Anne Maasik Lipal Uku Masingu mälestustoa avamisel 2009.aastal. Foto: Viio Aitsam
Anne Maasiku ja sõprade 1976. aastal Vanemuise stuudios salvestatud „Veli Joonatani“ lavastuse laulud puudutasid mu hinge sellise jõuga, et täna julgen öelda – sealt ma tulen.
Olen mõnda neist lauludest laulnud vahel. Viimane kord pisut enam kui aasta tagasi Treimanis tiigi ääres. Kristiina Ehin oskas küsida ja mina siis äkki oskasin laulda. Need laulud on olnud minuga kaasas 36 aastat. Vahel ei ole nad meelde tulnud, elu siksakitamiste ja sakutamise ajal. Nüüd, kui see plaat tuli uuesti, „Rännak lauluvainule“, on sellel eluase ja koht, hing jõudis ringiga koju.
Ega ma ei teadnud, et see plaat on. Lauri Sommer andis märku. Seda ka lisas, et kirjutab sest plaadist ühes tulevas TEMUKIs. Tahtsin plaati väga, sättisin ennast just Tartusse teatrifestivalile. Seal ühel päeval läksingi plaati ostma, enda meelest pidulikult. Käisin väikese Vanemuise juures, kus „Veli Joonatani“ mängiti, kõndisin aeglaselt ja mõtlesin Lembit Eelmäe peale. Tuli meelde, kuidas me kunagi Järva Madise pastoraadis… aga see on üks teine jutt.
Lembit seal lavastuses mängis, sellepärast talle mõtlesin ja sellepärast ka, et sest lavastusest kummitab mind vahel selline salm: Joonatan, minu veli makas./Muide tapetuide man./Ta mul olli kõige kallim,/Minu veli Joonatan.//Minu mure enne ei lõpe,/Kui ma teda nätä saa./Sõs ma taha timä hauda/Roosilillis ehita.//. Ma pole neid sõnu endale kunagi tahtnud tõlkida, nad on ilusad just nii ja mida vanemaks saan, seda selgemaks saab, mida see tähendab.
Läksin siis suurde kaubamaja plaadipoodi, kus ei teatud midagi Anne Maasikust, Veli Joonatanist ja plaadist. Müüja saatis mind sama maja raamatupoodi. Seal noormees teadis küll, vaatas arvutist ja ütles, et pole, on olnud ja tuleb veel, aga mitte lähipäevadel. Ma ei läinudki närvi. Hakkan harjuma, et Eesti kultuuripoodides müüakse masstiraažis Lady Gagat ja Sofi Oksaneni.
Siis tuli õhtu, Tartu Uues teatris lõppes aktsioon Fookus näitleja: Katariina Unt. Seal näitlejanna rääkis oma kõrbeperioodist, sellest, kuidas süüa, kui ei ole nälga. Sellest, kuidas jõuda ei olegi kuhugi, sest kuhu iganes lähed, kohtad vaid iseennast. Küsis, kuidas sellega toime tulla, kui jääb ainult hingamine… Kui oli lõpp ja palksutati, ma ei tahtnud suhelda kellegagi, vaatasin maha ja ootasin publiku lahkumist. Keegi ütles tere, ma ei vaadanud, noogutasin. Siis hetke pärast sain aru, et see oli eriline ja tuttav hääl. Tõstsin pilgu ja nägin Anne Maasikut saalist väljumas…
Anne küsis mult ehmatanud pilguga, kas ta peaks plaadi reklaamimise ja müümisega tegelema. Ma raputasin pead. Me ei ole temaga vähemalt paarkümmend aastat niiviisi teatris kohtunud. Nüüd mul on see plaat, need laulud, sõnad, see vägi.
Psühhedeelia
See muusika on mu jaoks psühhedeelne, teadvust mõjutav. Tean rütmi mõju ja usun seda, et psühhedeelne saab looming olla ka hallutsinogeene pruukimata. Selle plaadi muusika ja tekstid on nii päris, et mõjuvad mulle vabastavalt ja elujõudu andvalt. See mõju kinnitab, et olen ka täna õigel teel ja kui ma vahel kipun häbenema oma konservatiivsust teatud asjades ja vanust, siis pärast selle plaadi uuesti kuulamist ei häbene enam nii väga ka oma tolleaegset laiskust ja elujanu kustutamist, peekrite lõpuni joomist. Olin aastatega unustanud, milline aeglus on nendes viisides ja milline põrgulik kirg seal kusagil kostab. Anne Maasik on ime, oli siis ja on täna. Ja see seltskond, Jaan Toomingaga eesotsas, näitas siis meile seda kadunud maailma, mis päris on ja mille me täna hoopis ära kipume unustama. Seda, et linnu keelest saab aru saada ja puud rääkida oskavad, kividest rääkimata.
See plaat on väga üks, selliseid seadeid, sellist pillide kõla enam väga ei kuule. Kes mäletab, siis sealt edasi tulid Rein Marani filmid, kus Anne Maasik ja Priit Pedajas, Mikiveride ja Üksküla hääl. Tähtis tundub, et just Pärt Uusberg on täna see mees, kes Marani hiite filmile heli loob.
Kuulake eraldi plaadi teist lugu „Ikka laulab“. Ma arvan seal ära tundvat Jaan Toominga. Pärast kellukese kõlli ta laulab ja siis nad lähevad Annega koos… Kolmekümnene Jaan on sellises vormis, et ei ole kahtlust – ta oskab lennata. Need tiivaripsud. Uhke.