Mart Kivastik – sest kunst ju parandab maailma?

img_20161003_201753Mart Kivastik sai 2015. aastal novelli eest „Õnn tuleb magades” Fridebert Tuglase novelliauhinna. Kirjutas selle alusel stsenaariumi ja tegi režissöörina samanimeline mängufilm.

cz5i8015_preview

Mart, me jõuame su teise pika mängufilmi juurde ka, just lõpetasin selle vaatamise, aga tahtsin sinult küsida, kuidas sa suhtud Tartu linnakirjaniku stipendiumisse? Kas kandideerid?

Ma ei kandideeri. Esiteks ma ei saa aru, kuidas meil arvutatakse kirjaniku palka. Miks kaks miinimumi? Miks mitte arsti oma, miks mitte professoripalk? Mingi palk, millest saaks ka elada. Pealegi oli see mõte poogitud külge kirjanduslinna staatusele ja kirjanik peaks siis veel koogutama ja lubama olla mingi esindusisik, lubama olla nii ja naa, mis pole üldse kirjaniku asi. Kui keegi tahab kirjanikule palka maksta, maksku, aga ärgu esitagu muid tingimusi, kui et kirjanik oleks kirjanik. Kirjanik kirjutab, muu pole tähtis.

Mis see on, mis kirjaniku sinus sunnib režissööriks?

Ma teen nii seda kui teist, kirjutan, kui on võimalik, teen filme või teatrit. Mul ei ole veel oma filmid tehtud, see sunnibki praegu filmi tegema. See istub mulle väga. Kirjutamine ka. Aga need ei välista üksteist. Lõpuks algab kõik kirjutamisest, kinos, teatris, isegi muusikas. Maalikunstis mitte, aga lõpuks on kunst ikka üks, lihtsalt vorm on erinev.

Kas „Õnn tuleb magades”?

Kuidas kunagi, peaasi et tuleks.

On ses filmis sündivas sinu enda elukogemust, mida üldistad?

Siin on kõike, minu, mu sõprade oma, aga loomulikult ei saa siin olla midagi, mida ma ei teaks. Iseasi, kas see peab kõik endal läbi olema elatud. Sa võid selle ka nii läbi elada, et seda pole tegelikult olnud.

Mis on see filmitegemise võlu?

Samapalju kui võlu, on ka valu. Võlu on inimestega töötamine, see on valu ka. Palju inimesi on koos, osadega klapid, osadega ei, aga kokkuvõttes mulle meeldib olla kambas. Kirjanikul see võimalus puudub. Ma ei istu koos Vadi ja Kivrähuga maha koos kirjutama, see on kirjanikuelu mage pool. Oleks ju vahva, kui see nii käiks. Aga filme tehakse just koos. Ma sain seekord ka palju uusi tuttavaid, vaat et sõpru. Uued inimesed kasvatavad sind kuidagi. Nooremad samapalju kui vanemad.

Miks kirjutasid just selle stsenaariumi ja miks ei pakkunud seda teha kellelegi, vaid otsustasid ise teha?

Selle pakkumise tegin ma läbi oma eelmise looga „Üks mu sõber“. Vaatasin loole otsa ja leidsin, et sellele oleks Eestis ainuke režissöör Lembit Ulfsak. Lembitut ma teadsin, peale selle, et teda kõik niikuinii teavad, ka töö mõttes. Me tegime koos paar lühifilmi. Ka tema „Keskearõõmud“ oli korralik lugu ja näha oli, et näitlejad tundsid tööst mõnu, mitte ei pannud vaimu. Mulle meeldib, kui näitlejad saavad teha rolle, elada läbi teiste elusid, justkui saaks mingiks hetkeks oma elust välja.

Aga okei, ma helistasin siis Lembitule ja ta ütles, et tee ise. Sul tuleb välja. Muidu ma poleks viitsinud jamada, sest kirjutamine on mõnes mõttes vähem kurnav kui lavastamine, aga ma jäin teda uskuma. Pealegi, ma ei näe kedagi, kes teeks minu lugusid minu moodi. Siis peab ise tegema. Õie Orav ütles ka kunagi, kui ma tahtsin Moskvasse stsenaristiks õppima minna, et ärge jamage, tehke oma lood ise ära, ärge andke neid teistele rikkuda. Nüüd ma teengi.

Kui tähtis on kirjutamisel, lavastamisel elukogemus, mida see annab?

Mulle annab see kõik. Ma olen küll viiskümmend täis, aga ma tunnen end noorena, selles mõttes, et paljudest asjadest saab alles hiljem aru, mõnikord liiga hilja. Ja kui sa pole „niikaugele“ jõudnud, siis on sul raske ka neid lugusid teha. Sellepärast saavad inimesed asjadest ka erinevalt aru. Igaüks vaatab „oma“ filmi.

Mul võtab täiskasvmine aega. Ma ei julgeks siiamaani kedagi õpetada ka. Õpetaja peab ütlema, mis on õige. Ma ei tea seda.

Mõtlesin, kui film vaadatud, su näitlejate valikule. Kuidas see sünnib, et ühes loos just sellised näitlejad kokku viid, no näiteks partneritena Katrin Pärn ja Katariina Unt?

Katariina oli mul kohe ilmselge, aga Katrinit otsisin ma tikutulega taga. Ta pidi Katariinaga sobima ka, nii et see polnudki nii lihtne. Aga Ivo ja Tiit ja ka Tõnu olid enne teada. Tõnu ja Tiiduga ma olin just VATis „Gunn, Gunn, vana …“ teinud ja neile olen ma enne ka kirjutanud. Tiit oli väga tubli, aitas, kui nägi, et ma hädas olin. Filmis juhtub. Tegelikult on tore samade inimestega jälle koos teha. Saab üksteisest paremini aru.

Selle filmi keel oli minu jaoks, kuidas öelda, müravaba. Puhtad, ilusad, täpsed kaadrid. Kas see oli su taotlus, kui kutsusid filmikunstnikuks Toomas Hõraku ja operaatoriks Elen Lotmani?

Toomas Hõrakut tahan ma eraldi tänada. Suudleks ta kätt! Temaga oleme me koos teinud juba paarkümmend aastat, mu lühifilmid ja pikad. Ta on olnud mulle väga hea õpetaja, kuidas näha. Tema õppis Sillartilt, mina temalt, mulle meeldib see rida. Samas pole ta mingi lihtne tüüp ka, me oleme vaielnud nii et vähe pole, ja tülitsenud, aga ta mõjub mulle hästi. Ta on endine korvpallur, see vist loeb ka. Sul peab silma olema, muid paned mööda. Eleniga oleme me ka varem koos töötanud. Ta oli meil klapitüdruk lühifilmis „Armuke“. Ago Ruus leidis ta kuskilt. Nüüd ma leidsin uuesti.

Kirjelda pisut selle filmi tööprotsessi? Kas tehes juhtus sinu jaoks midagi, mida sa ei osanud filmi ette valmistades ja mõeldes ette näha?

Kogu aeg juhtub asju, mida ei oska ette näha, aga see pole peamine, filmi puhul peab selleks valmis olema. Näiteks lennuki saamine oli kohutavalt keeruline. Tänu terroristidele on lennukis filmimine muutunud jube raskeks. Lõpuks Erik Sakkov ja Nordica aitasid meid hädast välja. Halb oli see, et meie võttegraafik oli üks ristsõnamõistatus, jupp siit, jupp sealt, sellest ei maksnud unistadagi, et võtame loo järjekorras. Pigem vastupidi. Nii et lõpuks montaažis panimegi nagu puslet kokku. Mu arust läks õnneks.

Mind võlus peale muu ka see, et filmis tundsin ära Tartu, ja ka see, et kasutasid palju Tartu näitlejaid.

Muidugi. Tartu linn andis meile raha ka oma filmifondist. Selle on Tartu õnneks loonud tänu Urmas Klaasile ja Reigo Kuivjõele. Meil oli sellest palju kasu. Kogu montaaž oli samuti Tartus. Muidu ma rändan nagu mustlane Tallinna ja tagasi. Nüüd sain olla. Ja Tartu näeb nii filmis kui päriselus jube hea välja.

Loomulikult kasutasin Tartu näitlejaid: Katrin Pärn, Hannes Kaljujärv, Merca, Margus Jaanovitš, Lunged, Kalda Indrek on juba Võru mees. Sõpru oligi terve posu.

Milline on sinu jaoks teatri ja filmi erinevus?

Seda võiks aasta otsa rääkida. Justkui on palju sama – näitlejad, stsenaarium muusika ja valgus –, aga selles konks ongi. Kogu asi toimub täiesti erinevalt. Näitlejaid võib see alguses segada. Nad tulevalt lavalt justkui alla, mitte näitlema, päriselt olema, aga see polegi lihtne. Uskumatu, aga kõige raskem on näitlejal teha väikest osa, sutsu, tal ei ole sisseelamisaega. Ja näidend ja stsenaarium on ka väga erinevad. Filmis on kõigepealt pilt ja valgus ja heli, siis alles tekst. Teater algab näitlejast ja tekstist. Mu arust. Aga kokkuvõttes on see üks põnev ja pikk jutt, mis siia ära ei mahu.

Kui tähtis sinu jaoks on su loomingulises elus intuitsioon?

Mõnes mõttes ainult intuitsioon ongi. Otsuste tegemisel. Loomulikult ei pääse mõtlemisest ka kuhugi, aga need on erinevatel aegadel vajalikud. Aga kui sa juba otsustad filmi teha, siis sa pead ka hakkama otsustama, kas nii või naa, ja see on intuitsioon. Sa pead ütlema, et nii on.

Mis sind käivitab kirjutama just teatri, filmi jaoks, mis inspireerib? Too mõni konkreetne näide, kui on?

Elu ise inspireerib. Sealhulgas tellimus, aga see puudutab rohkem teatrit. Ja ma ei tea, ma olen seda kogu aega teinud, sest see on huvitav töö. Huvitav juba sellepärast, et sa ei tea tulemust ette. Alati on võimalik läbi kukkuda. Saab ka kindla peale minna, aga see on surmigav, siis peaks hakkama seepi kirjutama, ja kui just ei sunnita, siis ma seda tegema ei taha hakata. Aga kunagi ei tea.

Film elab nüüd oma elu. Mis saab edasi, on sul plaane, milliseid?

Mul on üks teater kavas, Ervin Õunapuule ma seda lugu juba näitasin, mõnele veel. Ma tahaks Ervinit kunstnikuks. Kui saaks, teeks Viinistul, vaatame, kes meid endale tegema võtab. Siis ma tahan romaani kirjutada ja samal ajal valmistan ette järgmist filmi “Sõdur“. See on samanimelisest näidendist ümber kirjutatud, põhineb Johan Laidoneri elul. Teatris mängisid seal Ain Lutsepp  ja Roman Baskin. Väga kurb lugu. Nii kurb, et ei tahakski seda rääkida, aga ta on nii väga meie praeguse maailma moodi. Nii et seda tuleb teha, sest kunst ju parandab maailma? Vähemasti üritab seda teha. Või siis vähemasti selleks hetkeks, kui lõputiitrid jooksevad või raamatu kõrvale paned või muusika lõpeb, siis jääd mõneks ajaks mõtlema. Juba see on midagi.l1090180

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga