Iga mujal õppija on eesti kultuuri saadik

Dajana Zagorskaja ja Andres Popov, kes mõlemad muukeelsete juurtega eestlased, jagavad oma esimesi mõtteid Peteburi teatriakadeemiasse lavastajaks õppima asumisest.

Olen taolisi jutuajamisi oma mõttes nimetanud stsenaristi, tõlkija ja näitleja Villu Kanguri esimese luulekogu pealkirjaga „Tuut, tuut, tuut, tuut tullakse”. Tuututan helistada kõigile viiele, kes said võimaluse Peterburis õppida. Ajalooõpetaja paberitega Mattias Jürgensi taban keset Viljandi pärimusmuusika festivali. Ülimõnusalt juhib ta tähelepanu sellele, et on lisaks ka kelner. Seda ei lisa, et äraelamiseks. Poiss pursib minuga vene keeles rääkida, kutsub mind endale keeleõpetajaks, ütleb, et on tahtnud lavastada lapsest saadik ja et iga distants tuleb läbida „do kontsa”.

Pikemast jutust Jaak Printsiga jääb sõelale, et ta hetkel ei taha tähelepanu. Pärnu näitleja Sander Rebase telefon ei vasta… 

 

Dajana Zagorskaja (28) – eestlane, näitleja ja lavastaja, õppis Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias

 Dajana, kummas keeles sul on kergem vastata, eesti või vene keeles?

Mul ei ole tegelikult vahet enam, võin rääkida nii eesti kui ka vene keeles.

Sinu isa ja ema on…

…ukrainlased. Mina sündisin nõukogude ajal Eestis, Tallinnas. Õppisin venekeelses gümnaasiumis.

Ja kust on pärit su ilus eesti keel?

See tuli hoovist. Ma ei tahtnud lapsena üldse õppida, tahtsin jalgpalli mängida. Hiljem tuli õppimise soov, enne Viljandi kultuuriakadeemiat õppisin Tallinna ülikoolis pedagoogikat ja ajakirjandust. Ei lõpetanud, võtsin ise oma dokumendid välja.

Viljandisse sa läksid õppima ikkagi näitlejaks?

Ma astusin sisse, jah, näitleja erialale. Esimesel kursusel – ma olen emotsionaalne ja plahvatuslik, ei olnud rahul. Tahtsin proovida lavastada ja Kalju Komissarov ei olnud vastu. Alustasingi, sain kiita, öeldi, et katsu edasi. Nii tegin esimese kursuse teisest semestrist alates lisaks näitlejaõpingutele kõike, mida nõutakse lavastajaõppes. Lõpetasin diplomilavastusega „Wonderland”. Praegu tegutseme selle nimel, et seda sügisel Tallinnas näidata. Aga täpsemalt ei saa veel rääkida.

Kas sinu põlvkonna Eestimaa venekeelsetes peredes sündinud laste eesti keele ongi nii hea või on see erandlik?  

See sõltub… inimestest ja sellest, kuhu suunda nad on sattunud. Mul olid kuni gümnaasiumini üsna halvad eesti keele õpetajad. Tean oma koolikaaslasi, kes õppisid ülikoolis eesti keeles, aga ei räägi seda. Mina sattusin Viljandis kursusele, kus olid koos vene- ja eestikeelsed noored. Seal keskkonnas läks keel paremaks.

Elavaks?

Ma mängisin ja lavastasin eesti keeles.

Kas sa kahtlesid ka, kui tekkis võimalus katsetada Peterburgi õppima minna?

Jah, muidugi. Julgus ei ole enam 18aastase oma. Varem olin palju julgem. Ma ei teadnud, kuhu ma jõuan, aga otsustasin proovida. Kindlust selleks andis teadmine, et mul on siin perekond, sõbrad ja kodu, kuhu võin alati tulla. Nad toetavad mind.

Mis tundeid tekitas kohtumine Lev Erenburgiga?

Ta on hästi sarnane Kalju Komissaroviga. Isegi välimuselt. See teatrisse suhtumine… nad on nagu vennad. See, mida Lev räägib teatrist ja sellest õppevormist, kuhu me septembris satume… ma ju alles hakkan sellest natuke aru saama, kuhupoole ta liigub. See elupositsioon mulle väga meeldib. Olen õpipoiss ja meil on meister.

Umbes kuu aega enne surma kutsus Kalju Komissarov meie kursuse lavastajad enda juurde ja ütles, et kui teil tekib mingisugune võimalus minna õppima, siis kohe minge. See oli mul meeles. Ta rõhutas ju, et tuleb minna kohe. „Minge olgu Venemaale, Saksamaale, Inglismaale, aga täiendage ennast.” Ja mina nüüd mõtlen, et kui kõik niiviisi kokku klapib, siis lihtsalt oleks väga loll seda mitte ära kasutada.

Lev Erenburg muide tuletas meelde ühte Kalju lavastust, mida ta oli näinud kusagil Novosibirskis, see lõppes inimese surmaga. Ta vaimustusega rääkis seljaga saali poole istuvast tegelasest, kelle käsi lihtsalt rippu kukub.

 Ehk on vara küsida, aga kuidas sind seal kursusel võetakse, kas nagu venelast või eestlast?

Ei ole vara, mind võetakse kui eestlast. Olen juba pidanud neile seletama, et oskan vene keelt sellepärast, et see on minu emakeel. Olen nende jaoks eestlane ja eurooplane. Nad ütlevad, et ma isegi riietuvat teistmoodi. Olen neile ikkagi nagu tulnukas.

 Te oletegi. Olete lisaks kõigele muule eesti kultuuri saadikud.

Jah, ma näen seda nende huvi meie teatri ja maa vastu. Rääkisin neile meie suveteatrist, kuhu sõidetakse autodega, pidukleidid seljas ja kontsakingad jalas. Selleks, et näha teatrit küünis või mõisasaalis… Nad tegid suuri silmi ja ütlesid, et tahavad seda ise näha. Huvi on näha, kuidas me elame. Vaatame, kuidas see kõik läheb. Esialgu lähen ma õppima. Tean, kui raske see on, aga muidugi tahan lõpetada. See on minu rada. Ma ei lase seda kergesti käest.

 

Andres Popov (21) eestlane, näitleja, õppis Londonis Rose Bruford Colleges

Oled eestlane?

Jah, muidugi. Kui mu vanemad nõukogude ajal kohtusid, siis ema ei osanud vene keelt ja isa eesti keelt. Nüüd nad räägivad mõlemas keeles. Isa on pärit saja kilomeetri kauguselt Moskvast, ema Kesk-Eestist.

Mina õppisin alates teisest klassist Tallinna Inglise kolledžis. Gümnaasiumi alguses tekkis huvi kooliteatri vastu. Tundsin ära, et lava on minu armastus.

Miks valisid näitlejaks õppimise kohaks Londoni, mitte Viljandi?

Seal olid katsed varem. Kestsid pika perioodi. Teadsin, et sain sisse, enne kui Eesti katsed algasid ja ma olin oma peas juba otsustanud. Nii läksingi.

Seal kestab näitlejaks õppimine kolm aastat?

Jah. Inglismaa teatrite süsteem on teistsugune kui meil. Ühtegi repertuaariteatrit enam ei ole, kõik on projektipõhine. Kooli lõpus agendid tulevad etendusi vaatama. Kellel läheb paremini, saab endale agendi. Mul läks nii ja sain.

Kas siis nüüd on nii, et võiksid mängida vene, eesti ja inglise keeles?

Eesti ja inglise keeles küll. Vene keeles ka, aga see võtaks mul rohkem aega, loen aeglaselt. Protsessis näitleja harjub. Londonis õppides tuli nii palju inglise keeles lugeda, et ei jäänud aega venekeelse kirjanduse jaoks.

Tean, et tegeled hetkel ühe huvitava projektiga. On sellest veel vara rääkida?

On natuke vara jah, aga saan öelda, et tegu on dokumentaalteatriga, mis räägib Eesti muusikutest ja muusikast nõukogudeaegsel Venemaal. Lavastab noor vene lavastaja. See peaks valmima sügisel 2018.

Sa ei jääks ei siin ega mujal tegevuse ega leivata. Kust mõte lavastajaks õppida?

Määravaks sai, et kursuse võttis Lev Erenburg. Meister on inimene suure ja tugeva elukooliga, temal on see mu arvates olemas. Lavastaja peab olema inimesena inspireeriv ja meister Lev seda on.

Esimest korda proovisin lavastamist Londonis kolmandal kursusel.

Mida sa tegid?

Tegin pooletunnise lavastuse, kus kasutasin Eesti sürrealistlikku luulet. Põimisin seda füüsilise teatri võtetega. See, kuidas inglise noored näitlejad reageerisid inglise keelde tõlgitud llmar Laabanile, oli iseenesest huvitav. Oli huvitav töö.

Ja siis tulid Londonist tagasi?

See oli teadlik otsus. Tundsin, et idapoolne kultuur on sügavam ja huvitab mind enam. Mul oli hea agent, aga ta ütles ka otse, et ainus viis mind müüa on filmides, kus kehastaksin idaeurooplast või muud välismaalast. Ja ma ju tean, et need rollid on enamasti kirjutatud väga pinnapealselt.

Nüüd oled varsti  Piiteris, on sul oma hirmud?

Kas saan hakkama Lev Erenburgi nõudlikkusega… Mõtlen, et see, mis minuga toimub, on tegelikult privileeg. Saatus on mulle ikka väga palju andnud, mul on võimalus õppida kahes suures teatrikeskuses – enne Londonis ja nüüd Peterburis. Hirmutab, et ega ma ju ei tunne venekeelset teatriterminoloogiat, aga see on omandatav. Olen väga elevil.

Poliitilist survet sa ei karda?

Lähen kultuurikeskkonda ja ma tean, et esimene aasta ei saa olema kerge. Tuleb sisse elada. Mind ka Londonis võeti ikka välismaalasena ja ma ei kohandunud kohe. Aga poliitika… Ma ei tea ühtegi oma tuttavat Venemaal, kes oleks putinist.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga