Ka meestel on hing, ehk meheks olemise talumatu koorem

 

Priit Pedajase uuslavastuses „Umb ehk Hirmus veretöö Läänemerel“ Eesti Draamateatris on suure verise loo sees veel suuremad meeste sisse takerdunud elu lood.

Näidendi pealkiri ütleb vaatajatele loo lõpu ära. Kes viitsib, loeb kavast, et lugu on tõestisündinud, et juhtus 19. sajandil. Lugu ise oli hirmus siis, kui see juhtus. Mõttetutena näivate veretööde sagedus tänases maailmas on sellised lood tavalisteks kahandanud ja meie teadvusesse jõuavad nad jõuliselt ehk siis vaid, kui nad meid isiklikult puudutavad.

Läänemere veretöö lavastuse ja näidendi arhetüüpsed tegelased on nii meisterlikult mängitud, et see puudutab, ehk isegi iga meest.

Lavastuse alguses on pidu. Võetakse viina enne merele minekut, krabatakse naisi ja unistatakse. Õigemini unistavad nooremad, need, kelle elu veel ees. Hästi meie elu moodi on see näidendi alguse „idüll“. Aetakse asja. Väliselt ei ennusta miski hirmsat veretööd, ehkki….

 


 

 

Kõigepealt varastab Umb unistuse

Elu alustavad mehed ja elu näinud mehed on laval ja on ses näidendis. On maal ja laevas, mis elu ju ongi.

Näitlejameisterlikkus ja näitlejate valiku meisterlikkus iseloomustab kogu lavastust. See, kuidas näitlejad esmapilgul kõige trafaretsematele karakteritele oma näo, liikumise ja elu annavad, on nauditav ja õpetlik ühtlasi. Õpetlik vaatamise ja mõistmise mõttes. Kui sageli me kipume välise joonise järgi inimeste üle otsustama, märkamata, mis on sees?

Jaan Umb ( Lauri Lagle) näppab kohe etenduse alguses sõbra, madrus Johani (Uku Uusberg) unistused. Umb räägib neist Liisile (Kersti Heinloo), keda endale tahaks hoopis Johan. Räägib teise mehe juttu ja see lähebki peale. Räägib, kuidas tema läheb merekooli Heinastes. Ehitab laeva ja võtab siis Liisi laeva kaasa. See, kuidas Liis Umbi tantsima veab, kuidas hiljem Johanit söödab ja neist unistustest joobub, on ilus.

Pootsman All (Ain Lutsepp) teab kuidagi kohe, esimesest lavaletulekust peale, et kõik läheb tühja. Miskit Kogujalikku tarkust on selles mehes. Ta kuuleb, mida räägitakse veel tegemata tegudest ja ütleb: „Minek ainult kõik ja nii on.“ Kuidas ta seda teab, miks teab, mis lugu temas on, et ta teab? See kõik tuleb omal ajal. „Tühjagi“, ütleb pootsman.

Kapten Aleksander (Jaan Rekkor) lubab Umbi emale Madlele (Ülle Kaljuste), et võtab poisi laeva, paneb tööd tegema kõvasti ja tappa annab kõvasti.

Lipukapten (Taavi Teplenkov) on tark, aga lätlane. On Saulkrastist ja see ei ole mere ääres. Õpib eesti keelt, märkmik on vestitaskus. Lubab madrus Johanile kaarti õpetada. Jääb kergelt purju ja hüppab nagu jänes. Laulab ka nagu kukk, hommikuti.

Madrus Jakob (Tõnu Oja) on selline “keskmised koju tulevad” mees.

Kõik osalised on isikupärased ja ajavad laval oma maa ja mere asju nõnda usutavalt, et võid üht tegelast jälgides unustada selle, mis teistega sünnib.

See, kuidas Kersti Heinloo poisse tantsima meelitab ja tantsib, see, kuidas Ülle Kaljuste Jaan Rekkori kapten on ja pisut piinlikke olukordi lahendab matroonina, on vaatamisväärne. Muu hulgas on omaette klass kõigi näitlejate liikumisjoonis. Ses näidendis võetakse päris palju viina ja laval pole mitte ühtegi igavalt ja trafaretselt purjus meest.

 

Peidus olevad, luhtunud unistused

Siis minnakse maa pealt merele. Etnograafiline muutub eksistentsiaalseks. Lokaalne globaalseks. Küsimus on, miks mehed on sellised, nagu nad on? Kui tüki alguses tundub, et aetakse Eesti asja, etnograafilist pärimusasja, kaunis kihnu keeles, juttudes on Heinastel ja Riial hästi kindel koht, siis merel kaob äkki loost kitsas Kihnu mõõde. Mida isiklikumaks jutud muutuvad, seda enam saavad tähtsaks mitte kohad, vaid kogemused ja nägemused. Tasapisi, aga ülihuvitavalt hakkab ilmnema see, mis meestega tegu on.

Igaühel on oma isiklik suur lugu, mida väga kiiresti välja rääkima ei kiputa. Nagu elus tavaliselt. Umbi kiusatakse, et on noor ja unistab, ajendiks hoopis see, et mees purjeriiet on varastanud. Detailina see, et varastatud on ka üks hõbekell, mis aega ei näita, seisab teine.

See, kas Umb on asjade varas, lavastusese selgeks ei saagi ja järele mõeldes ei olegi see meeste mõistmisel tähtis. Põhjused, miks Umbi klopitakse – ka see ei ole otsesõnul väljaöeldav. Mees ise kirjutab ema madlele, et kõik on hästi, ei kaeba.

 

Isiklikud traagilised lood

Siis tulevad suured lood.

Rekkori kapteni lugu, kus mehed oma laeva kummituste laevaks joovad, purjedeta ja taglaseta laevaks. Maha joodud unistuste purjed! Metskapten hoiab taevasse vaadates kinni oma karvast pead. Ja siis pekstakse noort Umbi.

Uusbergi madruse maha löödud „sõnakuulmatu“ hobuse lugu. Ja siis pekstakse Umbi.

Lutsepa pootsmani lugu sõbrast, kellega koos merd sõideti ja kellel nüüd punasest puust jalg on. Seepeale pekstakse Umbi.

Tõnu Oja madruse lugu „TEMAST“ – rotist, kes laevas ja keda ei söödud ära ka siis, kui 57 ja pool päeva oli näljas oldud. Näljaroti lugu. Kui see lugu lõppeb, algab torm. Umbi ei peksta, ta ronib masti.

Pootsman kiidab Umbi selle eest, mis ta tormi ajal tegi. Jutustab loo, kuidas Tobias päris jala kaotas ja kuidas ta puujala sai. Ja muidugi lõpeb lugu sellega, et Umb pikali tõmmatakse ja tema peal saega ette näidatakse, kuidas jalga saeti.

Siis loeb „sõber“ Johan ette Umbi pooleli kirja emale, kus ei ole ühtegi etteheidet. Mehed vaid naeravad.

Lutsepa pootsman ütleb: „See ei ole hea, et pooleli. See ei ole hea. Kui minna, siis ikka minna. Kui edasi ei pääse, siis muudkui uks maha ja tee puhtaks. Nii jah. Nii on. Minek kõik ainult…“

Umb võtab kirve ja tapab kõik kaaslased. Rekkori metskapten, kes ainsana ellu jääb, küsib imestades: „Mina lubasin sinu emale, mina lubasin sinu emale… Et mehe teen… Et peksan meheks… Aga sina… Aga sina…“

Meheks olemise talumatu koorem… mehed, kes lugedes siimaani jõudsid ja kahtlustama hakkasid, võiksid teada, et seda lugu saab vaadata ka kui lõbusat meelelahutust ja naljamängu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga