Me ei peaks elule võlgu jääma

See lugu ilmus nädal tagasi ajalehes Postimees. http://www.postimees.ee/1074676/pole-vaja-volgu-jaada/

alt

Peeter Volkonski, Kärt Johanson ja Tarmo Tagamets – kõigil kolmel näitlejal on laval kaasas elatud elu slepp ja see annab lavasuhetele tühendusi juurde. Foto: Võru Linnateater.

 

Võru Linnateatris näete, kuidas vürst pluusinööbi naksti ette õmbleb. Vana mehe kuuel pole taskuid, aga kui vaja, on nõel ja niit käepärast. Seda muu hulgas.

On kuidagi nii juhtunud, et teatris vaikselt aetud asjad puudutavad mind sügavamalt kui suure käraga sündivad. Mõtlesin enne Võru Linnateatri lavastuse vaatamist pealkirjale „Üürnikud“ üsna irooniliselt. No, et taas mingi argimaailma kajastus. Pole üleliigne öelda, et mõtlesin ka “järjekordne” Ugalas mängitakse näidendit „Ladu“ ja Vanemuises läheb lugu „Remondimees“.

Nüüd, kui üürnikud nähtud, tahan nende remondimeestegi juurde ja lattu.

Selline dramatism mõtlemises ka, et kui lavastuse tulekule loosungeid kaasa karjutakse, ei ole see just usaldusväärne, aga kui tuleb vaikselt, siis enamasti jääb tähelepanuta.

 

Märkimisväärne lugu

Üürnikud“ on märkimisväärne lugu, on teistmoodi ja saladusega ja see on tagasihoidlikult öeldud. Leino Rei, selle näidendi autor, üllatab mitmes mõttes. Ta ütleb, et me oleme maailmas üürnikud ja ei tohiks siit lahkuda võlgu maksmata. Kas me ikka teame oma elu võlgasid?

Mul on selle näidendi mõttekuse sõnastamisega nii, nagu mõnede armsate asjadega tavaliselt on, et ei taha lõpuni sõnastada ja defineerida, sest sõnad teevad tunde liiga konkreetseks ja sellega kaob osa võlust.

Siin on paradoks ka: teater on sõna kunst ja näidendi kirjutamine mõtete sõnastamine. Hea teater näitab igatahes seda ka, mis jääb väljaöeldud mõtete vahele. Milline hingamisruum on mõteteks vormunud sõnadel, eks see määrabki lavastuse ja loo kvaliteedi.

See, mis väikeses Võrus nüüd sündis ja mööda Eestit, ma loodan, näidatakse veel, on mõjus ja hästi lähedane. Tundub, et autor ja tegijad on tabanud miskit me peas liikuvatest mõtetest, mida isegi sõpradele enamasti ei räägita tunnete kvintessentsi. Lavastuse lõpuaplausi usutav üksmeel kinnitas mu tunnet, et Leino Rei ja näitlejad on tabanud miskit, mis vaatajatele täna korda läheb.

 

Õõnsaks minemata

Peeter Volkonski mängitud kummaline vana tark ütleb ses loos muu hulgas nii (ettekujutuse saamiseks toon ära terve tsitaadi MM): „Ma ei tea, las ma räägin! Meid on siin seitsme miljardi jagu. Praegu. Ühekorraga. Samaaegselt. Klammerdunud selle vesise kera ümber. Palju siit veel aegade jooksul läbi on käinud? Lõpmatus, eks. Paljusid sa nendest isiklikult teadsid või tundsid? Paljusid sa praegu tead ja tunned? Paljud sulle korda lähevad? Neid, kes on siin, sinuga samaaegselt? Sul oli naine. Milline sai olla tõenäosus, et sa kohtud just temaga? Teil on laps. Milline oli tõenäosus, et see laps just teile sünnib? Miks just teie pidite kokku saama? Kus nad praegu on, mis sa nendest tead?

Ma ei tea, mis on selle juhuse matemaatiline valem, mis tõestaks selle ime. Sellist valemit ei eksisteeri. See on ime. Te kohtusite. Te olite. Kaugenesite. Sul on veel ees üks öö või kaks kuud või pool elu, sõltuvalt, kui ökonoomselt sa edasi sõidad. Lülita turbo välja, ava silmad, tee aken lahti… ja ole!

Läksin vist vähe õõnsaks, aga kuidagi nii need asjad on.“

See jutt ja teema ei jäta kedagi puudutamata. Volgi vana mees räägib ses näidendis veel paljust tunnetusega tajutavast siin ilmas ja see, kuidas ta räägib, on meisterlik. Mõtlesin ka sellele seal, et lisaks kõigele muule nägin ses lavatuses haruldast, nägin, kuidas vürst elule alla andnud mehe pluusile nööbi ette õmbleb. Inglismaal antakse aadlitiitel neile kunstnikele, ka näitlejatele, kes on erilised. Meil on sünnijärgselt aadlivere pärinud näitleja täna mõttevormis, mida tuleks märgata.

Peeter Volkonskile sekundeerib võrdse partnerina elus ja laval küpsuse saavutanud Kärt Johanson. Ta teeb sõnadeta osa. On kollases. See, kuis ta seisab akendeta toas koos suure sõnajalapotiga, on kui maal. Maalid me ümber ma pean silmas head kunsti, annavad elule värvi ja kvintessentsi. Lõuendile on kantud palju kihte eri värve. Kärt Johansoni naise vaikimises ja pilkudes on see olemas, ka salapära, ja Peeter Volkonski vana mees teab seda, teab naist tõlkides ja tõlkimata.

 

Siltide taga on sisu, seekord

Tarmo Tagametsa mängitud mees on natuke liiga trafaretne, aga see sesse lukku sobib rabe elus ja laval. Selline, kes, kui talle võlgasid meelde tuletatakse, lubab ära maksta, enne mõtlemist, kas see on üldse võimalik. Enne mõtlemist, miks eluvõlad on tekkinud ja kuidas neid tasa saada päeva lõpuks.

Tagametsa mees tegelaskujuna ongi kohati ebausutav ja kohati lihtsalt Loll, Kärt Johansoni naine on Ilus ja Peeter Volkonski vanamees Tark.

Etenduse lõppedes oli tunne, mis alles ka täna, et kui selles lavaloos miski puudu jäi, siis teine vaatus. Tahaks teda, mis edasi saab. Mis sünnib mehe peas, kui ta magab, pisike särginööp padjaks pea all?

 

Pluss: Rohkem fotosid leiab aadressil: http://vorulinnateater.com/lavastused/uurnikud-2/vaata-uurnikute-pilte/

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga