Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 3

 

 

Kogutud muljed.      Illustratsioon: Ervin Õunapuu

(Loe ka “Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1 ja 2”.)

Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil  Draama 2010  käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.

Mina kardan Wirginia Woolfi
NO teatri Woolf, see paljukiidetu, mõjus mulle füüsiliselt. Süda oli pärast esimest vaatust paha ja pea käis ringi. Hendrik Toompere ja Mirtel Pohla teevad põnevad osad. Mitte halvemini ei sekundeeri neile Maarika Vaarik ja Sergo Vares. Kui ma veel enne selle lavastuse nägemist pidasin plaani sama näidendi Tallinna linnateatri etenduse vaatamist, siis nüüd ma seda enam ei taha. Ma ei mõista, mis võlub lavastajaid just seda lugu lavastama? Mingid ajast ja arust intellektuaalsed tapmismängud? Miks? See, kuidas targad inimesed ei oska elada, või hoopis see, et targad inimesed on hoopis ka rumalad.
Jah, ma olin omal ajal Pärnu teatris mängitud Adolf Sapiro lavastatud Woolfist vaimustatud, olin selline kahekümnene. Edvard Albee näidendid meeldisid, Aarne Üksküla ja Linda Rummo olid mu jaoks hiigelsuured näitlejad pärast selle etenduse korduvat vaatamist. Selle loo kultus pani samalaadseid jõhkraid mänge mängima elus. See tundus kuidagi vaimukas ja järeletegemisväärne, tegelikult aga rikkus nii mõndagi. Ahvimine viib elu sohu. Tagantjärele tarkus see ju ainult.
Igatahes suutis Wirginia Woolfi trupp minus käivitada vaimsele lisaks lausa füüsilise vastureaktsiooni sellisele elule. Ja seegi on väga hea teatri tunnus.

Uue teatri Kaarel Ird ehk Ivar teab

Muude heade seas on Tartu uue teatri etenduse „IRD.K“ sees üle aegade üks ilusamaid lembestseene. See sünnib lavastajate Epp Kaidu ja Kaarel Irdi magamistoas. Lavastuse käsikirjas on näidendi kirjutaja ja lavastaja Ivar Põllu seda stseeni alustanud nõnda:

„Ird ja Kaidu kodus teki all” (2 voodit. Kaidu on voodis. Ird kohmitseb veel kuskil. Kaidu loeb. Ird tuleb, ei vaata Kaidu poole, pobiseb. Keerab kohe selja.)
Ird: Head ööd.
Kaidu: (laseb tule ära): Head ööd.
(Vaikus)
Ird: Sa magad juba?
Kaidu: Jah.
(Vaikus)
Kaidu: Magan jah.
(Vaikus)
Kaidu: Magan küll. Mis on siis?
Ird: Maga maga.
(Vaikus)
Kaidu: Mis on siis?
Ird: Ah, ei midagi.
Kaidu: Ma ei saa niimoodi magada, kui sa ei hinga.
Ird: Maga nüüd.
Kaidu: Kui sa ei hinga, siis ma tean, et sa mõtled. Ja kui sa niimoodi mõtled, siis oled sa murelik. Ja siis ma ei saagi magada, sest ma kardan, et sa sured ära, sest oled nii mures, et unustad hingata.
(Vaikus)“
Lugedes selline harilik ja argine, näitlejate Nero Urke ja Katrin Pärna esituses jääb aeg aga seisma, et me saalis saaksime märgata ja kaasa tunda, tunda armastust.
Nero Urke ei mängi Kaarel Irdi karikatuuriks, see, mida näitleja näitab, on seotud sooviga mõista. Lisaks sõnadele kõnelevad käed, keha ja silmad ja vaikus. Katrin Pärn on oma erinevates pisirollides ülitäpne ja meelipuudutav. Evald Aavikut on rõõm laval vaadata.
Muidugi saaks selle lavastuse kallal võtta, nagu ilmselt võetaksegi, et medaleid ja mundreid võiks vähem olla, mõnda stseeni ehk ei oleks terviku huvides üldse vaja, kas just selline muusikavalik on õige, no ja nii edasi. Et vaat siis oleks tegu tõelise teatrisündmusega. Ma kahtlen selles, pisutine korrastatus ilmselt hoopis võtaks „Ird.K“ võlu vähemaks, teeks ta halvas mõttes igapäevaseks ja standardseks reaetenduseks. Hetkel on selles etenduse ja Tartu uues teatris kokku saanud inimesed, Kaarel Ird ju kaudselt nende seas, kes hoolivad teatrist, kes armastavad elu ja kes ei arva, et see peab olema mugav. Pühendumisest me Aivar Tommingaga rääkisime  ja just Irdi näite ta tõi päris teatritunnet iseloomustama.
Ja rääkigu Tartu Uue teatri inimesed ise mis tahes ja kuidas tahes, paari aastaga on nende teatritegemine kordi nähtavam ja kuuldavam kui Vanemuise draamatrupi meedias ülikõrgelt reklaamitud lavastused. Stiilide vahe on sisus ja on sisuline.


Jalutuskäik vana linnavaresega

Minu hommikud Tartus algavad varese passimisega. Ta istub mu ajutise kodu räämas tagaaias kasvava suure ja ladvast juba kuivanud pirnipuu oksal. Sätib ennast, võtab erinevaid poose. Päris kindlasti märkab mind aknal, aga jätab mulje, et tal ükskõik. Kui köhin või ennast liigutan, siis silmanurgast märkan, et ta muutub ärevaks, aga ära ka ei lenda. Mina tüdinen ta vahtimisest enne kui tema, tundub, et tal aega küll.
Toon ühel hommikul fotoka ja suunan objektiivi varesele. Ta tabab mu soovi ära ja tõuseb lendu. Läheb linna peale laiama, mõtlen.  Tunni pärast märkan, et sõber on tagasi, ma nüüd juba hiilin pilti. Toimetan vaikselt ja salaja, enda meelest, aga vares isegi ei kraaksata ja tõuseb enne fotokaklõpsu lendu. Seekord märkan, kuidas ta kavalalt ei viitsi kaugele lennata, lendab vaid mu pildistamise raadiusest välja. Mängin temaga kaasa ja astun paar sammu aknast toa poole, ta tuleb tagasi, sätib ennast, võtab poose ja ma saan ta ikkagi pildile. Vana saab sellest aru ja enam ei viitsi seda mängu mängida, laseb ennast pildistada nüüd. Ma ei söanda kah palju klõpsida, tema koht ju ja kodu. Mina lähen, tema jääb.

MöTe
Mööndusteta teater on selle festivali kuraatoriprogrammi lausung. Sellest siis ka festivalilehe pealkiri MöTe. Lehe vormiline väline väljanägemine ei ole kvaliteetne, aga kuna teda igas etendusepaigas jagatakse, on igal festivalipäeval ilmuvaid lehenumbreid mulle kotti kogunenud. Kui on, tuleb lugeda.
See, mida loen, on huvitav ja avab peale festivali ka selle, kuidas mulle seni teadmata ja tundmata, arvatavalt noored kirjutajad teatrit tunnetavad, mida näevad, mida mitte. See leht on kõva sõna ja ma usun, et nimed Merilyn Merisalu, Lennart Peep, Piret Kuub, Reelika Reinumägi… neid kirjutajate nimesid oli seal veel, tuttavaks saavad lähiajal. On taas, mida oodata. Lehed olid täis huvitavaid mõtteid. Siit palju tänu tegijatele, tean, et see ei ole kerge.
Ma ühe väikese rea siin esitan MöTe -st loetud tsitaatidest: „Aru saad vastavalt sellele, kui erudeeritud oled. Kui ei ole, ikka on huvitav. Vaataja ette astub inimene, kellel on siht silme ees ja tahe tagant kihutajaks. „Tempo, tempo, tempo!“  on põhiline, mis lavalt saalisistujaile vastu hoovab. Mõnu ja mäng selle parimas mõttes. Empaatiavõimeline publik plaksutas näitlejaid mitmeid kordi tagasi. Ninakirtsutus muutub kulmukortsutuseks…“ Noored, ma arvan, et nad on noored, oskavad vaadata ja selle sõnadesse seada nii, et tekib pilt. Elav teatrist kirjutamine ehk saab taas kord au sisse.

(Järgneb)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga