Liblikas näeb unes, et on filosoof

 

 

 

Kirjanik ja mõtleja Jaan Kaplinski on kirjutanud ka näidendeid.

 

Jaan, mis teater on, miks teater on?

Ma arvan, et teater on midagi ürginimlikku, lähtub meie bioloogiast, inimese võimest teistesse “sisse elada”, mõista teist endasugusena, jagada tema tundeid, mõtteid. See on omadus, mis on teinud inimesest inimese. Teatris on igasuguse kunsti põhilisi lähtekohti, temas on paljude hiljem eraldunud kunstide elemendid: muusika, laul, tants, pilt. Muidugi polnud ürgne teater seda, mis praegune, ürgse teatri analoogiaid võime leida shamaanide seanssides, handi-mansi karupeiedes jms. Miks teater? Ilmselt aitab ta meil siis olla inimesed, võib-olla olla rohkem inimesed, liidab ja lähendab meid üksteisele.

 

Milline on olnud teie teatrihuvi vaatajana läbi elu?

Mul on teatriküsimustele raske vastata, sest kuigi olen paar näidendit kirjutanud, olen üpris teatrikauge inimene. Ei mäletagi, millal viimati teatris käisin, sellest võib olla juba paar aastat.

Võib lisada, et Tartu kevade ajal, kui noored vihased mehed Evald (Hermaküla), Jaan (Tooming), Mati (Unt) ja teised Vanemuises uut teatrit hakkasid tegema, olin nendega päris lähedastes suhetes, käisin etendustel, proovidel, külas. Aga see kõik lõppes, mehed läksid minema, Ird (Kaarel) jäi vanaks ja suri, mina jäin eemale. Ird küll korra pakkus tööd Vanemuises, aga siis olin juba kolinud Tallinna.

Hiljem on sidemeid teatriga aidanud hoida Juhan Viiding, kelle teater mulle küll kuivavõitu tundus. Juhan oli parem teatritegija seltskonnas. Priit Pedajaga on samuti olnud tihedad sidemed ja Liblikas ja peegel (näidend) on selle tulemus. Ent seegi suhe on jäänud rohkem minevikku, kummalgi on oma elu ja pole see kummalgi kerge olnud.

 

Mis ajendas teid ise näidendeid kirjutama – lugemus, teiste kirjutatud näidendid või see, millist mõju te lavastatud-mängitud tekstilt ootasite?

Näidendeid kirjutama ajendas nende lugemine rohkem kui nägemine ja konkreetsed lähedased suhted teatriinimestega. Neljakuningapäeva tellis minult (muidugi mitte selle nime all otse) Mikk Mikiver. Sellest olen tema mälestusteoses ka natuke kirjutanud. Tuli mu poole Mutikule ja andis teema, et võiks neljast kuningast… Ma siis kirjutasin, tundus huvitav, intrigeeris. Aga tulemusega päris rahule ei jäänud. Eks ma ole rohkem literatuuri-inimene, laval toimuv ja selle tehniline taust on mulle võõravõitu.

 

Näidend Neljakuningapäev? Mida see ja selle ümber sündinud segadused teile tähendasid?

“Neljakuningapäeva ümber puhkenud jandid tegid muidugi kurvaks, kuid olid omamoodi naljakad ka. Paradoks on selles, et nõuka-ajal tundis kirjanik sageli oma tähtsust: EKP KK tegeles meiega tõsiselt, kartis, pabistas, vahel lubas, vahel keelas. Keelatud vili on ju magus. Oli siis ka. Ja on praegu.

Praegu aga on keelatud vili midagi hoopis ohtlikumat – narkootikumid, terrorism, sadism… Tookord oli kunst, vaba mõte. Oli omajagu raske aeg see seitsmekümnendate keskpaik, raske oli midagi avaldada, kõik kippus seisma jääma. Sain õnneks töökoha Tallinna Botaanikaaeda. Miku sõber Arno Pukk oli direktor, tema tegi mulle koha. Mis oli suur vedamine: tööl käima suurt ei pidanud, oli tore seltskond (Priit Pärn, Andres Tarand, Arno Pukk ise, mitmed kenad bioloogid ja geograafid). Nii et pole halba heata. Sageli.

 

Kuidas te seletaksite näitlejaile, lavastajale, mida tähendab liblikas?

Liblikast on raske rääkida, seda kujundit seletada. Lähtekoht on hiina klassikas väga tuntud Zhuangzi lugu temast endast ja liblikast: kas filosoof näeb unes, et on liblikas või vastupidi: liblikas näeb unes, et on filosoof. Mille taustal veidi autobiograafilise taustaga armastuslugu.

 

***

Läinud aasta lõpul ilmus Riho Sibula ja Aavo Urbi koostöös plaat „Liblikas ja peegel, kus instrumentaalmuusika, mis kantud Jaan Kaplinski näidendist.

„Neil helidel siin justkui polekski maiseid toetuspunkte. Nad meenutavad pigem, jah, liblikat, kes õhku tõusnuna ei leia enam paika maandumiseks. Liblikas ja peegel pole raske kuulamiskogemus, kuid mitte sellepärast, nagu sooviks Sibul kedagi meist hellitada. Ei, tema hellitab helisid endid. Laseb neil läbi õrna pinge esile tulla, varje ja vihjeid heita. Uuristab neile tasasema, turvalisema trajektoori. Ning isegi mürad neis komponeeringutes silitavad pehme, pärikarvalise vibratsiooniga, kirjutab Tõnis Kahu plaadist Eesti Ekspressis.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga