Kuningal üks silm nutab, teine naerab

 

Lugege muinasjutte, sõbrad, see kindlalt rumalamaks ei tee.

Kaia Iva on sotsiaalkaitseminister ja räägib raadios lapsehoolduskoormuse jagamisest. Kaitseminister Jüri Luik ei räägi palju. Uudised annavad teada, et Ameerika president on taas võtnud säutsuda. See jutt ka on kusagil miskis kontekstis olemas, et venelased tahavad taas sõjaliselt maailmavalitsejaks saada. Silma jäi karikatuur, kus president Putin Karlsssoniga katuselt kokku saab, temalt šnitti võtab ja tuumanupu oma kõhu peale kinnitab.

Lapse saamine on siis ametlikult juba koorem ja sellega kaasneb koormus? Karlsson on muidugi küüniline kaabakas ja tuleks ära keelata? Ja seadus annab hümnile muidu puuduva väärikuse?! Kuskil helisevad kellad. Taas algamas on päev.

Vaatasin eile, kuidas linnud mu ammu ehitatud kaevupingil päevalilleseemneid söövad. Paksud leevikesed on parajalt ülbed, urvalindudega ei kakle, aga omavahel küll klaarivad. Klaarivad, milline lind millisele ja kui lähedale tulla võib. Seda ka märkasin, kuidas põldvarblased omavahel ja siisikesed omavahel kokku hoiavad. Puukoristajad tulid kahekesi ja ei teinud teistest välja. Suur-kirjurähn piilus puutüve tagant, kas ma ikka veel passin ta tegemisi või saab juba rasva sööma minna.

Suu laulab, sõda muretseb

Selles vahepealkirjas on näpukas. Tahtsin kirjutada, et süda muretseb, aga arvuti klaviatuuril on ü ja õ kõrvuti. Kogemata sõnavahetus näib tähenduslik. „Раз атомная война планируется, можно, я не буду за капремонт платить?” jagab Jekaterinenburgis elav maailmakuulus filmirežissöör Facebookis minu jaoks tundmatu juudi nimega naise loosungit (n-ö säutsu). Eesti keeles kuidagi nii: „Kui kavandatakse tuumasõda, siis äkki ma tohin jätta kapitaalremondi eest maksmata?” Just selliselt, küsimärgiga. Tahan sellest naisest, Irinast rohkem teada ja avastan ta FB-seinalt veel ühe tarkuse, mis eesti keeles nii: „Inimene ei suuda sitikatki luua, aga kümneid jumalaid välja mõelda on tema käes käkitegu.” Ahaa, meie välisminister Sven Mikser jagab Ameerika presidendile nõu, öeldes: „On äärmiselt oluline hoida atlandi-ülest ühtsust Ukraina küsimuses ning jätkata ühtselt sanktsioonipoliitikaga Venemaa suunal. Vastasel juhul ei ole meie tegevus mõjus.” Uh, mõtlen, miks ma selle üle enam uhke ei oska olla. Nojah, aga ega ma juba ammu ei saa aru sellest, kumba pidi asjad on: kas loomaias elavad loomad inimesi puuride vahel jalutamas nähes ei mõtle hoopis, et vaesed inimesed seal trellide taga.

Riigikogu liige Kalle Palling seab ka meile eesmärke: „Põhiküsimus on, kuidas luua eeliseid, mitte ainult selleks, et püsida konkurentsis, vaid saavutada ka edu nii talentide kui ka edukate ettevõtete Eestisse meelitamisel.” Poliitikud on meelitajad tõesti, aga Pallingu lugu veebis on maksuline. Ta seal pikemas loos mulle ootamatult räägib parima elukeskkonna loomisest talentidele. Nõus, Kalle. Ma olen aastaid ja kordi kirjutanud, et Eesti võiks olla inimese kaitseala looduskaitsealade analoogial. Või saab ju teha ka selliseid inimese hooldekodusid, kuhu ei võeta mitte haiguste ja toimetulematuse pärast, vaid need oleks just tarkade ja tervete jaoks. Nüüd läksin ise sama libedale teele nagu Kalle Palling. Kuidas? Küsin endalt, kes terve on? Kas see, kes mehega voodisse minnes ja sünnitama hakates mõtleb lapsehoolduskoormusele või see, kes armastatud mehele? Tark ja andekas on veel keerulisem mõistagi. Mõni tark tahab elada elevandiluust tornis, mõni on kõrbes erakuks. Kuidas luua keskkond, et targad tahaksid kandideerida riigikogusse? Äkki seda on võimalik seadustega toetada? Kuidas teha nii, et nad sinna ka satuks? Ja veel kord see vana asi, et töö ja kohustused ei saa olla väljakutse. Ka Eesti laulul osalemine ei ole väljakutse – võiks olla enda ja oma talendi näitamine, kodus. Aga , kes siis ei tahaks Euroopasse.

Otsisin veebist selle laulu videot, mida laulis Elina Netšajeva. Kui olin sealt teada saanud, et tal on salapärane mees, kes temast 15 aastat vanem, ja näinud, kuidas tal on ebamugav Ott Sepa pakutud magedat mängu kaasa teha, jätsin laulu otsimise katki. Mõtlesin, tubli naine. Äkki ei lasegi ennast rikkuda. Hoopis mõtlesin mürast. Harvesterist öises metsas ka mõtlesin ja sellest, et kunsti tänane peaülesanne on puudutada inimese hinge. Metsameeste reaktsioon Eesti juubeli lavastuse harvesteristseenile oli just see, mis vaja. Siin ei ole mingit pistmist meeldis/ ei meeldinud kategooriaga. Puudutas. Neid ka , kes saaksid müra tuure maha keerata. Selle asemel aga, et tunnistada, et midagi on valesti, kirjutati avalikke kirjasid ja protestiti puudutaja vastu. Ma arvan, et kui lapsed veel liivakastis mängivad, siis seal ka ei vaielda enam selles mõõdustikus, et loll ja ise oled loll.

Muinasjuttudes on lohed, kellel kasvab ühe maharaiutud pea asemele kaks. Aga seal enamasti saab inimene, talent, kangelane, mõnel juhul ka noorem vend, see kõige lollim, ülesandega hakkama ja tapab lohe ära. Aga seal pole ka võitlus väljakutse, vaid sellel on kindel eesmärk.

Valeühendus

„Lõuna-Korea teadlased on viimasel ajal diagnoosinud riigis üha rohkem lapsi, kellel on digitaalne dementsus. See viitab asjaolule, et nende aju vasak poolkera on ülearenenud ja nad toetuvad digitaalsetele seadmetele [sellisel määral], et ei oska telefoninumbreid meelde jätta ega käsitsi kirjutada.” See on taas üks uudis. Selles nenditakse, et digimaailm just lapsepõlves kaotab empaatiavõime. Uh, ma ikka ei saa ilma me presidendi Eesti 100 vastuvõtuta, õigemini sellele järgnenud reaktioonideta. Akadeemik Ene Ergma tunnistas kaamerate ees, et ei saanud lavastusest aru. Keegi kirjutas, kuidas ta laps ja teised lapsed televiisori ees hirmust nutsid. Enamus sõnavõtjatest luges raha, mille NO teater oma videoprogrammi tegemiseks kulutas.

Mõtlen akadeemikutest ja empaatiast. Kujutan ette, et teadlase mõtlemine on suunatud maailma asjade uurimisse. Eesmärk on teada saada, et oleks parem, eesmärk on uudishimu ja huvi… Kui empaatiat pole, siis on maakera lapik ja kõik. Siis mõtled, kes selles süüdi on, mitte seda, kuidas see võimalik on… Oi, kuidas mulle meeldib see seletus, et maa on ketas, mis seisab kolme vaala seljas! Vana-India ettekujutuse järgi on Maa plaat, mida kannab kolm elevanti, kes omakorda toetuvad ääretus ookeanis ujuvale kilpkonnale. See on palju-palju vägevam kui ülikeeruline kosmoloogia. Seda saab ette kujutada ja joonistada, sellest ma saan aru. Aga usun teadlasi.

Miksikeses kirjutatakse: „Kord läks üks mees rändama ja jõudis maailma äärele. Tema teed tõkestas kristalne taevakuppel, millel oli päike, kuu ja tähed. Mees pistis pea läbi kupli. Ta nägi seal palju igasuguseid keerlevaid rattaid. Keset neid rattaid istus tugitoolis pika halli habemega vanamees ja keeras kogu aeg mingeid kruvisid. Mees oleks ehk veel mõndagi näinud, kuid teda hammustas porikärbes. Mees tegi silmad lahti ning talle oli selge, et oli maganud ja kõike unes näinud. Ta jutustas oma unenäo kirikupappidele ja need omakorda usklikele. Imelik küll, kuid mitusada aastat peeti peaaegu kogu Euroopas seda unenägu tõestisündinud looks.”

Ja nüüd, saja-aastases riigis lapsed selle sünnipäeval rõõmustamise asemel koos vanematega nutavad telekate ees õudusest (et pärast seda minna oma maailma hävitavaid arvutimänge mängima), Palling tahab keskkonda, Helme nõuab hümnile seadusega väärikust. Seadustega väärikust ei tee. Vaadake aknast välja, kuni veel on külma ilma ja härmatis kõik ilusaks maalib. Siis ka tuhamäed ja varemed ja Sillamäe korstende suits muutuvad maaliks, pildiks, kus midagi valesti pole. Ja selle eest ei saa olla tänulik partidele ja valitsusele.

„Kas jõuame hoiatada piisavalt inimesi ohust, mis ähvardab meie tulevaste põlvede mõistust – nende, kes on homsed tööstusettevõtete juhid, hooldustöötajad ja valitsuse esindajad, enne kui on juba liiga hilja?”. See on küsimus, mille aju uurijad esitavad, kui räägivad ekraanimeedia mõjudest. Mis saab siis, kui empaatia kaob?

Imeflööt

Jõudsin selle esimest korda 1959. aastal välja antud Ungari muinasjuttude raamatuni uuesti just sellepärast, et seal on muinasjutt kuningast, kelle üks silm nuttis, teine naeris. Juba seal on kuningas Valge ja kuningas Must. Nad, tuleb välja, on parimad sõbrad, kes pole teineteist sada aastat näinud, sest kuningas Must on ära nõiutud. Noorim kuningas Valge poegadest kuulab kuningliku talli kõige nooremat ja koledamat, armu pärast seal elavat varssa. Suurt psühholoogilist liini ei arendata, et miks just seda varssa, kuid ta päästab Musta. Valge ja Must saavad taas kokku.

Seal muinasjutus kuningapoeg Mirko kõigepealt halastab, vana hobune muutub süsisid ja hirssi süües kiiremakskui mõte ja Mirko siis alles suudab tappa kurjasid. Ja kuningatütar ühes teises selle raamatu muinasjutus tantsib habemenugadel. Milline raamat!! Kes loeb, saab aru, miks ungarlased enda eest sista julgevad. Must ka kui on tahtmist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga