Lennart teeb oma häält, Evelin oma ja siis on nad üks

 

 

Evelin Pang mõni päev enne plaadiesitluse kontserti oma kodus. Pildistas Maalehe fotograaf Sven Arbet.

Homme  (13.novembril) laulab Tallinna linnateatri näitleja Evelin Pang teatri Põrgulaval täispika plaadieesitluse kontserdi. Ei mäleta ajaloost sellist naisnäitlejat, kes sellega on hakkama saanud , mis on tema kummalise nimega (“…”) plaadil. (See lugu ilmus Maalehes).

Hakatuseks teeb Lennart, Evelini ja näitleja Priit Võigemasti kolm kuud ilmavalgust vaadanud poeg, nõudlikku häält. Evelin ütleb seepeale: “Õnneks on talle praegu veel üsna vähe vaja, piisab minu lähedusest.” Priit on proovis, armastab sakslast ja tütar Loviise hoidjatädi hoole all.

Kui Lennart häält ei tee parasjagu ja Evelin mõttesse vajub, kostab pausi taustaks korrapäraselt tiksuv kell. (Tikk-takk, tikk -takk…)

Müra Evelini plaadil ei ole. Plaat nagu ta isegi laseb alljärgnevas jutus aimata, on elu moodi, aus, džässi sugemetega ja õnnelik.

 

Evelin, kas siis, kui sa oma plaati sisse laulsid, teadsid juba, et teil sünnib poeg

Lugusid valides ei teadnud. Lauldes juba teadsin. Aga tegelikult ei olnud see tol hetkel oluline… Pigem see, et ma kandsin last enda sees. Mul on praegu seda plaati kuulates tunne, et neid laule laulab mõnevõrra teine inimene, sest last oodates midagi muutub. Need laulud plaadil on sest ootusest ehk pehmemad ja helgemad.

 

Tahad sa öelda, et see siis praegu lauldes enam ei oleks nii?

Ma ei tea. Ei oska öelda. Arvan millegipärast, et minult oodatakse midagi muud. Tegelikult on mul sellest plaadist praegu veel raske rääkida, sest ma ei ole tagasisidet saanud. Jah, lähedased on küll kuulanud, aga mida arvavad need, kes mind ainult lavalt teavad? Selline tunne on, et põrsas on alles kotis.

 

Et ebakindel tunne veel… Priit on ju kuulanud seda, kas see ei anna siis kindlust?

Priit ütles, et sellel plaadil on üks viga. See, et need ei ole minu kirjutatud lood. Aga mis teha kui puudub nõutav talent. Ma ei ole mitte kunagi mitte midagi sahtlisse kirjutanud, ei tekstirida ega viisijuppi.

 

Oled lõpetanud laste muusikakoolis klaveri eriala. Tähendab, et sul on samasugune muusikaline baasharidus nagu Anne Veskil.

Vaat! Muusikakooli lõpetasin 14-aastaselt. Siis tuli pikk paus kuni lavakani, kus oli põhjust õpitu jälle meelde tuletada. Ja lavakas puutusin ka esimest korda elus hääleseadega kokku, sest lapsena olin ma lihtsalt lastekoori tüdruk ja üldse mitte solist.

 

Kuidas nii juhtub, et näitleja, enamasti nad kõik laulavad, teeb äkki plaadi? Läksid küsima?

Ei.

 

Nüüd on plaat ja on teater.

Tegelikult on teater ikka südamelähedasem, aga praegu lihtsalt juhtus nii. Ma kohtusin läbi ühiste tuttavate Ivar Mustaga ja ma lasin ennast musitseerimise mõttest kaasa tõmmata. Võimalus proffide pillimeestega stuudios musitseerida on väga ahvatlev. Seega mind võlus koostegemise võimalus, mitte nii väga see, et ohooooo – sooloplaat. Pidasin Priiduga nõu ja mõtlesin, et kui palju selliseid ettepanekuid elus ikka tehakse.

 

Kes valis lood?

Lood olen ise valinud, aga Jürmo Eespere tegi seaded. Kuigi lugude valik on üsna seinast seina, siis Jürmo seaded on need, mis teevad sellest ühtse terviku.

 

Ühe erandiga siiski?

Jah, see folgilik lugu, teatrietendusest „Latern“ on nii-öelda lisapala ja täiesti teistseguse kõlapildiga kui ülejäänud lood, aga ma nii tahtsin, et ta saaks salvestatud, sest ta on mulle väga südamelähedane.

 

Lood, mida laulad, ei ole just sinu põlvkonna laulud?

Ma arvan, et mingid laulud olen ma korjanud kodust kaasa. Näiteks Joel Steinfeldti „Kaks südant“. Seda kindlasti kuulsin lapsena, teismelisena sain aru tekstist. Kahju, et Steinfeldtiga seostub enamusel „Tiigrikutsu“, sest ta on teinud ju igasugust muusikat. Olen kuulnud ta lugusid päris varasest perioodist, ei julge selle koosluse nime öelda…

 

See võis olla ansambel “Kooma”, äkki kirjutati see siis hoopis “Coma”, kuulasime seda, kui olime 14-aastased, kooli raadiosõlmes. Psühhedeelia, „Ma pesen oma hambaid verega“, sellised hullud lood jah.

Ma arvan küll, et isal olid need salvestused ja ma olen neid kuulanud. Otsisin lugusid, mis oleks unustatud, kuigi sekka sattus ka tuttavamaid asju. 50-aastastele muusikahuvilistele peaks nad kõik tuttavad olema.

 

Äkki su vanemad, ema tahtis ka kunagi plaati teha? Ja siis see polnud tehniliselt võimalik.

Ei, ema ei tahtnud…ma ei tea, ma pole küsinud. Öeldakse, et me saame mõlemast vanemast enam-vähem poole. Isa on mul kirglik melomaan ja ema armastab tohutult teatrit. (Seinakell lööb siin ühe löögi.)Aga mina ei taha lasta ennast teatri juurest ära sikutada.

 

Muusika juurde?

Jah. Mu jaoks on väga selge, et olen näitleja, kes laulis ühe plaaditäie muusikat.

 

On see sinu jaoks siis nii erinev?

Need on täiesti erinevad maailmad. Ja mina tunnen ennast teatris palju kindlamalt. See pole eputamine, kui väidan, et ma ennast lauljaks ei pea, sest ma tean oma kitsaskohti, hääleulatust… Arvan, et Liisi Koikson läheb kontserdile palju enesekindlamalt kui mina. Aga ilmselt filmivõtetel on temal jalgealune hõredam. Nii ongi! Ma olen absoluutselt näitleja. Muusikast läbi imbunud näitleja. Lihtsalt nii on läinud.

 

Hästi on läinud. Ehk sellepärast, et sa pole kartnud elada. Oled julgenud saada lapsi ja loobunud olemast laval. Mõtle, et võiksid olla proovis praegu, kus lavastab Elmo Nüganen.

Aga ma ei mõtle sellele praegu, sest ma olen neid lapsi väga tahtnud saada. Ja võimalus oma lastega kodus olla on minu jaoks pigem ikka privileeg kui tüütu kohustus. Ma arvan, et on väga hea olla vahepeal eemal. Publiku silme alt ära. Ehk nad tahavad mind siis jälle näha.

 

Pärast Loviisega kodus olemist tulid „Ruja“ ja „Tuulepealne maa“.

Jah. Ma olen õppinud, et kõige parem on lasta asjadel lihtsalt sündida. Kõik mis tulema peab, tuleb niikuinii. Ma ei kibele kodus, et oh, saaks osa teha, saaks plaati teha. Olen hoopis rohkem asjadest loobunud, kui neid teinud, sest ainult raha pärast teha ei taha ja oma otsuseid ma ei kahetse.

 

Seepärast te oletegi huvitavad, te põlvkond, et lasete asjadel kulgeda ja siis nad lähevad õigesti. Minuvanustel, ma arvan, tuli, kui tuli, see teadmine hoopis hiljem.

Asjad hakkavadki juhtuma siis, kui sa päris siiralt suudad ennast vabaks lasta. Mitte nii, et ma mõtlen, et ma ei taha, aga tegelikult ikka tahaks.

 

Et oh, ma nii väga tahan olla oma kallite lastega koos, aga samas pilk vilab selle järele, kuidas nad vanaema hoolde sokutada…

Muide ma olen tundnud, et mulle istub suhtlemine vanema põlvkonnaga.

 

Mulle istub see noorte värk. Mõtlemine ja tegutsemine – noortel on vanade mõtted peas.

Väga huvitav. Mul on oma vanemate sõpradega olnud alati huvitav, ka siis, kui olin 12 või 15. Ja teatris on ju kolleegidega ka töised ja võrdsed suhted, mis sest, et ma võiksin paljudele vanuse poolest lapseks olla. Ma tihtipeale eelistangi vanemate inimeste seltskonda. Tekib mingi ühisosa.

 

Ma olen teievanustest kirjutamisel kasutanud sõna “varavanad”. Te väärtushinnangud on paigas noorelt – lapsed, perekond, isa, ema…

Kui ma enda jaoks sõnastan seda, mida mina elus tahan, siis tahangi, et ka kolmekümne ja neljakümne aasta pärast oleks mul tugev, () toimiv perekond. Ma ei mõtle väga sellele, et mis rolle ma olen selleks ajaks mänginud.

 

Mida Elmo Nüganen selle peale ütleks?

Elmol on endal kolm väga toredat last. Mulle on pere tähtis. Aga äkki räägib minus praegu imetav ema ja see jutt tuleks läbi filtri lasta. (Kella tiksumist on taas kuulda tükk aega.)

Samas ma räägin endale ju vastu. Ütlen, et pere ja kodus olemine on tähtis, aga siis tuleb plaat. Ja kontserdid. Tegelikult ma ei taha oma last sellega koormata, aga nii nende asjadega on elus.

 

See ongi aus mõtlemine ja elamine.

Mu esimene reegel plaadile lugusid valides oli, et laulan eesti keeles. Kuigi päris palju asju, mis mulle endale meeldivad jäid teksti tõttu kõrvale. Kõik ei sobinud ka naisterahva suhu. Näitlejana on mulle oluline see, mida ma ütlen, sest häälega ma ju ei vigurda, laulan mõtet.

 

Tähelepanu võitmiseks kukerpalli sa ei lase jah, kui laulad.

Jah, ja mulle endale meeldib plaadil väga veel instrumentide valik. Päris pillid, eriti trompet ja flööt…

 

...ja seitsmekümnendate alguses Eestimaale jõudnud kõlaefektid, fuzz ja vau kusagil lugudes maitsekalt tagaplaanil…

Tuulepealse maa” kole vägistamise stseen, kas seda oli kole mängida?

Tegelikult ei olnud, sest see, tead, on nii tehniline. Mulle tundub, et sellist stseeni ei saakski teistmoodi teha, kui näitlejana kõrvalpilku säilitades. Kui tahad ise terveks jääda, siis on see ainult nii võimalik.

 

On selline asi olemas inimesel ja ka näitlejal nagu puruks minemise piir?

On. Kui keegi endast midagi väga isiklikku lavale jätab… Olgu autor või näitleja… Siis hoolimatult kõrk ja üleolev suhtumine võib tundliku inimese katki murda. Aga kes meist ei oleks tundlik. Ausus on see, mis puudutab. Näiteks Uku Uusbergi lavastus „Pea vahetus“on nii aus, et sest aususest võib isegi ebamugav hakata. Üks võimsamaid teatrielamusi sellel aastal.

Tuulepealses…” seda vägistamise stseeni ei olnud keeruline teha, küll aga viimased kolm osa. Mulle läks Adele Kallaste lugu (seinakell hakkab siin taas lööma tunde, jõuliselt) väga, väga südamesse. Mu oma vanavanemad viidi Siberisse… Ja mängida 1941 aasta juunikuu sündmusi… Seda sama ööd, kui minu perekond ära viidi… Väga, väga isiklik.

Siiani on mul olnud pigem sellised tööd, et noor energiline naine, natuke pealiskaudne. Nii on sattunud. Aga nüüd tundub, et ehk hakkab see noorus tasapisi mööda saama. Ma mõtlen, et küpsemine on mõnus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga