti murdsid ja oma söögile lisasid.
Kadri Kõusaar, kes Kiviõlis teeb režissööri ametis kino, rääkis oma tuttavatest iraanlastest, kellega kohtunud laias ilmas, ja kiitis nad harituteks ja avali noorteks inimesteks. Sain ta juttu kinnitada sellega, mida tundsin ja nägin kohapeal. Just tundsin ka, sest näiteks see, kuidas pärast teatri avamise esietendust vallandus publiku ja tegijate ühisrõõm, oli enneolematu ja kordumatu. Oli nagu mäed. Ja Kadri lubas sinna lennata.

DSC06004

Teheran on armastuse linn ja oli seda ka siis, kui me uudistes püüdlikult maailma infoagentuuride nuppe avaldati ja Iraan kurjuse telje riigiks sai me peades. Seda me pähe kogunenud jama on nüüd veel raskem murda, propaganda mõju lükkab ümber vaid oskus kuulda, näha ja ise mõelda. Või vaadata Homayuni lavastuse „Caligula” uusversiooni, kus kujund kujundis kinni ning hukka mõistetud religioosne ning ilmik ülekohus ja rumalus.
Saksamaal juba reklaamitaksegi Teherani armastuse linnana ja kutsutakse rikkaid sinna kolama. No meile ehk jõuab see teadmine pea maha raiumise uudiste kõrvale mõne aasta pärast.
See oli mu elu kõige kaugem teatriskäik. Polnud suurt soovi turistina mööda poode kolada, palavust oli pluss 35 vähemalt.
Sõbrad siiki juhatasid meid ühte maiustuste ja pähklite poodi. Leti taga seisis hallipäine soliidses vestiga ülikonnas 80-aastane mees, usun, et poe omanik. Rääkis inglise keelt, võttis aega me soove kuulata, soovitas ja arvutas me ostudeks kuluva raha kokku, kasutades lumivalget paberit ja sulepead.
Tema kõrval vaatas seda kõike pealt poole noorem mees, abiline. Oli üsna arusaadav, et ta me arve ammu enne peas kokku oli saanud, kui see väärikas vana mees, aga ta ei sekkunud. Tema asi oli õppida… Väärikus ei ole maailmast otsas, õppisin mina seal suurlinnas.

DSC06113

Tammaru pere ja libahunt
Rääkisime Homayunile jakuudi lavastaja Sergei Potapovi Viinistul etendatud „Libahundist”. Homayun vaatas mulle otsa ja meil oli sama mälestus: Tartu linn, 2011. aasta, teatrifestival, väikese Vanemuise proovisaal, R.A.A.A.Mi just lõppenud„Antigone” ja lavastaja Homayun minuga juttu ajamas.
Muu hulgas rääkisime „Libahundist“, mille produtsent Meos oli lasknud inglise keelde tõlkida, et Homayuni tõlk ja assistent Shayna Ghassempouri selle omakorda pärsia keelde tõlkida saaks. Märt Meosel oli siis lootus, et just Homayun selle lavastab.
Iraanlane ütles mulle neli aastat tagasi: „Ma olen mõelnud, et Tammaru peret ei peaks sellepärast hukka mõistma, et nad Tiina endi seast välja arvavad. Äkki Tiina ongi libahunt ja teeb halba. On ju olnud kohtuprotsesse, kus inimesed on tunnistanud ise ennast libahundiks. Kõik on suhteline, ka tõde. Oma kodu ja lähedaste kaitsmine, leiva ja pere koos hoidmine on ju õiged asjad.”
Nüüd Teheranis arvas ta, et loo kontseptsioon võiks olla ka selline, et Tammaru pere on libahunt. Kusjuures iraanlane sel hetkel veel ei teadnud, et jakuudi lavastaja just selle mõtte Viinistus juba lavale tõigi. See pani soovima, et ka Homayun Eestis „Libahunti” lavastaks. Et kuidas veel iraanlane näitaks, mis libahunt see on, kes meid rahva ja rahvusena alles on hoidnud sajandite vältel…
Tõlk Shayna pakkus nüüd, et kui leiame kaks Eesti näidendit veel (ja laseks inglise keelde tõlkida), tõlgiks ta need pärsia keelde ja annakse välja raamatuna.

DSC06014
Meie julgustasime tarka naist eesti keelt õppima. Et just see oleks vägev. Äkki lähebki nii, et see iraani vabameelne naine, kes oma salli enamasti kusagil kuklas kannab, usub meist rohkem, et Eesti näidendite pärsiakeelne kogumik võiks Iraanis raamatuna olla minev kaup. Ta tunneb oma rahvast.

DSC06179Caligulaga juhtub Teheranis nõnda. Teater muidugi.

Istanbuli mõtlema…
Kihnu saarel pärast Kihnu naiste etnograafilist kontserti kraamisid memmed kihnukirja kottidest nutitelefonid, lükkasid kirjud rätikud kõrva pealt ja helistasid:”Tule nüid mulle järele, esinemine lõppes.” See pilt oli sama eksootiline kui Istanbuli lennujaamas burkades naised, kes, Apple’i arvutid süles, maailmaga suhtlesid.
Sinna, Istanbuli suure lennujaama koledasse suitsuruumi, ma saadaksin kõik eestlased, kes teavad, mis on ja mis pole „integratsioon”. Et nad näeks, milline rahvaste paabel prügivedajast professorini saab vabalt ja vihkamata kõrvuti olla.
Kadri Kõusaar, kes nüüd ka Brown, kiirustas igal võimalusel filmivõtte vaheajal Kiviõli kauni koduaia nurka, et helistada oma inglasest mehele, lapse isale. Suvi on ja see kõne läks, ma arvan, Tallinna. Kadri teeb Eesti filmi „Ema”.
Mul mõned Macbethid veel alles, süütamaks sigarillo Raelas koduaia öös.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga