Jumalat ei ole kodus, kunagi

Mõtlesin pikalt, kas julgen tunnistada, et hirm hommikuti vannivett jooksma pannes see unustada ja naabreid uputada on mul suurem kui see, et vabariigi valitsus kukub ja tuleva aasta eelarve jääb vastu võtmata.

Musta Kasti teatri noorte meeste jõulisi patriitsinägusid ja -tegusid vaadates – nad olid oma mõttetöö aluseks valinud eksistentsialist Albert Camus´ näidendi „Caligula”, mõtlesin, miks eksistentsialism kui mõttesuund haarab just noori, seal kusagil pealt kahtekümmend inimesi. Et miks mind just selles eas võlus „Sisyphose müüt”?

Kivist kasukas

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle meeldivad kivid. Usun teadvat üsna palju inimesi, kes maailmas kuhugi sattudes sealt mõne kivi kaasa toovad. Mul on praegu kirjutuslaual kaks kivi. Üks on portugallane ja teine no ilmselt venelane. Üks ookeani äärest, teine Musta mere kaldalt. Need on mulle kingitud kivid. Kinkijaks täiesti erinevad inimesed, kes pole kunagi kohtunud. Isegi emakeel on neil erinev. Vahel, kui argikära liiga tugevaks läheb, võtan suurendusklaasi ja vaatan neid lähedalt. Nad on täiesti erinevad kujult ja värvilt. Pisidetailide avastamine annab maailmale mõõdu tagasi. Seda jah, muidugi, saab sõnastada ka kui inimeksistentsi absurdi tajumise meeldetuletust.

Kõhutäied, puhtad pluusid, mugavad jalanõud, vannitäied sooja vett, veebiportaalide katkematu uudistevoog… Kui palju aega meil elus kulub, et ennast teenindada. Lausa nii, et võib ilma hirmudeta uskuda – see ongi elu.

Albert Camus´ kirjutas näidendi „Caligula” 1941. aastal suure sõja eelõhtul ja oli siis 28aastane. Noor, just nagu nüüd need Tartu teatripoisid ja minagi, kui esimest korda mõtlema jäin Sisyphose kiviveeretamise karistusest. Tõsi ju seegi, et siis ma ei mõelnud siis karistuskivi konarustest ja omanäolisusest, erakordsusest… nüüd mõtlen. Üsna ammu tean tean, et kivi pole ratas, et veeremine ei ole sile. Astaid tagasi käis peas pigem kivi võrdlus igavese juudi rännakutega. See teadmine küll mind kolmekümneselt ei saatnud, et paigalpüsimiseks peab kiiresti jooksma. See elu absurd, et tegelikku tasakaalu polegi, on parimal juhul kiige tasakaal hetkeks, tuli kindlasti aastate lisandumisega. Leppida sellega? Ehk siis kui on päris lõpp.

Ümmargused telliskivid

Aga ikkagi küsin ka täna, et miks kolmekümneselt? Selleks vanuseks peaks inimene olema ennast leidnud või vähemalt oma tee. Ja just siis märkab ta argisekeldusi unustades mõelda maailmaasjade absurdsusest. Äkki see on lohutus? Samas – kuidas taluda teadmist, et paralleelsed sirged ristuvad? Või mida hakata peale teadmisega, et just Kuu paneb ookeanis liikuma tõusud ja mõõnad. Või nagu eelräägitud näidendis küsib Caligula: „Ja mis kasu on mul kindlast käest, milleks mulle see koletu võim, kui ma ei saa muuta asjade käiku, panna päikest loojuma idasse, vähendada kannatusi ja takistada inimesi suremast?”

Musta Kasti poiste ja tüdrukute kaubamärgiks on saanud: tehes teatrit targemaks saada. Nad enne proovima hakkamist ja lavastuse valmimist kuulavad loenguid teemasse ja pärast etendusi peavad vestlusringid.

Polegi nii tähtis, mis oli küsimus, mille peale seal vestlusringis lavastaja Lennart Peep ütles midagi sellist, et jätab vastuse sõnastamata. Et tal see ehk kuskil isegi on, aga kui see sõnastada ja välja hõigata, saab üks osa maailmast lõpetatud. See teadmine nii noorte meeste teadvuses on uhke.

Täpselt päev pärast seda, kui olin taas värvatud eksistentsialistide ringi, rääkis Riho Sibul, teadmata mitte midagi sellest, mis mu peas keerles, anekdoodi: „Moiša läheb rabi juurde ja kaebab, et teda vaevab küsimus, mis on elu mõte? Vaevab nii, et ei lase elada. Isu on kadunud, telekat ei taha vaadata, isegi riidesse panemine on vaev. Rabi vaatab mehele otsa ja lausub tunnustavalt: see on kallis küsimus, väga tähtis küsimus, peamine küsimus… Kas sa tõesti tahad ta vahetada odava vastuse vastu?.

Ilmus Maalehes, illustratsioon Ervin Õunapuu, inspiratsioon teater Must Kast.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga