Margus Allikmaa: 2+2 reeglit järgides on odavam teatriuksed kinni hoida

Kultuuriõhus on ka vastasseis – miks eelistab valitsus kriisileevendustes kaubandust kultuurisündmustele. Tekkinud kultuuriseisust räägib Margus Allikmaa.

Täna Vene teatri direktor Margus Allikmaal on vaieldamatult kõige suurem kultuurijuhtimise kogemus Eestis. Selle võib kokku võtta sõnadega – lavamehest kultuuriministriks. Ta tunneb teatrit ja juhtis 10 aastat juhatuse esimehena ERRi. Räägime sellest, missugune on kultuuriseis Eestis täna. 2+2 reegel, kui seda korralikult täita, sunniks teatreid töötama selge kahjumiga.

Minu kindel veendumus on, et arvutis ja muude ekraanide vahendusel ei saa teatrit teha?

Mulle on see ka kummaline tundunud, kohe mitmel põhjusel. Punkt üks on see, et me (teatrid –MM) läheme konkureerima videopildiga, kus on miljoneid valikuid. Ja nüüd tahame meie ka sinna jala uksevahele saada. Kui see ehk ei olegi kõige olulisem, siis ikkagi – ma ei kujuta teatrit ilma elava kontaktita kuidagi ette.

Ma saan aru näitlejatest. Sõna näitleja viitab sellele, et tahetakse ennast näidata. Loomulik. Aga publik võib hakata mõtlema, et milleks mul vaja sinna teatrisse minna, kui ma saan selle ekraani pealt kätte. See võib olla endale kuuli jalga laskmine, kui hakkame hirmus palju teatrit ekraanide vahendusel näitama.

Kas teatrites tehakse nüüd proove?

Vene teatris teeme proove kahe tükiga. Ja minu teada on ka kõik teised teatrid hakanud vaikselt proove tegema.

Te olite eile (21. mail) AKs ja ütlesite välja, et Eesti Etendusasutuste Liit, kuhu kuuluvad pea kõik meie teatrite ja kontsertasutuste juhid, tegi kultuuriministrile ja ühtlasi ka peaministrile kirja, mille sisu selles, et hetke piirangud ei luba teatreid avada, et mitte kaubelda kahjumiga…

See on ennekõike nende teatrite mure, kus on suured saalid. Suures saalis 2+2 reegli järgi teatrit teha… Kui laval on kaks näitlejat ja muud kulud on suhteliselt maas, siis võib 60–70 inimesele seda teha, just suures saalis. Sellises olukorras, me arvame, tunnevad külastajad ennast ebamugavalt – hõre suur saal ja ka näitlejal on väga kehv suurde, sisuliselt tühja saali mängida. Puht matemaatiliselt, arvan, on Vene teatri suur saal Eesti suurte teatrisaalide keskmine. Draamateatri saal on pisut väiksem, Ugala teatrisaal ruutmeetritelt pisut suurem. Kui arvestada näiteks, et põranda pind on 15 x 15 meetrit, seega 225 ruutmeetrit, siis 2+2 reegli järgi on ühe inimese jaoks vaja 4 ruutmeetrit. Jagame 225 neljaga, saame 50 ja midagi peale. Ooperiteatrile mõeldes on siis orkestriaugus rohkem inimesi kui saalis. Odavam on uksed kinni hoida.

50% reeglist lähtudes õnnestuks päris hästi inimesed saalis ära hajutada ja siis oleks viiesajases saalis 250 inimest. Usun, et mingisugust suuremat nakatumisohtu kui täna suvalises ehituspoes, toidupoes või bussis kindlasti ei ole.

Kokkuvõttes on piirangute leevendamise otsused kultuuriasjus valitsusel justkui läbi mõtlemata. Kas eelistatakse tarbimiskultuuri? Kultuuri ei peeta tähtsaks?

Tundub nii, et nendele, kes on kõvemini kisa teinud ja jalgu trampinud, on võib-olla pisut rohkem vastu tuldud. Teatrijuhid on võib-olla olnud pisut liiga tagasihoidlikud oma seisukohtade selgitamisel.

Pragmaatilisemalt: kaubandus ja muud sellised elualad toovad lõpuks riigieelarvesse raha. Kultuuritegemine eelarvesse otseselt raha ei too. Räägin seda selleks, et püüda mõista otsustajaid.

On veel kolmas moment, mille eest tuleb valitsust ja kultuuriministeeriumit siiski ka kiita: kõik teatrid on saanud töötukassast toetust ja on saamas ärajäänud etenduste kompensatsiooni. Meile ei ole selga pööratud…

… kuulge nüüd, see on ilus diplomaatiline jutt, aga need toetused ilmselt on kultuuritegijate suu ka sulgenud. Keegi ei kuuluta, et me ei saa elada ilma lava ja publikuta. Kui te oleksite teatrijuhina kriitilisem, te võib-olla kaotaksite oma koha või – veel hullem – teater kaotaks riigi toetuse?

Ei-ei. Minu jutus ei olnud diplomaatiat ega hirmu kaotada teatri eelarvelist toetust. Ma olen nii vana küll, et öelda seda, mida ma arvan. Ja püüan olla hästi aus.

Täna, kui mõelda laiemast pildist… Meie teatri kõrval on Palace´i hotell, pea kolm kuud on see suletud. Inimesed saavad 30% palka ja kuuldavasti ei kavatsetagi seda niipea avada. Meil on ikkagi töötasud kõigil garanteeritud. Mingisugune üldisem õiglustunne ei luba hakata kedagi maa põhja kiruma. Samas natuke asjatundmatust, valdkonna võimaluste ja vajaduste mittetunnetamist nende otsuste juures muidugi on.

Kas teie AK suts tekitas ajakirjanikes huvi, kas keegi helistas, küsis…?

Mitte mingit.

Jah ja see tundub jube – maasikakasvatajate mure jõuab avalikkuseni, kultuuri häda mitte.

Kui teatris on mingi kõrvalekalle inimsuhetes, saab see tihti skandaali mõõtmed ja siis see läheb kohe suure kella külge. Tühjale saalile mängimise mõttetust on raske mõista, seda tajuvad ehk ainult teatriinimesed, aga korjamata maasikad on enamikule täiesti arusaadav mure.

Miks te ei teinud avalikku kirja?

Ma tean omast kogemusest, et ajakirjanikud päris tähelepanelikult monitoorivad kõikide ministeeriumite kirjakaste. Kõik kirjad, mis sinna saadetakse, on avalikud. Reageeritakse kohe. Ju siis seekord polnud, millele reageerida.

Kui te juhtisite ERRi, kui palju siis oli juttu sellest, et kultuuri kajastatakse vähe või hoopis liiga palju? Minu tunne täna on, et ERRis see valdkond surutakse kuskile tahaplaanile. Domineerib magasin-tüüpi saade. Sisulisi saateid on näpuotsaga?

Kui mul üldse mingiski punktis on tänase ERRi aadressil tõsist kriitikat teha, siis see on täpselt see – kultuuri sügavama käsitluse puudus. Seda ei ole kunagi liiga palju olnud, ka siis, kui mina seal majas olin, sai selle üle pidavalt vaieldud. Kirjandussaate toomine ekraanile oli suurte vaidluste tulemus. See on vaid üks näide kultuurisaatest, mida tänaseks jälle ei ole. See on valus.

Kui üldse midagi sügavamalt käsitletakse, siis see on poliitika ja sedagi viimasel ajal üsna hillitsetult. Paistab, et praegu ei ole ERRis seda soovi, et kultuurivaldkonna mahtu kasvatada, pigem kõik liigub pealiskaudsete lühiformaatide suunas.

Praegu on skandaali maik ERRi nõukogu liikmete valimisel?

Ma loen sellest välja niisugust soovi – ja seda isegi ei varjata –, et nõukogu ekspertliikmete kohtadele pannakse parteisõdurid. See ei paista hea välja mitte ühestki küljest. Ma ju tegelikult tean, et kui nõukogu tahaks oma jõudu näidata, siis need võimalused kõik on täna olemas. Seda jõudu saab näidata nii, et see ei paista üldse sekkumisena vabasse ajakirjandusse… Näen mingeid ohumärke, mingit ambitsiooni või tahet, mingit jõudu, mis tahaks Rahvusringhäälingut rohkem kontrolli alla võtta. Kontrolli alla poliitiliste valikute mõttes. Tean samas sedagi, et ega sealsed ajakirjanikud väga papist poisid ka ei ole, et lasevad endale pähe istuda.

Tooge mõni näide, kuidas nõukogu peenelt saaks jõudu näidata?

Ma ei saa seda öelda, sest siis äkki keegi kasutab seda. Minul väga vedas sellel ajal, kui mina ERRi juhtisin – nõukogu oli väga korrektne. Etteheiteid pole ja üldse mitte sellepärast, et siin praegu korrektseks jääda. Tegu oli tõeliste ekspertidega ja poliitilised ambitsioonid ei pääsenud mõjule.

Kas te seda ohtu ei näe, et teatrid peavad orienteeruma meelelahutusele, et publikut taas saalidesse saada?

See oht võib isegi realiseeruda, kui arvestada seda, kui palju on suurenenud kodus suure ekraani vaatamine ja ennekõike tarbitakse suurelt ekraanilt ju meelelahutuslikku sisu. Meelelahutus on siis see, mis ei nõua tarbijalt mingit iseseisvat mõttetööd, ainult emotsioon emotsiooni otsa. Sellise sisu tarbimisel on olnud ehmatav kasv. Kas see jätkub pärast kriisi? Usun, et see on võrreldav läbi aja – kui kino tuli, siis kardeti teatri lõppu, ja kui televisioon tuli, siis samuti. Ajalugu nende hirmude realiseerumist õnneks ei kinnita. Aga see võib küll tõeks osutuda, et kaasamõtlemist eeldav sõnateater, mis veel järgmiselgi päeval lahtiarutamist pakub, ei pruugi lähiajal kõige nõutavam kaup olla. Teatrijuhid on muidugi ka ettevaatlikud – nad ei hakka vahetult peale kriisi vaatajatele ainult küsimusi püstitavat repertuaari pakkuma, vastuseid pakkuv sisu on esialgu kindlat turvalisem. Õnneks on eestlased sedavõrd teatriverd rahvas ja teatris käimine on harjumus, mida poole aastaga ei võõruta ja nii jätkub vaatajaid igale žanrile.

Ja ikkagi, mul jookseb arvutisse meediamaailma statistika ja need numbrid, kui palju on viimastel aastatel, aga eriti veel kriisi ajal ostetud suure ekraaniga telekaid, on uskumatud. Mis edasi saab, ei tea. Lõppude lõpuks – kui inimene on teinud investeeringu, siis ta peab seda ju ka vaatama. 

Kultuuriminister teeb otsuseid lähtudes emotsionaalsetest argumentidest

Margus Allikmaa: Kultuuriminister olla ei ole ühelgi ajal kerge. Sellepärast, et kui kõik teised ministrid saavad teha otsuseid ja valikuid mingite ratsionaalsete argumentide pinnalt, kus kõik on suhteliselt must-valge exceli tabel, siis kultuuriministril seda võimalust ei ole mitte kunagi. Kõik kaalukamad otsused tuleb teha lähtuvalt emotsionaalsetest argumentidest. Ja see ei ole ühelgi ajal kerge. Need otsused, mis tuleb teha, on kõik rasked.

Küsimus on selles, milline on kultuuriministri hääl valitsuses. Kas ta suudab ennast seal kuuldavaks teha oma emotsionaalsete argumentidega või jäävad ikkagi peale ainult väga tugevaid ratsionaalseid hoobasid kasutavad ministrid. Kultuuriministrit kuulatakse siis, kui muud kuulata ei ole. Me teame ju läbi aastakümnete, et kultuuriministri positsioon valitsustes, sõltumata persoonist, ei ole kõige tugevam.

Sven Arbet pildistas. Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga