Integratsioon – eestlased käivad Narvas külas

Olla eesti keele õpetaja Narva koolis … Kes me oleme? Kuhu kuulune?Kas meil on Euroopa päev või võidupüha? Õpetajad rääkisid oma loo teatrilaval.

Lavastaja Merle Karusoo ja kaheksa Ida-Virumaa eesti keele õpetajat näitasid Tallinnas kirjanike maja musta laega saalis järjekordset projekti sarjast „Kes ma olen?”. Dokumentaalteatri etendus kandis seekord nime „Ma olen eesti keele õpetaja”.



Integratsiooni sihtasutuse juht Irene Käosaar ütles enne etendust, et Eestis elab peaaegu 200 rahvust. Narvas ja Tallinnas on Eesti keele majad. Need on avatud kõikidele inimestele muu hulgas ka keeleõppeks. „Püüame raamist välja mõelda,“ selgitas ta. „Palume Narva keeleõpetajatel rääkida oma lugu. Kes nad on? Miks nad on seal, kus nad praegu on? Mis on nende rõõmud ja mured igapäeva Narvas, igapäeva koolis?” Lavastaja Merle Karusoo ja keeleõpetaja lugude jutustamise projekti rahastas integratsiooni sihtasutus.

Merle Karusoo pidas vajalikuks rõhutada, et need lood on räägitud enne, kui me saime uue presidendi, enne, kui valiti viimased kohalikud omavalitsused, ja enne, kui lahvatas viimane koroonakriis. „Need kohad, kus rääkimise asemel koputatakse mikrofoni, on tekstid, mida ei taheta avalikult välja ütelda. Peljates solvata kolleege või kartes pahandusi kodukoolile.”

Müra maha

Merle Karusoo etendust vaadates ja kuulates – rõhutan viimast sellepärast, et kõige vähem oli tegemist vaatemänguga – mõtlesin sellele, et teatrivorm nii, nagu Karusoo seda teeb oma „Kes ma olen?” sarjas, on uurimus. Ta, vahel koos abilistega, küsib, salvestab, kuulab ja siis valib. Valib lood nii, et tekib dramaturgia, mis lugudes muidugi sees on. Üks lavastaja peamisi oskusi on tuua esile tähtsaim. Tuua see välja nii, et publik sellest aru saaks ja mõtlema hakkaks.

Oma taolistes projektides on Merle Karusoo kasutanud lugude jutustamisel ka näitlejaid. Seekord rääkisid lugusid õpetajad ise. Ja uskuge, see oli teatraalne. Uued näod, selge diktsioon, erinevad hääled. Mõte läks sinna, et õpetajad on ju ka näitlejad, kes astuvad klassi (ehk publiku) ette iga päev. See, kuidas nende õpetatu kohale jõuab, sõltubki palju just sellestsamast näitlejalikust jutustamisoskusest. Empaatiavõimest. Narva õpetajad said ülesandega loo mõte publikuni tuua mu meelest suurepäraselt hakkama.

Küsimusele, kas seda lugu veel mängitakse kuskil – esietendus anti Narva Vabal Laval –, ütles lavastaja „ei” ja lisas: „Selleks, et veel mängida, tuleks oluliselt rohkem tööd teha.”

Mul oli õnn vahetult enne Karusoo projekti näha lavastaja Jaan Toominga lavastuse „Teekond Jumalasse” proovikorras läbimängu. Kummalisel kombel või pigem just oma suure elukogemuse toelolid Karusoo ja Tooming loo, lugude lavale vormistamise puhul sarnased. Tõsi, Jaan Tooming oli seekord kokku saanud n-ö unistuste trupi – Rain Simmul, Indrek Sammul, Kristo Viiding, Anne Türnpu jt. Merle Karusoo lugu jutustasid õpetajad. Karusoo lugu oli dokumentaalne. Toominga oma põhines ilukirjandusel. Aga vormiliselt olid need lavastused sarnased – pearõhk oli mõttel, mis anti edasi elusa sõna abil. Ei mingit vilkuvat valgust ega ekraane, ei tantsu ega muusikat. Sõnaga: ei mingit müra. Ka mõtetes.

Selline vormistus võib ehk tähistada ka raha ja võimaluste puudust, aga selliste lavastajate puhul ma ikkagi kaldun arvama, et tegu on kontseptuaalsusega – me räägime asjadest, mis elus tähtsad, ja ei tekita sellega maailma müra juurde. Tõe huvides tuleb öelda ka seda, et Jaan Toominga kõnealuse lavastuse esitamiskorrad seisavad hetkel autoriõiguste loa hankimise taga.

Aga tulles tagasi „Ma olen eesti keele õpetaja” lugude juurde, pakun fragmente Merle Karusoo stsenaariumist. Tuleb tunnistada, et see on ka lugedes kõnekas.

Tõde ja õigus

– Õpetaja, mida Mari Jussi käest küsis, et võta mind ä´ä, mis on ä`ä?

– Õpetaja, mis tähendab, et Pearu lubab enda täkul tasuta Andrese mära karata?

– Õpetaja, mis tähendab: ulualust, raiepakk, reakind, rehnutt, kohtukull, aidalakk, roigas, teivas, moonakas, pütt, kuub…

Seda lugu räägib õpetaja Margit, kes nende küsimuste peale lisab: “… Te mu kullakesed küll…“

Järgmise fragmendi, millega lavastus lõpeb, jutustab õpetaja Mari-Mall: “Eesti 100.

12. klass esineb Narva raamatukogus:„Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere/ me hoiame nõnda ühte/ ja läheme koos läbi mere“. Lõpp oli venekeelne, lapsed ise tõlkisid: Mõ starajemsja vmeste deržatsa, štob tšeres more proiti nam s toboi…

See liigutab mu hinge praegugi ja võtab silma võbelema.”.

Narva nüüd

Kui ma lõpu kirjutasin, siis olgu ka algusest mõned fragmendid. Kõneleb õpetaja Margit: „Hurraaa! Mõ pobedili! Ühel piirijõe kaldal seisab rahvahulk ja tervitab teisel pool jõge teist rahvahulka. Ikka väikesed punased lipud käes ja pilotkad peas. Hurraa!

Narvas on täiesti normaalne, et sellel päeval puudub suur hulk lapsi koolist kodustel põhjustel. 9. mai on pereüritus ja kohal ollakse mitme sugupõlvega.

Puudele, autodele, rõivastele, pärgadele seotakse Georgi lindid.”

Samas plokis ütleb õpetaja Krismar: „Üks tuttav eestlane Narvas ütleb, et tema peres tähistatakse 9. maid mõlemat pidi. Üks pits za Jevropu teine za pobedu. Mina ei mäleta, et oleksin kolme aasta jooksul näinud ühtegi Euroopa päeva üritust. Olen uurinud, et miks Euroopa päeva ei tähistata. Üks ägestus ja ütles, et ma võiks tähistada oma Euroopa päeva Tabletkas.”.

Sellepeale mõtiskleb taas õpetaja Margit: „Mida teevad narvakad, kui üle piiri tuleksid märgistuseta mehed? Tahaks loota, et nad kaitsevad enda kodumaad. Kus on narvaka kodumaa?

2007. aasta 27. aprilli rahutused Eestis andsid aimu kaua spekuleeritud lojaalsuse küsimuses. Kas pronkssõduri järgne laamendamine õpetas meie ühiskonnale midagi? Kui Narva jõe ääres võetaks maha tank, mis kohutab igat demokraatlikku ühiskonda kuuluvat inimest, kas siis sünniks sama kaos Narvas?”

Narva keelekümbluskool

Õpetajate lugude vahele laseb Merle Karusoo kahel noorel lugeda Narva keelekümbluskooli abiturientide kirjutatud. Panen siia mõned neist:

– Me elame Narvas. See on täiega venekeelne linn. Siin pole vaja midagi muuta, mis on seotud keelega. Ida-Virumaa on vanurite maakond. Inimesed siin juba ei hakka ja ei suuda muutuda.

– Ma ei tea, kes ma olen. Mina elan Eestis, räägin vene keeles, aga paljud sugulased on ukrainlased.

– Tegelikult olen alati mõelnud, kes ma olen. Eriti välismaalastega vesteldes olin segaduses, kuidas selgitada, kuhu ma kuulun.

– Ma ei tea tõelikult, mis Eestis toimub, nagu seda teavad tõelised eestlased, ning ma ei tea samamoodi, mis toimub Venemaal, nagu seda teavad tõelised venelased. Ühesõnaga: nii seal kui seal pole ma piisavalt venelane või piisavalt eestlane.

– Minu pere ei tea eestlaste ajalugu, traditsiooni, pidusid ja eesti keelt. Aga minu üks vanavanaema oli eestlane, ta isegi jutustas eestlastest minu emale. Mingipärast palju eestlasi arvab, et me ähvardame neid ja ainult hävitame eesti kultuuri ja keelt.

Struktuur

Lavastus, nagu te ehk juba aru saite, on jagatud lugude plokkideks. Näiteks lood „Kuidas ma Narva sattusin”, lood , mis mahuvad jaotuse alla „Eesti ajalugu”, „Ärkamisaeg”, „Eesti keele õpetaja vene koolis”. Viimase pealkirja all ütleb õpetaja Krismar – ei tegi, kas oodatult või ootamatult – : „Kohtla-Järve vene koolis oskas 50st õpetajast äkki 10 eesti keelt B1- tasemel. Kui üleriiklik täielikult eestikeelsele õppele ülemineku kava näeb ette, et viie aasta pärast õpetavad koolis ainult C1- tasemega õpetajad, tähendab see, et praeguse seisuga ei kvalifitseeruks sinna ligi 2000 õpetajat. Koolid jääksid tühjaks.

Seal oli üks kehalise ja riigikaitse õpetaja, kes viis läbi riigikaitse laagreid. Lastevanemate koosolekul olid pikad hordid tema ukse taga, et miks ta viib meie lapsi fašistide laagrisse.”

Kui jutuks tuleb koroona ja distantsõpe, koputatakse enamasti mikrofone.

Mulle jäi sellest kuulamisest ja vaatamisest ehk enam meelde, et me, eestlased, käime Narvas külas. Käime siis, kui see meile kasulik on. Otse seda välja ei öelda, aga kaude on see üsna selge, et ka me poliitikud huvituvad Narvast siis, kui on vaja sealt saada rahva mandaati.

Kuidas käia Narvas nii, et olla oma, selles on küsimus ka nüüd, kui meil on uus president ja uus omavalitsus, aga narvakad on ikka need samad vanad siis või…?

Eraldi: Keelekümbluskooli abiturient kirjutab

Kui küsite minu käest, kas ma tunnen ennast rohkem eestlasena või venelasena, ma kindlalt vastan, et olen eestlane!

Ülikoolis riigiõiguse loengutel sain teada kolmest rahvuse teooriast:

Objektiivne teooria – inimesel ei ole võimalik oma rahvust muuta, see on määratud teatud tunnuste (isiku päritolu, kultuur, keel, ajalugu) järgi.

Subjektiivne teooria – eestlane on see, kes ennast eestlasena määratleb, sõltumatult ajaloost, keelest, päritolust ja kultuurist.

Kombinatsiooni ehk objektiivne-subjektiivne teooria – inimene määratleb ennast eestlasena ise, kuid on seos keelega, kultuuriga jms.

Vastavalt kombinatsiooniteooriale saan julgelt väita, et olen eestlane. Tean ja oskan eesti keelt, järgin Eesti traditsioone, tean Eesti ajalugu jne.

Kas saab öelda, et minu emakeel teeb mind mitte-eestlaseks? Kui keegi on valmis seda arvamust motiveerima ja põhjendama, siis olen avatud ja valmis diskuteerima ja kuulama.”

Ma olen eesti keele õpetaja

Lavastaja ja stsenarist Merle Karusoo

Oma lugusid rääkisid:

Martin Tikk – Narva Eesti Keele Maja

Anne Meldre – Sillamäe gümnaasium, Sinimäe põhikool

Irina Bahramova – Narva Õigeusu gümnaasium

Margit Sibul – Narva Vanalinna riigikool

Mari-Mall Feldschmidt – Narva Vanalinna riigikool

Inguna Joandi – Narva Pähklimäe gümnaasium

Angelika Soomets – Narva lasteaed Punamütsike

Krismar Rosin – Narva Eesti Keele Maja

Kirjanike maja 7. novembri esitluse salvestas Eesti Rooma klubi, mille liige Merle Karusoo on.

Ilmus Maalehes, pildistas Priit Simson

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga