Männa seemned Hiiumaalt New Yorki

alt

Kirjanik Tõnu Õnnepalu teise näidendi “Vennas” nägemine Draamateatri väikeses saalis kinnitab ta eelmise näidendi “Sajand” nägemis- ja lugemiselamusest tekkinud rõõmu, et me dramaturgiasse on mõjusana jõudnud eestimaine eksistentsialism.

Kui eksistentsialism kõige lihtsamalt mõeldes kuulutab inimese olemise mõttetust ja ebatäiuslikkust, otsib üksiku elule mõtet, siis Õnnepalu oma näidendites püüab mõtestada põlvkondade hääbumist ajas. Vaatamata eelkirjeldatu pessimistlikule alatoonile ei anna Õnnepalu oma näidendites elavate tegelaste elule hinnangut, ei näita näpuga ja just see teeb need lood elusaks.

Sajandis” on minu jaoks peategelasteks klaasveranda, tiibklaver ja triiphoone – valgus, muusika ja maasikad aprillis. “Vennas” aga tõusis mu vaates inimesest tähtsamaks Kaie Mihkelsoni mängitud Hiiu ema kudum (nii otseses kui kaudses mõttes), mis vendasid ja eri maailmasid – Hiiu saart ja New Yorki ühendas.

 

Õnnepalu näidendid annavad mõista, et elu mõte on elu ise ja just meie pisikesed, sellele mõeldes ka mõttetutena tunduvad teod ongi see, mis maailma tasakaalus hoiab ja koos. Ma usun, et ka seda ei ole ta oma näidenditesse rõhutatult sisse kirjutanud, aga ometi tekib neid lugedes ja vaadates mõte, et mida vähem me paratamatusesse sekkume, seda õnnelikum on elu, seda väärtuslikum mingis üldisemas piirideta plaanis.

Ja veel üks asi, mis kahe näidendi autori Õnnepalu jaoks tähtis tundub kõik tema tegelased, ka need, kes lavale ei jõua, kannavad endas oma väärikust. Autor ei halvusta kedagi ega midagi.

Pisut vastuoluliselt see ehk eelneva jutu taustal kõlab, aga nii see mu meelest on, et Tõnu Õnnepalu näidendites on kõigel kõigega seos. Kõik on tähtis, männiseemnest mereni. Kõik toimub maailmas juhtumisi ja muuseas. Aegki on ajatu. Tunnistan, et kirjutada, isegi lugeda on seda mõnus, aga katsu sa see kõik mõjuvasse lavakeelde tõlkida ja seda ka mängida. Õnnepalu eksistentsialismis on ühendatud üksik ja üldinimlik. Müüt Sisyphosest, kes määratud kivi mäkke veeretama, saab ta eesti eksistentsialimi lugudele mõtteks hoopis.

 

Mis teater on?

Olen ikka vahel teatriga seotud inimestelt küsinud, mis teater on ja miks. Tõnu Õnnepalu näidendite jõudmine meie teatritesse laseb mul seekord omal moel ja kombel sellele ise vastata.

Küllap on just teater see põhjus, miks kirjanikuna kuulus mees sattus elama Esna mõisa. Sai sealt kogemuse, et saaks sündida näidend “Sajand”. Just teater on see suurem kindlasti, mis ta Hiiumaa talu juurde taris, et ta selle endale ostaks, seal kirjad leiaks ja sünniks näidend “Vennas”. Ja mis sest, et kunagi Hiiumaa emast sündinud vennad, üks oma Ameerikas, teine oma kodus Hiiumaal ei saanud kunagi mõelda, et mina nende elus osalen. Ja et selles mu osalemises on natuke ka Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajast, kes me tagasiteel teatrist Rapla koju nüüd Põlvamaal Vana-Mutika talus elava Jaan Kaplinski luuletusi laulab. Teiste seas ka seda, et “Surnud vaatavad läbi meie”, vaatavad kaugusesse ja vaatavad valgusesse, vanal Kaplinskil ja ka noorel Pedajasel. Mõtlen, et kas see ongi õnn tajuda seoseid. Näha, kuidas laval saavad kokku kolme põlvkonna tippnäitlejad Kaie Mihkelson, Indrek Sammul ja Pääru Oja, seda, kuidas nad üksteist toetavad ja täiendavad ja sellega seal laval mitte mängult vaid päriselt üht elutunnetust esindavad ja saali lasevad kanduda. Ja muidugi on seal seltskonnas Sass Aleksander Eelmaa, kes on endale seekord lavastaja tiitli külge saanud. Seesama mees, kes 1978. aastal Eesti teatriajalukku astus prantsuse lavaeksistentsialisti Samuel Becketti näidendis “Godo´t oodates”.

Selles näivalt juhuslike seoste reas ei ole vähetähtis, et näidendi lavavaste kunstnik on Sassi tütar Liisi Eelmaa. Liisi Eelmaa loob väikesele lavale lavagraafilised helgelt naivistlikud ruumid. On lind ja liblikadki. Ja see omakorda on just see pildiline ekvivalent, mis võiks tekkida, kuulates Hiiu murdekeele kõla, milles kogu elude lugu kõlab. Laulvalt, piltidena, natuke naiivsena, aga ometi eluisu ja õnnetunnet lisavana me materialistlikku võidukäiku marssivas ilmas.

Mäletate, ma eelpool kirjutasin, et mu meelest ei anna Õnnepalu ega ka tema teksti lavalesäädjad hinnanguid. Selliseid plakatlikke vähemalt. Hinnangud ja võrdlused võivad tekkida vaatajate meeltes ja mõtetes. Või ei peaks neid tekkima ka seal ideaalis. Et võrdlemine on rikutus? On jah, aga mitte alati. Ma küll arvan, et see ei ole juhus, et Hiiumaa vendade loo valguskunstnikuks on Priidu Adlas, teatrilapsepõlvega tippvalgustaja Linnateatrist. Neid valgushoogusid peab nägema ja kuulma. Muide ma oleksin lavastaja ja kunstnikuna nõudnud direktor Rein Ojalt, et teatri väike saal oleks selle lavastuse tarvis saanud klaasist seinad, nõnda, et lavastuse publik näeks laval sündiva kõrval ka seda, mis sünnib Vabaduse platsil, Estonia teatri kõrval ja Solarise ees ja ümber. Nüüd jääb üle see mõõde vaid oma peas üles leida, avamaks maailma mastaapsust.

Juhuslike seoste jätkuks ka see, et lavastuse helikujundaja on Lauri Dag Tüür, kelle isa on oma maailmakuulsad heliteosed loonud just Hiiumaal.

Ja lisaks on sada aastat tagasi alanud lugu tänases päevas kinni paljude pisikeste nüketega “Ameerikän driim” oli siis ja on me peades ka täna. Või vähemalt see, et seal on parem, kus meid ei ole.

 

Miks siis?

Õigus, ka see, et miks teater on? Selleks, et ennast ära tunda ja olla ise me ümber muutuvas maailmas. Ja siis, kui keegi meist, vendadest küsib teisest maailmaservast koduse männa seemneid, siis me need ka saadame…

Enne “Vennase” etendust kurtsin oma vene sõbrale, milline provints meil siin ikkagi on. Sain hurjutada, et provints saab olla vaid oma peas, ei mujal. Sellest ka rääkis see Draamateatri uuslavastus.

 

alt

Indrek Sammul ja Pääru Oja – vennad “Vennas”. Foto: Draamateater.

 

Etetndus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi ja 10 minutit.

Paar aastat tagasi leidis Tõnu Õnnepalu ühest vanast Hiiumaa aidalobudikust kirjad. Vend Jakobi Ameerikast saadetud kirjad teisele, Villemile, kes elas Hiiumaal. Need olid kirjutatud aastatel 1915–1939, nii et see oli aastakümnete pikkune kirjavahetus. „Juba esimesi lugedes tajusin, et tegemist on erakordse tunnistusega – just oma võltsimatus lihtsuses ja harilikkuses. Niisuguseid kirju ei saa välja mõelda. Nagu üldse ei saa välja mõelda elu, mida me päevast päeva ja aastast aastasse elame, teadmata, mis saab “pärast”,“ on autor kirjutanud näidendi tutvustuseks.

Jakob oli meremees ja teda viis tee Ameerikasse, kus ta püüdis oma elu sisse seada „pisnest“ tehes. Villem käis I maailmasõjas tsaariarmees ja siis ka Vabadussõjas iseseisva Eesti eest. Ja seejärel jäi kodusaarele asundustalu pidama ja ema eest hoolt kandma. Kaks venda, kaks elulugu, kaks kahekümnenda sajandi eesti mehe saatust – ja nende kaudu ka Eesti saatus. Epiloogiga sõjajärgsetest aastatest, sest viimane kiri on Ameerikas posti pandud 1967. aastal. See napp näidend on ehe ja liigutav. Tõnu Õnnepalu on oma näitemängu allika kohta öelnud nõnda: „Vanad kirjad rittaseatuna on elluärganud hääl minevikust, inimelu vahetu tunnistus.“

„Vennas“ võitis peapreemia 2012. a Monomaffia teatrifestivali ja Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel ja seda esitati Eesti Draamateatri Esimesel lugemisel oktoobris 2012.

Esietendus 9. veebruaril 2014 väikses saalis.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga