Lõpetamata pala juba mehhaanilisele klaverile

altValitsus saabki paika ja kultuurist ei kõneldud tuhkagi. Et ei kobisetaks, kust ma seda tean, lisan, et kõva häälega ei kõneldud. Arvan, et jälgin neid asju teravdatud pilguga, kuid minuni ka ei jõudnud riiki juhtima hakkavate inimese kultuurimõtteid ei valimise ajal ega siis, kui valitsuse moodustamise asjus läbi räägiti. Rahast räägiti küll ja hinnast ‒ võimu hinnast.
Kõrva jäi nii valimiste eel kui järel ka see, kuidas avalikud arvajad end ise rõõmsalt spekulantideks tituleerisid. Spekuleeriti sellega, kes võidab valimised ja kes moodustavad valitsuse, spekuleeriti, millest koalitsioonikõnelustel kõneldi. Tõepoolest, ega spekulantidel kõlbagi spekuleerida sellega, mis kultuur on. Seega kehv küll, et kultuurist ei räägitud, aga hea, et sellega ei spekuleeritud.

Äraostmatuse vale
On veel üks libaväljend vaba riigi juhtmeeskonna moodustamisel, mis meediast refräänina meelde jäi: kõnelustel lekkis välja. Järelikult oli ja on lekitajaid, on põhjust lekitada ja järelikult ei ole peamine riigi kasu vaid omakasu. Kui siia lisada veel sõna „lehmakauplemine” riigiasjade kontekstis, võib vist nentida küll, et oleme jõudnud inimeseks olemise sesse staadiumi, mida iseloomustab vääritus. Vääritu sõnapruuk, vääritu käitumine, vääritu mõtlemine.
Kas tõesti oleme vääritu käitumisega nii harjunud, et need asjad enam kellegi meelt ei riiva? Ei puuduta nii, et karjuks, ei vanu ega noori? Ometi oleme tundlikumast tundlikumad kui soomlased meile hüüdnimesid otsivad.
Kui võim tahab, et rahvas hukkuks, aetakse kõigepealt segi selle rahva keel, on kusagilt meeles Ülo Vooglaiu mõte. Kui keel on segi aetud, siis ei ole enam selged mõisted ja siis saabki pisisuli olla sirge seljaga parlamendisaadik. Kangelane ka tänases tähenduses, mees, kes kahetseb ja kannatab.
Mu meelest Allar Jõks kusagil selgitas, et parlament on valijate nägu. Et seal on korrumptandid ja pisisulid, sest nad on ka ühiskonnas olemas ja valivad omataolisi. Ma väga loodan, et see ütlus oli Jõksi peen iroonia, ehk kasutas ta lihtsalt ära võimalust nii rumalusele tähelepanu juhtida. Sest muidu oleks kõik läbi.
Või äkki siis tõesti on nii, et olemegi spekulandid kõik? Ka oma valikutes? Spekulandi üks põhiomadus on ju, et tal pole väärikust, ainult vääritul pühendab eesmärk abinõu. Väärikal peaks mõtlemise suund olema kusagil sealkandis, et tee teistele seda, mida teeksid endale…
Tõsi on see, et meil ei ole normiks veel kõvahäälselt vargaid ja kurjategijaid kiita. Selles ikka on veel midagi laiduväärset, mis muu kõrval mõjub juba üsna harukordsena. Samas ei ole ma kuulnud, et mõni vääritus seltskonnas viibija ütleks näiteks, et ei, mu kasvatus ei luba nii käituda. Ei saa ütelda ja ei saa kõrvale astuda, sest raha pärast ei saa nii teha. Määrav peaks olema mitte raha, vaid au.
Mõnel lubab see „au” riigi tähtsaid ja tõsiseid asju 75 aastaks salastada. Et keegi teada ei saaks, et riik ja rahvas ei puhastuks! Kui see on riigimehelikkus, siis üsna kultuuritu.
Kes peaks kultuuritusele tähelepanu juhtima riigis, mis ennast vabaks nimetab? Arvan, et ennekõike kultuuriministeerium. Peaks tegema seda elegantselt ja väärikalt ja, mis peamine, väga kuuldavalt. Meil ministeerium seostub hoopis muuga, kuigi laulab ja tantsib me eestlane ju ilma igasuguse ministeeriumita. Mõelgem kas või regilaulule ‒ ei olnud selleks vaja ei Langi ega Jänest, piisas kiltrist, kupjast ja aidamehest.
Meil on arvutid, oleme maailma IT lipulaev-riik, meil on Jürgen Ligi. Tema ja nemad las arvutavad! Andkem parem tulude ja kulude arvutamise masin mõne targa naise kätte või Jürgen Ligi kätte ning ülejäänud valitud võiks siis arvutamise asemel mõelda. Ressurssi ei tohi üks väikerahvas raisata. Kui kõik eestlased ainult arvutavad, siis kes elab?

Hetke tajumise vaev
Tuumasõja võimalusest on taas rääkima hakatud idas ja läänes… Inimeste maailm muutub tohutu kiirusega. Avastasin, et olen juba 2008. aastal kirjutanud sama, mis praegu peas keerleb, kuid see, mis tookord ärritas, on nüüdseks muutunud talumatuks ja seegi on justkui aja märk. Kas tunnete sama?
Kirjutasin tookord: „Olen hakanud võltsi tajuma kuidagi eriliselt teravalt. Poliitikud poliitikuteks, nemad on levitanud ja levitamas müüti, et ausat poliitikut pole olemas. Jube küll, aga sellega ollakse harjunud, mina kah kahjuks olen.
Üleilmastumine on minevik juba ammu. Olevik, hetk, on marginaalide päralt. Seda enesest veel lugupidavas maailmas muidugi. Ühesuguste huvidega inimesed saavad kokku, on omaette ja neid ei häiri, mida teevad siin ilmas teised. Marginaalseid seltskondi iseloomustab süvenemine oma valdkonda. Ja selliste koosluste ühine joon on, et omaette olemist ei ületähtsustata teiste arvelt.
Minevikus elamine ajab inimesed tülli, niisama tulevikus elamine. Seda sellepärast, et üht saab vaid mäletada ja teadagi on mälu selektiivne, teist saab ette kujutada, kuid kujutlusvõime ei kattu inimeseti ju.
Elamisele annaks tasakaalu see, et teataks, kus me elame ja oleme täna. See teadmine annaks alust mõelda ette ja taha selgelt. Hetke tajumine on pagana raske. Kuna ei tajuta, võetakse appi jumalad ja igavene elu pärast surma. See teeb pildi veel hägusemaks…”
Kirjutis on pärit ajajärgust, kui mul oli maakonnalehes oma püsirubriik „Mõeldes edasi”. Kui täna edasi mõtlen ja ka tagasi vaatan, jääb mulje, et paremaks pole veel läinud, vaid oleme veelgi enam ummikus. Niisama krampis ja võltsid, kui esinejad ETV uues vaimulikus propagandapühapäevasaates… Ameeriklane, Nobeli füüsikapreemia laureaat Steven Weinberg on ütelnud: „Religioon on inimväärikuse solvang. Selleta teeksid head inimesed häid tegusid ning halvad inimesed halbu tegusid, aga et head inimesed teeksid halbu asju — selleks on vaja religiooni…”
Kummaline on, et sõna „väärikus” ja selle tähendus on me ühiskonnas ja maailmas laiemalt justkui haihtunud. Ta pole niimoodi muutunud, et seda kirjeldada saaks, ta pole devalveerunud, vaid lihtsalt enam ei ole. Hoopis vääritus viib maailma edasi ja me sipleme sel truude jüngritena sabas. Kunagi rääkisime iseolemisest.

Maailm tõmbleb
Ei mäleta, kust ma selle marginaalsuse mõtte 2008. aastal võtsin, aga nüüd tundub samamoodi ‒ marginaalsus maailma vaevalt et päästab, kuid need, kes sedasi eralduvad, ehk pääsevad. Pealtnäha liigume üliriikide tekkimise suunas, aga kusagil õhus on see, et tegelikult läheb täpselt vastupidi. Ja see tähendab, et ellu jäävad need, kes ei lahustu. Need, kellel on oma keel ja kultuur ning kes ilma igasuguse füüsika ja religioonita, spekulatsioonideta oskavad teha vahet tegelikul heal ja tegelikul kurjal. Pooltoonid algavad ju just nende kahe selgest vahetegemisest.
Olin kusagil kümnene jõmm vast, kui mu isal oli autojuht, kes on jäänud eriliselt meelde sellega, et ta jalutas oma naisega, käe alt kinni. Eks sellepärast jäi meelde, et teised enamasti nii ei teinud, ta oli marginaalne. Kui teised samamoodi tegid, siis ikka mingi konkreetse asja pärast. Läksid kapsamaad kaevama, näiteks. See mees jalutas aga niisama, tingimata koos kaasaga ja tingimata aeglaselt. Õunapuud õitsesid… Mulle on sellest õunapuude õitsemise aja vaatepildist saanud väärikuse võrdkuju.
Väärikus on alles ka looduses ja seda eestlased vast oskavad tajuda, sest me loodus on rikas ja inimesi toetav. Aga miks inimeste maailmas on läinud teisiti? Kas oskate näiteks mõtelda, kuidas väärikalt vananeda Eesti riigis? Kuidas hirmudest lahti saada ja väärikus tagasi tuua?
Teadagi ei päästa meid ametnike eetikakoodeksid. Kas aitaks karistuste ähvardus nagu kirikus ja kriminaalkoodeksis? Või mingid erireeglid (nt seesmise eetikata inimest ei võeta Eesti riiki)?
Peeter Volkonski rääkis kord anektoodi: „Patsient küsib kiirabiautos arstilt: „Miks me surnukuuri sõidame? Ma olen ju veel elus!” Doktor: „Aga me ei ole veel kohal ka!””
Varsti õitsevad jälle õunapuud, nii kultuursed kui metsikud ja see kordub igal aastal. See on üks väheseid asju, mis annab lootust, et ükskord tuleb parem aeg. Võib-olla siiski kiirabiauto pidurdab…

altMargus Mikomägi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga