Mathura: „ ja pika maa nüüd/ olen maha käinud, et/ jätta turvised//”

Mathura „Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” on minu jaoks XXI sajandi raamat.

Kirjutasin XXI sajandi raamat ja siis alles meenus, et ma olen kasvanud XX sajandi raamatute keskel või saatel. “XX sajandi raamat” on aastatel 1962–1970 Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel ilmunud ilukirjanduslik, kujunduses ühtseid kujunduselemente kasutanud raamatusari romaanidest ja jutustustest. Sarjas ilmus ühtekokku 68 köidet. Mu vanematel – ma ei teagi, kas oli see sari tellitud või ostsid nad selle poest ükshaaval – see oli. Lugesin Vikipeediast pealkirju ja ma ei valeta, kui ütlen, et tean neid tänaseni. Ka enamust kirjanike nimedest. Küllap see on siis osa mu haridusest.

Miks Mathura raamat on XXI sajandi raamat?

Tunnuseid on palju, loetlen vaid mõned neist. Kirjaniku kirjutatud haikud on avaldatud kahes keeles. Hiina keeles, mida kõnelevat kogu maailmas 1,2 miljardit inimest, ja eesti keeles – no miljon me emakeelt kõnelevat inimest maailmas ju küll on.

Raamatus on „54 haikupilti Hong Kongist”. Kirjanik Mathura kodu on Raplamaa pisikeses raudteeäärses asulas nimega Lelle. Mathura on Margus Lattik, kellel on oma kirjastus nimega Allikaäärne. Raamatu kunstnik on Raplamaal Linnaaluste külas, raba ääres elav Kairi Orgusaar. Klaasikunstnikust naise illustratsioonid on joonistatud. Vähetähtis ei ole see, et raamat on trükitud keskkonnasäästlikule paberile. Raamat on kirjutatud ja välja antud Eesti Kultuurkapitali toel.

Mul on tunne, et ka see, et haiku sünniajaks peetakse XVI sajandit ja see on jaapani luulevorm. Luulevorm, siis klassikaline, koosneb kolmest värsist, kus tähtis silpide arv (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5, lugesin Vikipeediast), on üks XXI. sajadi teeotsimise märk just läänemaailmas. Üks reegel on haiku kirjutamisel veel sajandite tagant, seal peab sees olema viide aastaajale. Seega sajandite tagune, lühike, täpne luulemõtte vorm, mida jaksavad lugeda ka XXI sajandi ajapuuduse küüsis olevad inimesed. Ja veel üks asi sellesse käesolevat aega iseloomustavasse ritta, raamatu annotatsioonis on viide: „Esmailmunud inglise ja hiina keeles luuleajakirjas „Voice & Verse”, juulis 2018.” Nõnda siis jalgupidi globaalses maailmas sees, ometi rahvusliku kultuuri ilming.

„Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” esitlusel Rapla kaasaegse kunsti keskuses oli parasjagu üleval Saksa kunstnike näitus. Kirjanikku ja kunstnikku küsitles Valter Uusberg, kuulajaid oli kohale tulnud viis. Seegi on XXI sajandi märk. Kultuur kõnetab üha marginaalsemat inimeste ringi, ometi ei jää ta sellepärast sündimata.

Hongkongi saarel, saare pikkuseks öeldakse 1 kilomeeter ja laiuseks 1–9 kilomeetrit, 80,5 km2 , elab vähemalt samapalju inimesi kui kogu Eestis. Goethe on öelnud, et kes luuletajat tahab mõista, peab siirduma tema pärusmaile. Mathura, Margus Lattiku kirjastuse nimele Allikaäärne võib mõelda mitmeid tähendusi, aga peamiselt ikka puhas, selge, ürgne…

Haikud

Pärusmaa võiks ollagi nende haikude lugemise ja nende üle mõtisklemisele mõõdu andja. Kirjanik Mathura ütleb, et luuletaja pärusmaa on sõna. „Taevast nägin kord/ tikutoosidest linna/ maad polnudki, näis//” on esimene haikupilt selles raamatus. Ja viimane: „nii õpime kõik/ kuidas pidada meeles/ igat üht sündi//”.

Ja veel kaks pilti sellest raamatust: „see mu igatsus:/ koidukuma, kalapaat/ kolm rida luuletust// , „ja ajaloo lõpp/ on ikka ajalugu/ rentslid prahti on täis//”.

Kunstniku pärusmaa võib olla joon. Selles haikupiltide raamatus saavad nad kokku – sõna ja pintsliga tõmmatud joon.

Seda siin kirjutades jäi mind ehk enam kummitama selline mõtepilt, iseloomustamaks me tänast päeva: „katkine, kaunis/ uudisloost tüdinud ilm/ ju kartlik kui loom//”. „Üks nõue haikule on, et ta peab kuidagi haarama kõiksust ja elu olemuslikku mõtet,” ütles Mathura raamatu esitlusel.

Haikupildid raamatus „Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” on omamoodi reisimuljed ja kogemused. Mathura ütleb, et mõtted tekkisid Hongkongis olles, aga valmisid need haikud ikkagi järellainetusena Eestis, Raplamaal Lelles. Reisikogemus on kokku võetud väikeste piltidega ja kogu kogu lugedes avaneb suurem lugu. Lugu sellest, kuidas ka betooni keskel võid avastada metsikut loodust, elusaid inimesi ja igavikulisi mõttepilte. „Hoolimata ülerahvastusest – Hongkongi tavaline elumaja on 50 + korrust – kõige selle keskel on inimeses, mõnes inimeses rahu,” kirjeldas Mathura oma kogemust. Ühe vägeva asja ütles kirjanik ja see tunne on raamatutervikus sees, et Hongkongi ümbritseb meri ja selles meres on tajutav ürgsus. „Mulle üldse tundub, et linn on väga inimese loodud, aga meri… tundus, et seda valitsevad väga ürgsed mereolevused.” Kirjanik ei laiendanud enda öeldut, mina mõtlesin, et just see ürgne – meri, mäed, mets, miks mitte ka kõrb… see päris inimeste loodu kõrval aitab isegi siis, kui me ei märka seda, meil, inimestel elada ja mõnel ka luuletada.

„silm on silmapiir –/ Bruce, rusikad minulgi,/ et luuletada//,” kirjutab Mathura oma haikupiltide raamatus muu hulgas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga