Kunstnik Ülo Sooster – eraldiseisev ja meeldejääb

Oma isast ja kunstniku elust räägib Maalehele kunstnik Ülo Soosteri Tel Avivis elav poeg Tenno Pent Sooster.

KUMUS oli Eesti filmi esilinastus. Dokumentaalfilm kunstnik Ülo Soosteri (17. oktoober 1924 Ühtri, Hiiumaa – 25. oktoober 1970 Moskva) elust. Seal alguses kunstniku nõbu Liis Aloe ütleb, et Ülo oli juba noorena teistmoodi kui teised. Kandis lühikesi pükse, mis siis oli ennenägematu, ja tal olid pikad juuksed, peas punane rätik… Ta ei tahtnud maatööd teha, põgenes joonistama. Ronis öösel puu otsa, et tähti vaadata. Tekib mingi paralleel meie teise suurmehe Uku Masinguga.

Sellele filmile mõeldes ei saa ma mööda Mark Soosaare 1977. aastal tehtud dokist, mis käsitles Eduart Viiralti elu ja loomingut. Film andis Viiraltile kuidagi mitu mõõdet juurde, ilmselt see ongi selliste dokkide ülesanne – jätta kunstnik meelde suuremale inimesehulgale kui vaid erialakaaslased.

Soosteri filmis teeb isa elurännaku läbi tema poeg, kes oli 13 aastane, kui isa salapärastel asjaoludel Moskvas 49aastaselt suri.

Markeerin siia vaid mõned momendid, mis filmis iseloomustavad Soosteri elu.

Saksa sõjaväes teeninud poeg kohtub sadamas oma isaga, kes sõdis Vene poolel. Poeg annab isale oma saapad, Saksa saapad, sest isal on veel pikk teekond läbida.

Ülo poeg, kes täna on sootuks vanem kui isa kunagi olla sai, on Kasahstanis Karagandas. Peaprokurör on aupaklik, aga Ülo Soosteri toimikut täielikult ei näita, see on tänaseni salastatud. Poeg loeb toimikust, et isal olid sinised silmad ja ta oli 1.80 pikk. Kunstniku rehabiliteerimisest on möödas juba üle 60 aasta. Pole seda riikigi, mis ta 25 aastaks laagrisse mõistis. Toimiku asemel kingitakse Tenno Pendile uhkusega kogumik, kus muu hulgas sees isa laagris tehtud joonistused. Osa neist on põlenud… (See on hämmastav eskiiside hulk, mis on säilinud Tartu kunstimuuseumis ja Tretjakovi galeriis. Kunstnik Kaido Olega sellest rääkides ütleb ta, et selle aja kunstnike juures ongi iseloomulik, et nad tegid ka eskiisid nii, nagu oleksid need lõpetatud tööd, mida sai ka signeerida.)

Tretjakovi galeriis ütleb galerii peadirektor muu hulgas, et Sooster illustreeris ka populaarteaduslikku ajakirja „Snanie sila”. Neid joonistusi lõigati välja ja neid illustratsioone hinnati kui uue esteetika õpikut.

Eesti ei võtnud omal ajal Ülo Soosterit omaks. See lõi kunstnikule võimaluse olla sillaks vene avangardistide ja meie andekate kunstnike vahel. Film räägib enda eest ja ma ei hakka siin teda ümber jutustama.

Küsimustele vastab kunstniku poeg Tenno Pent Sooster:

Tenno, räägite ja saate tänaseni aru eesti keelest. Kuidas see võimalik on?

Väga lihtsalt. See on nagu vanasti õpetati ujuma – visati vette ja ujud või upud. Isa Ülo tõi mind Hiiumaale vanaema Veera juurde ja sõitis paari päeva pärast ise tagasi Moskvasse. Vanaema mängis minu, kolmeaastase poisiga, eesti keeles. Ja siis elasin vanaisa Johannese juures Emmastes, Hiiumaal, kus ei räägitud vene keelt. Mul on alles üks kiri, kus isa tänab vanaisa, et too pani poisile eesti keele suhu. Ja nii olin igal aastal 3–4 kuud Eestis kuni kooli lõpuni. Kodus rääkisime isaga eesti keeles tema ja minu praktika jaoks.

Praegu loen ja kuulan eestikeelset raadiot interneti kaudu.

Teie isa kodutalu nimi Hiiumaal on Pendi. Kas te kahest osast koosnev eesnimi Tenno-Pent on pandud märkima seda seost?

Jah, see on pandud isa Hiiumaal oleva kodutalu ja vanavanaisa auks, kelle nimi oli ka Pent. Isa tahtis mulle alguses panna nimeks lihtsalt Pent, aga ema oli arvanud, et sellise nimega läheb mul elus raskeks. Siis nende sõber, kunstnik Jura Sobolev oli soovitanud panna kaks nime ja lisada nimi Tenno. Nii nimetati Jaapanis päikesejumalat ja imperaatorit. Kõigile oli see nimi meeldinud, aga perekonnaseisuametis oli öeldud, et kahte nime ei tohi panna. Seepeale lõi välja Ülo tugev maamehe iseloom ja ta käskis: siis kirjutage kaks nime kokku, Tennopent. Nii ka tehti, mis muidugi ei teinud mu elu kergeks ei lasteaias ega koolis.

Kas te lapsena teadvustasite, et isa on kunstnik ja lisaks veel eriline, erinev sellest, mida te võisite näha, no näiteks Tretjakovi galeriis?

Muidugi ma teadsin, et isa erineb Nõukogude Liidu kunstnike põhimassist. Tõsi, isa ja ema ümbritsesid teistmoodi kunstnikud. Nad olid enamasti avangardistid ja minu jaoks see oli normaalsus. Mulle kingiti kirjastuse Малыш lasteraamatuid ja need kandsid seda avangardismi vaimu. Ülo Sooster illustreeris lasteraamatud „Туман” („Udu”) ja „В море, океане” („Merel, ookeanis”), mis olid hämmastavalt ilusad. Need raamatud on alles ja mõjuvad nii ka täna, kui olen täiskasvanu. Mõjuvad erilisena – värv, kompositsioon… kõik on omapärane.

Äkki jutustate mõne loo, mis teile meenub, kui mõtlete oma isast?

Kui Moskvas pandi kinni kohvik Aelita, kus kogunesid kunstnikud, poeedid, avangardsed kunstnikud, siis see seltskond jagas nädala omavahel ära ja koguneti siis nende ateljeedes ja väikestes korterites. Minu vanemate juurde koguneti teisipäeviti. Meil oli väike kommunaalkorter, kuhu tuli rahvast üle kogu Moskva – kirjanikud, kunstnikud. Sealsamas kõrval oli noorteteater „Sovremennik” ja pärast etendust astusid sisse ka näitlejad ja lavastajad. Oli väga lärmakas – kõik rääkisid, võtsid napsu, suhtlesid. Mingitel hetkedel tõi isa välja oma pildid. Valgus keerati nende peale ja alustati vestlust loomingust. Müra hajus, igaüks sai rääkida täielikus vaikuses. Olin väike, istusin kusagil külaliste jalgade juures ja kuulasin. Mind alati hämmastasid isa sõnad „и так далее и тому подобное” („ja nii edasi ja muud sellist”. Väikesena üha mõtlesin, mis küll on nende mõistatuslike „ja nii edasi” ning „ja muud sellist” taga.

Kirjeldage pisut oma tänast elu?

Ma elan perega Tel Avivs. See on energiast tulvil, huvitav ja kaasaegne linn. Tema kohta öeldakse „Тель Авив город без передышки” – Tel Aviv – linn, mis hinge ei tõmba.

.Siin on palju kunstigaleriisid ja muuseume igale maitsele. Igal neljapäeval avatakse massiliselt uusi näitusi. Käin neid vaatamas ja suhtlen seal tuttavate ja sõpradega.

Oskate te öelda, kui suur ports Soosteri loomingust üldse mööda maailma võib laiali olla. Olete seda jälginud?

Siin peab selgitama, mida te mõtlete välismaaks. Kui Venemaad ja Moskvat, siis seal on loomulikult märkimisväärne osa Ülo loomingust. Võib-olla pool, võib-olla isegi üle poole. Kui räägime Euroopast ja Ameerikast, siis on see väiksem. Aga ta on seal veel ka vähem tuntud.

Kaido Ole: lihtsus pöördub (tänu andele?) hoopis topelt jõuks

Mulle Sooster väga meeldib, aga ma mõtlen tema töödega seoses ka seda, et kas tõesti tema mõjutas Kabakovi & Co väljenduslaadi või pigem ikkagi vastupidi? Sest need on minu silmis tohutult sarnased ja ta ongi „meie mees Havannas” ehk Moskvas, sest on täpselt selle Moskva underground´i nägu.

Sihuke väljenduslaad poleks kuidagi saanud juhtuda siin Eestis, aga seda me ei saagi muidugi kunagi kontrollida. Ma siiski usun, et nagu taime nii ka inimest mõjutab see pinnas, kus ta kasvab ja ehk on kolmas variant ja kõige tõesem hoopis see, et nii Soosterit, Kabakovi kui nende sõpru kõiki koos mõjutas Moskva kõigi oma tollaste tingimuste ja eripäradega.

Aga jah, tänu sellele on ta väga eraldiseisev ja meeldejääv ning tänu sellele vene mõjule, nii imelik kui see ka tollastele aegadele ja nende tõrjutud seisusele mõeldes pole, väga inimlik ja loetav.

Nii nagu nõukogude multikad ja ka mängufilmid, on ka Soosteri ja sõprade teosed minu jaoks kuidagi soojad ja lihtsad, sellised dobrõje-dobrõje. See on mingi spetsiifiliselt venepärane essents, mis on samamoodi minu jaoks olemas eri ajastute vene kirjanduses, muusikas jne. Nüüd ma võtan muidugi suu täis asjadest, millest ma tean karjuvalt liiga vähe, et siin üldistama hakata, aga küsiti MINU arvamust ja enda jaoks ma võin ikka üldistada ja arvata.

Eks see inimlikkus avaldub mujalgi ja mul oli kosutav lugeda tema raamatust/kataloogist väljavõtteid tema kirjutistest või päevikutest, kus ta häbenemata seadis endale vägagi maiseid ja suisa labaseid sihte a´la keppida kõiki ilusaid naisi ja teenida lähiaastatel piisavalt raha, et osta auto (osundan mälu järgi, aga eriti ei eksi). See nagu ei sobituks üldse tema undeground kangelase renomeega, aga õńneks on asjad mitmetahulisemad ja tänu sellele ka inimene palju huvitavam.

Ta ikkagi üritas väga, et elada oma elu normaalselt ja sobituda sellesse ühiskonda, pingutas nagu oskas, aga lihtsalt tõrjuti põranda alla, mitte ei läinud sinna vabatahtlikult. Selline mulje mulle jäi ja ma ei saaks öelda, et ma seeläbi pettusin.

Aga tema tööd meeldivad mulle väga, need on väga lihtsad, aga väga head. Natuke naiivsed lausa, aga see lihtsus pöördub (tänu andele?) hoopis topelt jõuks.

Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes

Režissöör Lilija Vjugina
Eesti-Vene 2020, 83 min
Eesti ja vene keeles, eesti-, vene- ja ingliskeelsete subtiitritega

Filmi valmimist on toetanud Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital
Filmiõhtu juhatab sisse kunstiteadlane Eha Komissarov. Pärast filmi kõnelevad režissöör Lilija Vjugina ja produtsent Marianna Kaat.

Režissöör Liliya Vyugina? film Ülo Soosterist on esimene täispikk dokumentaal 1924. aastal Hiiumaal sündinud Eesti legendaarsest kunstnikust, kes asus 1943. aastal Tartu Kõrgemasse Kunstikooli Pallas maalikunsti õppima. Peale kooli lõpetamist aastal 1949 mõisteti Ülo Sooster nõukogudevastase propaganda eest kümneks aastaks Karaganda Dolinka vangilaagrisse. Vabanenud 1956. aastal naasis Sooster esmalt Eestisse, ent kolis peagi abikaasa Lidiaga Moskvasse, kus temast sai vene avangardi teise laine tuntumaid esindajaid.

Ülo Sooster suri 1970. aastal oma ateljees Moskvas vaid 46-aastasena. Ta elu oli lühike, dramaatiline, intensiivne, täis vastuolusid, kuid mõju eesti ja vene kunstielule, nendevahelise kultuurisilla loomisele oli märkimisväärne ning tema kunstipärand intrigeeriv.

Dokumentaal on omamoodi rännak ajas ja ruumis, mille teeb läbi kunstniku poeg Tenno, kes emigreerus ema Lidiaga 1990. aastate alguses Iisraeli. Filmivõtted toimusid neljas riigis: Venemaal, kus kunstnik töötas, Eestis, kus ta sündis ja kuhu on maetud tema põrm, Kasahstanis, kus ta oli vangilaagris, ja Iisraelis, kus elab praegu tema pere. Näeme haruldasi filmikaadreid ja intervjuusid Soosteri kaasaegsetega ning kommentaare ekspertidelt Kumu kunstimuuseumist, Tartu Kunstimuuseumist ja Tretjakovi galeriist.

Ilmus Maalehes, kaadrid filmis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga