Kitzbergi „Libahunt“ on mõistetav kõikjal, kus elavad hundid

dc1cG-3L1NAJJ834DavDxLfDf1o7Rp8qfwJWQAClZkA
Jakuudi lavastaja Sergei Potapov räägib Viinistus mere ääres Eestist ja oma tööst lavastusega „Libahunt“. Kohe on algamas selle lavastuse teine etendus.
Sergei Potapov on mulle varem öelnud, et vaatab võimalusel oma lavastusi, jälgib publiku reaktsioone ja sätib selle järgi tehtut täpsemaks. Oma „Libahunti“ näeb ta Eestis kolm korda.

Mõne päeva pärast sa sõidad tagasi pea 10 000 kilomeetri kaugusel asuvasse koju Jakutskis. Mis sind Eestis üllatas?
(Sergei ei vasta, vaatab merele. Ma proovin ta vaikimist, seda pausi mitme küsimusevariandiga lõhkuda, aga paus ja vaatamine kestavad. Kuni küsin hoopis uue küsimuse.)

Sa siia lavastama tulles kartsid?
Muidugi ma kartsin. Kartsin oma kujutlustes kohtumist kinnise, oma tunnetes tagasihoitud rahvaga. Tuli välja, et see tunnete tagasihoidlikkus on teis olemas. Sain teada, et eestlased avanevad näitlejaid aplausiga tänades.

Aga näitlejad?
Mulle meeldis see ansambel, mis moodustus. Imestasin, et see tekkis kohe, esimesel proovipäeval. Ülitähtis asi, milleta lavastajatöö oleks hoopis raskem.
Ma ju ei teinud osaliste valikut, castingut. Näitlejaid valis sisuliselt produtsent (Märt Meos – MM). See mind ka tegi alguses kartlikuks. Täpne näitlejavalik on 90% lavastuse võimalikust õnnestumisest, edust. Juhtus nii, et kõik näitlejad olid omal kohal.

Mulle tundub, et sa lavastades väga arvestasid iga näitleja eripära ja proovisid proovides selle erilise välja tuua, sellele lisa anda.
Ma ju olin neid enne siiatulekut ainult fotodel näinud, aga näitlejat peab kuulma ja nägema. Nõnda, et see ei läinud kiiresti.

Kas sul oli raske?
Ei, ma nii ei ütleks. Näitleja elukutse mis tahes maal on kusagilt oma põhiolemuselt üks.

Aga ikkagi, mingi vahe ju on eesti, jakuudi, vene ja prantsuse näitlejatel…
Emotsionaalses plaanis on eesti näitlejad sarnased jakuudi näitlejatega. Just selles mõttes, et nad ei esita palju küsimusi, vaid proovivad teha.
Vene näitlejad esitavad küsimusi, väga palju küsivad ja sellega ajavad enda, lavastaja ja üldse kogu maailma (muigab selle viimase peale) tupikusse. Liiga palju sõnu ei ole alati hea. Meil siin nii ei juhtunud, kõik koondusid, andsid endast lühikese ajaga parima. Lauatagust perioodi meil peaaegu et polnudki, kõik olid valmis kohe proovima. Tegutsesid, otsisid.

Tuli sul ka käskida või sind mõisteti niisama?
Ei tulnud. Ma olen alati valmis kompromissideks ja ma kuulan. Kui inimene, kellega koos töötan, teeb mulle mingi ettepaneku ja tõestab, miks just nii, veenab mind selles, siis ma muidugi lähen sellega kaasa. Kuulamise oskus annab mulle ja üldse lavastajale palju.

Lendad nüüd tagasi Jakuutiasse. Kas tahaksid, et su kaasmaalased näeksid sinu „Libahunti“? Kas nad läheksid selle lavastusega kaasa, mõistaksid…?
Muidugi tahaksin. Ja arvan, et nad mõistaksid. Nendes maades, kus on hunte, mõistetakse seda ja oleks lavastusel edu. Rahvusriikides on palju hunte… (Me vaatame vaikides kaua merele.)

Midas sa ise siin õppisid ‒ kui õppisid, selle kuuga?
Tegelesin siin omamoodi meeleparandusega. Õppisin seda, kuidas saavutada sisemist rahu, olla enesekindlam ja mitte muretseda.

Kui sulle tehtaks ettepanek lavastada veel eestlastega eesti klassikasse kuuluv näidend, mida seepeale ütleksid?
Olen maailmale avatud. Kui on aega, siis alati.

Selles „Libahundis“ sa oled välja mõelnud ja näitlejatele pakkunud mänge, kus nad saavad väljendada oma sisemaailma peegeldusi, tundeid, mis jäävad sõnade taha. Ja näitlejad on selle omaks võtnud nagu see peakski nii olema. Ka kohatise groteski väga tõsistes kohtades. Elus ju nii ei ole, aga ma ometi vaatajana uskusin ‒ nii on ja teisiti ei saa. Tean, et seda pole just kõige kergem mängida.
Ei ole kerge, aga selline on selle näidendi ja lavastuse plastiline vormistus.

On see sinu tavapärane lavastajakäekiri?
Ei. Ma siin tundsin, et just nii peaks see olema, ja püüdsin seda teha just nii. Selline mängulisus saab sündida vaid koostöös väga tundlike näitlejatega. Kogu trupp seda ka oli ja on. „Libahundi“ just sellise lavastusliku lahenduse sain ju näitlejatelt. Proovides ma jälgisin neid, nende plastikat, psüühikat, tundeid, ja lähtusin sellest, arvestasin seda, mida tunnetasin. Ja me ei lõhkunud midagi.
On lavastajaid, kes lammutavad ja siis sellest, mis järele jääb, proovivad midagi uuesti üles ehitada. Mina ei ole oma olemuselt lõhkuja ja ei tee seda enamasti. Tulen vaikselt, vaatan, kuulan, püüan tabada näidendi, näitlejate ja ümbritseva ruumi maagiat. Märgata loodust ja sellele, mida tunnen, elu anda. Lavaruum ja ilmaruum määravad lähenemise ja lahendused.
Loodan, et see lavastus elab kaua. Selleks aga peab teda mängima.

Lähed tagasi, mis töö sind ootab?
Lavastan Leonid Andrejevi jutustuse „Juudas Iskariot“. Dramatiseering on valmis, tegelen sellega juba oma meeltes.

Kas me veel kohtume?
Maailm on ümmargune… (Poolelt sõnalt lõpetab me jutu produtsent Märdi hüüdmine, et „tšeres pjat minut natšinajetsa”. Vaatame teineteisele otsa ja siis korraks ikka ka merele. – MM)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga