8.03.1946 – 6.03.2017
Kõlab ebakonventsionaalselt, aga samas Sinu moodi, kui öelda kähiseva valuga üsna uhkelt: „Koma pani punkti.” Ikka on valus.
Luiged, lõokesed ja kiivitajad on juba meil tagasi. On varakevad, ebaharilik nagu kevad ikka. Rändlinnud on igavesed tulijad, Sina läksid, igaveseks. Esmaspäevane Aktuaalne kaamera algas sõnadega: „Möödunud ööl lahkus meie seast Kalju Komissarov. ” Sinust siis räägiti, siis millestki veel ja lõpuks, nagu ikka, ilmast, seal oli ka lindude tulemise jutt. Kaks siis, mis tähtsad päriselt.
Luikesid nägin mõni päev enne Su surma Jõgevamaal ühes põlluservas. Paarkümmend oli neid vast, valendasid küntud põllu taustal.
Esimese hooga, tunnistan, ütlesin mitmele Sinust kirjutamise ära. Põhjendasin, et Sul on nii palju õpilasi, las nemad. Aga siis varsti, kui Su minek kohale jõudis, sain aru, et Su looming on ju elus hoidnud mitut põlvkonda eestlasi ja mind teiste seas. Nüüd sealsamas AK uudiste alguses sõnastasid ühes kunagises saatelõigus selle tunde, mis mind ja mitut põlvkonda kino- ja teatripublikut Sinuga on ehk sidunud, ka ise: „Kindlasti veeretab elu teile ette situatsioone, kus tekib kiustus oma mingitest ideaalidest taganeda. Ärge tehke seda! Ärge taganege! Ärge astuge tagasi!”
Kirglikul moel
Mõni aasta tagasi sain osa. Dubleerisime multifilmi „Lennukid”. Režissöör oli Su esimese näitlejalennu õpilase Elmo Nüganeni õpilane Priit Võigemast. Mina mängisin isikliku salajase hingehaavaga hävituslennukit, kõigi jaoks kangelast. Pidin õpetama väikest väetiselennukit lendama nii, et ta paneks võistlusel vastu uutele suurtele lennukitele, tuusadele. Ei saanud ühe lausega hakkama, proovisin nii ja naa. Siis pakkus Priit: „Ütle seda nagu ütleks Kalju Komissarov.” Mõelda ja ette valmistada aega ei olnud, tulistasingi. „Korras!” kinnitasid Priit ja nooruke helirežissöör nagu ühest suust. Kuulasime üle ja nii jäi. See tunne, mida siis häälega tabasin, oli kirg, Su õpetajaks olemise kirglikkus läks Hollywoodi multifilmi lennuki sisse. Nüüd tuli see meelde, oli järelikult kusagil alateadvuses olemas.
1970, kui tuli välja Su esimene film „Valge laev”, olin ma 14. Jüri Aarmale antud intervjuus väitsid mu jaoks ootamatultki, et oled materialist, ütlesid, et idealistiks pole olnud põhjust muutuda. Mul miskipärast on tunne, et materialiseerisid „Valges laevas” minugi ideaalid, nii-öelda hipipõlvkonna mõttelaadi – sõjale ei, armastusele jah. Rääkigu ajaloolased ja ideoloogid nüüd mis tahes, selles Su nooruse filmis oli vabadus sees. Need riided, see mereäär, mootorrattad, purjekas, millega sai põgeneda üle mere.
Iseenda lased selle filmi alguses ära tappa, sured teisitimõtlemise pärast, sõprade käe läbi. See mõjus siis ja, ma usun, mõjub ka täna. Mitte üldse pole vähetähtis see kirju särk, mis Sul seal filmis seljas on. Ma vahel ikka vaatan poodides selle pilguga ringi, et äkki on sellist müüa.
Ka eestlaste polaarsuse jutt seal filmis ei tundu täna juhuslik: „Inimestel on vihkamisest kõrini. Homme on üks eestlane meiega, teine meie vastu. Võtame koned? Jah. Hakkame tapma? Jah. Seda te tahate? Mina seda ei taha.”
Ikka väga tänapäevane on ka Su kusagil ammu öeldu: „Vabaduse ülim aste oleks see, kui ma saaksin olla iga minut aus.” Ei saanud siis, ei saa ka täna. Aga sai tahta nõukogude ajal ja nüüd. Siin ongi konks.
Ma olen viimastel aastatel palju mõelnud sellest, mis noore inimese peas toimus, kui ta kasvas 1970–1980. Mõelnud biitmuusikast, mis meieni jõudis. Teie põlvkonnani jõudis varem ja teilt siis meieni. Kandus ka teatrisse ja, eks jah, noorte inimeste teadvusesse ja alateadvusesse. Mõtlen Sinu lavastusi, me esimest rokkooperit „Protsess”, Heino Väli „Veri mullal”, Mati Undi „Good by baby”. Sinu juhitud teatris tegi Lembit Peterson „Godo”. Need lood ja lavastused ei lasknud pätiks minna. Väga paljusid.
Südametarkus
Olen Sinuga 2009. aastal tehtud intervjuu sissejuhatuseks öelnud, et vaatamata me uhkele jutule on mul tunne, et jätad midagi ütlemata. Sa ei saa nüüd enam mulle öelda, et ära jama, kui väidan, et Sa ei näidanud välja oma südamevalu. Üsna mitmes mõttes. Su õpilased ütlevad täna, et Sa ei harinud neid omataoliseks ja et see ongi Su suurus, et lasid neil ise olla, näitasid võimalusi. Selleks peab olema seda, mida nimetan südametarkuseks.
Mäletan, kuidas ma seal Ugala suitsuruumis, kuhu kohtumise määrasid, suitsetada tahtsin. Teadsin, et Sa enam ei suitseta ja… näppisin sigaretti sõrmede vahel. Siis sa kamandasid, et pane see ükskord ometi põlema. Rääkisid, kuidas Sulle, kuigi ise suitsetada enam ei tohi, meeldib sigareti lõhn.
Kui nüüd otsisin välja lehe, kus see me 2009. aastal tehtud intervjuu, jätsin kirjutamise ajaks küljed lahti ja mu punane kass Maša otsustas, et avatud ajalehekaust on parim paik pikutada.
Me ei rääkinud kunagi sellest, kas usud kasside tarkusesse. Mina usun küll, et inimesena on mõnusam pikutada teadmisega üsna võimatust hauatagusest elust, mida kommenteerisid nii: „Mul ei oleks midagi selle vastu, kui see oleks, aga ma olen niivõrd rikutud materialist… (mulle meeldib materialist olla)… Mingisugune uudishimu on mul ikka säilinud. Siiamaani ei ole ma hauataguse elu kohta ühtegi tõsiselt võetavat tõestust kohanud. Ma tahaks kaaluda, mõõta, käppida, näppida. Samas usun, et ka kõige paadunumad materialistid ikkagi mingil hetkel jätavad endale selle võimaluse, et ehk äkki ikkagi…”
Elasid elusat elu. Olid eeskujuks ja just selle isikliku eeskujuga nakatasid. Nüüd, kui on vaid Su sõnad – „Kes olen mina praegu? Sellest sõltub ka selle aja mõtestamine või hoopis aeg mõtestab mind. Kusagil ei ole öeldud, et, sõbrad, praegu on see aeg, kus kõik me peame hakkama pättideks. Et praegu on see aeg, kus peab varastama ja valetama. Ei ole seda öeldud…” – kestab see tunnetus edasi.
Muide mina ei usu, et te noortena „Valget laeva” tehes ei lugenud Uku Masingu originaali, üht mu lemmikluuletust „Tontide eest taganejate sõdurite laul”. Igatahes filmi „Valge laev” see luuletus muundunud moel jõudis. Aja märk seegi. Seal on read: „Pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell,/ kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell. /.
Mul oli võimalus olla Su kõrval 2013. aasta kevadel, kui lõpetas Su Viljandi teatrikooli kursus. Olid neile nende õppimise alguses öelnud, et teatris ei oota neid mitte keegi. Kui nad seal oma näitlejadiplomeid kätte said, tundus mulle, et just Sina teadsid, et oled neid õpetanud maailma kuulama. Tehnilisi oskusi ka, aga just kuulama ja tahtma paika, kuhu oleme sündinud, paremaks teha.
Ja ei häbene nüüd seda tundlikku pikka aplausi!