Kes kardab tapatöö jumalat

See lugu ilmus esmakordselt 26. märtsi Maalehes. Teatritasku avaldab loo esialgse variandi, mida hea toimetajakäsi ei ole silinud.

Margus Mikomägi

 

Kui ma märtsi alguses Märjamaal Jaak Alliku Kuressaare linnateatris tehtud lavastust „Tapatöö jumal“ vaatasin, ei oldud Ugala teatrit veel käratsemisega lammutama hakatud.

Selle loo pealkirja mõtlesin kah välja juba siis, kui teatrist tagasi sõitsin. Nimelt tuletas Prantsuse juuditari Yasmina Reza kirjutatud näidend mulle miskipärast meelde Edward Albee tükki „Kes kardab Virginia Woolfi“ ehk, ausamalt, Adolf Šapiro lavastust Pärnus 1977. aastal.

Lugu teatrist ja tapatöö jumalast jäi seisma mitmel põhjusel. Esiteks on mul viimasel ajal tunne, et ma ei tea, kellele kirjutada, kui kirjutan teatriloo, mille avaldab, noh näiteks Maaleht. Kas ma kirjutan neile, kes on selle lavastusega seotud? Kui nõnda, siis ehk oleks lugu teistsugune ja poleks lugu, vaid kiri osalistele. Kas nad seda saada tahavad üldse? On seda vaja lugeda kõigil? Kui kirjutan lugejaile vaid, siis peaksin ette kujutama publikut, kes võiks saada osa järgmistest etendustest? Siin tuleb kirjutamisel mängu mõte, et see seltskond omakorda ei pruugi ju üldse huvituda nendest asjadest, millest mina huvitun…

On väga, väga hirmutav, et üsna pea pärast Märjamaal nähtud teatrietendust mängiti päris elus maha sootuks räigem, konkreetseid kultuuriinimesi valusalt puudutav draama, mille tulemused alles tulevikus tunda.

 

Telefonitõde on vale.

„Tapatöö jumala“ on Jaak Allik koos näitlejatega seadnud nii, et telefon on üks osaline, kes tähtis teiste seas. Kui inimesed ses loos vahel ehk endalegi ootamatult silmast silma olles tõtt räägivad, siis telefoni haarates nad valetavad igatahes ja vaid. Nad nagu ei mõtle sellele üldse, see valetamine on loomulik, on nagu aksioom. Telefonis tõtt ei räägita.

Lavastuse lõpus uputatakse advokaadi telefon ära ja mees vajaks ilmselt pikaaegset psüühikaravi hullumajas, et sellest toibuda.

Tundub, et lavastaja Allik rõhutab oma lavastuses just seda, et ausus ja vale, päris ja mängu, on me maailmas sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Valetamist saab ju õigustada hoolivuse ja muude üllaste eesmärkidega, aga vale on vale, näitavad näitlejad ses lavastuses.

Selle loo telefonijuttudes on emotsioone ja dramaatikat, on uskumatult palju inimest – aga pole raasugi tõtt. On see sellest äkki, et me telefonis inimest ei näe ka hea kujutlusvõime puhul. Ekraanisuhted on me maailma märk igatahes.

 

Mage lugu!?

Lavastaja Allik ja näitlejad jutustavad laval suhteliselt mageda loo. Hirmutav, et see lugu mängib täna nii Prantsuses kui Eestis, vahet pole. Jube üldistus muidugi, et me oleme kaotanud oma näo. On kaks ontlikku heal järjel peret. Nad saavad kokku oma laste pärast. Nood on kakelnud. Üks lõi teisel hambad kurku. Ja nüüd siis on vaja klaarida.

Klaarimisel kaob vaoshoitus ja ei valita sõnu. Ega eriti ei püüta mõista ka, sest oma poeg on ikka kallim, oma nahk on kallim. See, kuidas “Tapatöö jumala” tegelased maske ette panevad ja neid eest võtavad, kuidas teineteist ja üksteist toetavad või maha salgavad, kuidas teistel arvata lasevad, et mis on päris, mis mängult – see on nauditav vaate- ja mõttemäng. See on see, mida ei tahagi lühikeses loos kirjeldada, võib vaatamise mõnu ära võtta. On naljakas muidugi ka. Elus see kõik nii naljaks ei ole.

 

Hamster kiirteel

Loos, mida neli näitlejat silmnähtavalt mõnuga mängivad, muide ka kokku mängivad, on mitu meid kõiki puudutavat teemat, tänases maailma seisus seda enam, üks paljudest ka me õhuke kultuurikiht. Et muidu oleme nii targad- nii targad, nii mõistvad – nii mõistvad, aga kui sesse me mulli tekib mõra, siis langevad maskid ja oleme parajad matsid ja mölakad. Mõtlen, mis õigusega?

Sulev Tepparti mängitud mees näiteks on hamstri, keda ta ei salli, aga keda ta pere sallib, tänavale visanud. Õigustades ennast siis sellega, et küll ta seal ellu jääb.

Ma nüüd ei tea, kas lavastaja Jaak Allik meelega ei tahtnud seda tegelikult koledat silmakirjalikku maailma paljastamise lugu ajada suurde üldistavasse kujundisse või tal ei plahvatanud? Ma hästi kujutan ette hamstrit, seda oma sööki põske pistvat kogujalooma turvalises Eesti või mistahes linnakodus, sellist pisikest elavat mänguasja, kelle peal oma välisilmas vajakajäämist saaks rakendada. Peatee ääres kükitavat, välja visatud rotilist niisamuti. Näriliste kohanemisvõime näiteks toob nende suurim tundja Eestis Andrei Miljutin selle, et nood söövad plastmassi ja närivad ennast ka läbi betoonseina, kui vaja ja sigivad. Kas inimestel see ellujäämisvõime veel on säilinud?

 

Asi ei ole rahas, on inimestes, tahtes ja andes

Kolm aastat tagasi märtsis rääkis tänase „Tapatöö“ lavastaja Jaak Allik Kuressaares teatrikonverentsil sealse linnateatri elus olemise võimalustest. Olen tema jutu Nädalise Teatrikülgedel pealkirjastanud „Asi ei ole rahas, on inimestes, tahtes ja andes”, sest just nii ta oma pikema jutu tollal Saaremaal lõpetas. Ses loos Allik muu hulgas ütleb: „Mida selleks kõigeks, et asi (teater) toimiks, vaja on? Vaja on selget kunstilist juhtimist ja repertuaari nägemust. Selged eelkokkulepped lavastajatega järgmiseks aastaks juba selle aasta septembriks.“

12. märtsil 2009 kutsutakse Jaak Allik SA Ugala teater nõukogust tagasi, põhjendusega, et ta on liiga tugev isiksus.

Mind muide hämmastab Ugalas keset loomingulist hooaega produtseeritud skandaali juures see, et mitte keegi kultuuriministeeriumist, näitlejatest ega kunstiga seotud inimestest ei ole küsinud, kas teatrirahvas ei tunne hirmu loomevõime kaotamise pärast? Sellepärast, et publikki võib kaotada usu, et teatril millisel ja kus tahes on võime aega mõtestada? Me liigavähe kasutame, ehk ka mõtleme, sellele, et on olemas sõna teatrikunst.

Kas tõesti raha ja koha kaotamise hirm saab kultuuriga seotud inimestes ületada hirmu kaotada võime luua ja mängida. Ja just seal Ugalas Mängiti Tim Thaleri lugu, kes müüs oma oskuse naerda Tarukile. Ja siis tuleb tapatöö jumal.

Tõtt öelda ma ei tea, kas Jaak Allik nägi “Tapatöö jumalat” tehes Ugala teatri ümber puhkevat skandaali ette, aga nüüd ma Alliku asemel küll korraldaksin, et seda ta lavastust mängitaks Viljandis suurel laval kohe nii mitu korda, et seda jõuaksid vaadata selle teatri tegelased ja teatrist hooliv Viljandi rahvas. Mingi hoiatav prohvetlikkus on ajaga sesse lukku sisse imbunud igatahes. Eks siis ole selge, kes millist tapatöö jumalat kardab ja miks.

 

 

 

Piret Rauk, Jüri Aarma ja Sulev Teppart .  

„Kas õpilased saavad kujuneda ausateks ja väärikateks inimesteks, kui nende õpetajad (mõnikord ka vanemad) valetavad, petavad ennast ja teisi, käituvad vääritult, hoiavad oma nahka rohkem kui kodumaad?“ küsib Ülo Vooglaid väsimatult aastaid tagasi ja täna. Tapatöö jumala etendus tuletas seda taas meelde. 

 

Yasmina Reza

TAPATÖÖ JUMAL (Le Dieu du carnage)

Prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver

 

Lavastaja Jaak Allik

Kunstnik Jaak Vaus (külalisena Ugalast)

 

Osades: Kersti Kreismann (külalisena Eesti Draamateatrist), Sulev Teppart, Piret Rauk, Jüri Aarma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga