Igaviku nupp inimjalgadega kirstus

 

Margus Mikomägi

 

Tartu Uue teatri äsja esietendunud lavastuse „Vanemuise biitlid“ lõpustseenis küsib üks biitels: „Kuidas tappa laulindu?“.

Selle teatri juhi Ivar Põllu ümber on kookusaanud „Valge võtme vennaskond“, kes teeb seal seda, mida teeb, nö valges kastis, mitte mustas (mitte blackboxis, nagu kombeks). Seda tunnetust kannavad mu meelest Eesti teatrites muu hulgas Urmas Lennuk ja Uku Uusberg. Muide, Peeter Jalakas, nii ootamatu kui see ei tundu, oma Krahli bändiga niisama.

Laululinde tapetakse Eestis nüüd avalikult, öeldes, et tapmise põhjus on majanduslik mõtlemine.

Sellesama hoone küljes, kus Tartu Uus teater kunstitemplit peab, on silt MÜÜA. Müüjaks on “kultuurisambad” Tartu ülikoolist. Võtab sõnatuks. See on juba tavaline, et see Eesti haritlaste sünnitusmaja oma kaelasadanud kinnisvaraga äri ajab. Selle asemel, et olla täiskasvanud, ideaale toetav kultuurikandja. Ülikooli maha kandes – kas me oleme siis juba ka nii kaugel, et meil ei olla ühtegi arukat rikast eestlast? Pole gruppi aatelisi ärimehi, kes ostaks 220 000 euro ehk 3,5 miljoni krooni eest Tartus botaanikaaia vastas oleva maja ja kingiks selle kultuurile? Selline tegu läheks igavikku kirja igatahes. Rapsitehase ostmine sinna ei jõua kindlasti.

Muidugi on ka vares laululind, aga ikkagi on kole, kuidas meil avalikult õigustatakse laululindude tapmist. Kunstiakadeemia ämber on viimane suur ja labane näide riiklikust kuritööst kultuuri vastu. Raske on pärast akadeemiku tiitliga suurt kasvu poliitiku avalikke kultuuritapmiskõnesid öelda, et ilu päästab maailma.

Teatripäeval ka tapeti laululindu avalikult. Auhinnagala korraldas Nuku- ja noorsooteater, mis võiks olla aruka teatripubliku kasvulava. Ja ometi nad valisid aasta parimate teatriinimeste tunnustamise tunnuseks kesksoost vampiiriesteetika. Kesksoost sellepärast, et see polnud ei liha ega kala, sellel puudus enamasti seos preemiate, Eesti ja teatriga. Nukud olid koledad, aga mitte väga, muusika ameerikakeelne, esitus keskpärane. Tõele au andes oli lavale astunud noortest kahju. Mäletate, kuidas õpetaja Elmo Nüganen oma esimeste õpilastega tuli, koos Buratino, Malviina, Karabas-Barabassi ja nimedega marmortahvlil…

Kui Nukus olnuks lihtsalt teatripidu, siis heaküll, on kõik oma asi. Ka see, mis pilli järgi me ses seltskonnas tantsime. Aga kui tegu on paaritunnise teleülekandega, mis aasta teatrikulla vaatajateni juhatab, siis on selline labasus lubamatu. Tark selle jama peale enam ega veel kord teatrisse ei torma. Ja tark on see, kes ehk praegu Tartu ülkoolis doktoritööd teeb filosoofias.

Ma sest vist jätnuks kirjutamata, kui samal õhtul poleks Lauteri preemiat üle andnud Anu Lamp. Tal ei olnud verd imevaid kihvasid, oli eesti keel ja oma suhtumine. Tal oli aru kaasas ja peas. Tal oli isiklik suhe sellesse, mida tegi, ja ta teadis, kellele rääkis. Rääkis lisaks laureaatidele ka neile tuhandetele televaatajatele, kes teatrit ja kultuuri eesti rahva hariduse osaks peavad. See polnud ime ja ei sõltunud rahast. Oli just see, mida ma arvan täiskasvanuks olemise vastutuseks ja kohustuseks ja muidugi oskusekski, igaviku mõõtmes.

Meil on täna kahjuks nõnda, et meister ja elutöö preemia laureaat Jaan Tooming lavastab rahvateatris, sellid aga alustavad rahvusteatrites. Äkki veel ei ole hilja sihti muuta?

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga