Maasikad on kultuur

Julgen arvata, et piirangut 2+2 ei tühistata enne jaanipäeva. Imestama paneb, kui selle asemel, et nii öeldagi, otsustajad hämavad. See on me paljukiidetud kommunikatsioon.

Loen Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEL) kirja 21. maist 2020, mis saadetud peaminister Jüri Ratasele ja kultuuriminister Tõnis Lukasele: „On raske mõista, miks on piirangute seadmisel eelistatud näiteks kaubanduskeskusi teatrile või sporti kinole./—/ Ei ole õige ja õiglane spordisõbrale lubada ja kultuurisõbrale keelata.”

Milles siis asi? Peamiselt teatrijuhtide (direktorite) ühenduse kiri – sellele on alla kirjutanud Aivar Mäe, Estonia teatri direktor ja EETELi juhatuse esimees, teeb puust ja punaseks: „Kuna saalides on kindlate mõõtudega toolid ja kindlas mõõdus pingiridade vahed, siis tähendab aus 2+2 reegli jälgimine, et mängida tuleks sisuliselt tühjadele saalidele. Näiteks Endla teatri 572 kohaga suurde saali saab 2+2 reegli kohaselt istuma panna 82 inimest (täituvus 14%), 150 kohaga väikesesse saali 15 inimest (täituvus 10%). Rakvere teatri 412 kohaga suurde saali saaks istuma panna 40 inimest (täituvus 9%), 100 kohaga väikesesse saali 18 (täituvus 18%).”

Selline oleks teatrite seis, kui nad käituksid ausalt. Direktorid teavad hästi, et on tagauksed, aga nad ei lähe liimile: „Jälgime murelikult, kuidas kõikjal meie ümber selliseid tagauksi praegu otsitakse, leitakse ja kasutatakse. Selline reeglitest mööda hiilimine õõnestab usku meie riiki. Õigusriigis on reegleid minimaalne vajalik hulk ja neid täidetakse.”

Kõrvalolevas intervjuus ütleb Margus Allikmaa, et äkki tõesti on kultuurijuhid vähe kisa teinud. Maasikakasvatajate hääl on kõvem. Üks on kindel, tetritel puudub üks eestkõneleja.

Ma olen sellest ajast, kui põllumajandus oli veel kultuuri osa ja maaikapõllu kohta öeldi ka kultuur. Maasikakasvatusest on saanud suurtootmine ja see meie ühiskonnas kõlab. Kui kultuurist saab tootmine, siis ehk kõlab ka.

Kultuuri üks omadus on senimaani olnud see, et katsutakse hakkama saada intelligentselt ja skandaalitsemata. Kahjuks ei näita kriisi esimese vaatuse lõpp seda, et skandaalid enam me riigis ei toimi. Juhan Viiding kirjutas oi kui ammu luuletuse „Tee”, kus ütles: „On seda teed, kus käivad tuletoojad,/ maatasa teha tahtnud igat pidi/ kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad.//”. Kunagi kohtume teatris nagunii!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga