Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel

Pane Janek Mäggi ministriks või hunt rahvusloomaks, algkoolis kohustusliku kirjaoskuse omandanute reaktsioon on ikka üks, kõigepealt tuleb elukas auklikuks lasta.

Paugutamise iseloom on see, mida kasutavad politseiuurijad ülekuulamistel läbi aegade. Et on hea võmm ja on paha võmm. See, kes pildile saab, peab rääkima. Hunt ennast kaitsta ei saa, ta on kehvemas olukorras, hunt on lindprii loom olnud meil ajast aega, kui EL aeg välja arvata. Ministri kohta seda nii kindlalt väita ei saa. Ei oska paika panna ajatelge ega näiteisikut, et vaat siis, kui Lembitu ministriks sai, kuulutati kõik selle ameti pidajad nii- või naasuguseks.

Hunt on kiskja. On metsa sanitar ja murrab ka inimeste kalleid lambaid. Minister oma olemuselt murda ei tohiks. Hoopis peaks asju sättima nii, et kellelegi pähe ei tuleks teisele kaikaga lagipähe valada. Mis ajal algas ajastu, mil hinnangute aluseks ei olnud enam ministri erialased teadmised ja autoriteet, soov, et inimestel oleks parem, isiklik soov targemaks saada… vaid hoopis reiting? Millal see meie riigis kinnistus?

Kui hakatuseks kelle tahes kasukas auklikuks lasta, siis läheb kõik energia ellujäämiseks ja haavade parandamiseks. Muuks ei ole lihtsalt jõudu.

Ma kauplesin ennast kord Karula rahvuspargis lambakarjuseks. Seal Läti hundid lambaid murdmas käisid. Arutasime peremehega, kes ise kõrgelt haritud loomaarst, kas ma saaksin hakkama. Tiitel „kõrgelt haritud loomaarst” muide ei ole iroonia. Ma nüüd mõtlen, et nägin haruldust. Meest, kes tõesti kannatas nii-öelda hundikahju, aga ei olnud niimoodi tige, et oleks tahtnud kõikide huntide hävitamist. Peremees rääkis loo, kuidas nad sõpradega läksid hundivalvesse lambakarja keskele ja just sellel ööl tehti taas kümnekonnale utele lõpp peale. Mäletan, et karjusekaupa tehes pakkusin ennast öö läbi kõva häälega laulma. Täna on sellest imelik mõelda, et miks peaks hunt kartma, kui laulan tänagi peas olevat saami viisi: „Huntide hunti, huntide hunti. Käib, käib ta. Käib, käib ta. Üheksas laanes. Õhtusel tunnil. Käib, käib ta…” Rumal hunt põgeneks, tark hunt mõtleks, et las loll inimene laulab. Rumal minister põgeneks, tark mõtleks, et las koerad hauguvad, mina olen karavan. Lambakarjus peab hundi tapma vahel, kui seisab temaga vastastikku.

Ruumiline hunt

Pole miskit teha, ma olen Margus ja minu peas olev hunt elab libahundi elu. Nime saingi Kitzbergilt, mängisin 1980. aastal Vabaõhumuuseumis koos Viljandi ja Tartu tolleaegsete noorte näitlejatega „Libahundimängu”. Jaan Toominga lavastuse kunstnik oli Georg Sander ja tema riputas meile selga hundinahad. Huvitav, et siis ei tekkinud – usun, et meist kelleski – kordagi kahtlust, et hundinahk seljas ja suur trumm käte või siis nn käppade vahel rütmi andmas kokku ei sobi. Hundinahk õlgadel oli see kate, mis meid tollal ära märkis. Hundinahas olemine oli siis vabaduse sümbol. Ega Tooming Kitzbergi näidendist palju tekste sesse mängu ei jätnud. Me ikkagi laulsime, rahvalaule ja Jaani laule ja Kalevalagi tekst oli seal mängus. „Hunt on vaba, teeb, mis tahab. Armastab ja vihkab. Ja ta läheb teie seast, sest et ta teid põlgab,”, nii on meeles Kitzbergi tekst. Ja kui Jaan Tooming seda Moskva olümpiamängude Tallinna kultuuriprogrammi etenduses retsiteeris, oli see ilma igasuguse poliitkorrektsuseta kutse vabadusele.

Hiljem oli mu elus Andres Lepiku Lihula linnusel lavastatud libahunt. Kandsin peremeest mängides ka kasukat. Nüüd mõni päev tagasi vaatasin jakuut Sergei Potapovi meie R.A.A.A.M.is tehtud „Libahundi” neli ja pool minutit kestavat üksmeelset aplausi Ungari rahvusteatris. Seesama Potapov mulle kord nii ütles, kui küsisin, millised hundid Siberis on: „Neid on palju ja nad on suured nagu vasikad. Nende tapmise eest saab meil preemiat, antakse raha. Aastas murravad hundid mõni tuhat kodulooma, põhjapõtra. Inimesi nad ei puutu. Palju ohtlikumad on hulkuvad koerad, kes kogunevad inimeste elupaikade juurde.” Inimesi ei puutu… Mu jaoks on libahunt ja hunt üsna üks. Inimese igatsus vahel hunt olla tekib ju ikkagi sellest, et ta inimesena ei oska olla vaba.

Ruumiline minister

Ma pole hundiga silmitsi seisnud. Küll olen elus ja laval hunti mänginud. Ministrit mu meelest elus mängida ei saa. Laval ikka, aga kahjuks müüb ja on kindlasti kõige värvikam „jah, härra minister” tüüp. Eestis oli ehk värvikaim kunagine „Pehmed ja karvased” sari. Ometi on ministri aegruum, kuhu seda ametit vastu võttes peaks sukelduma, sootuks mastaapsem kui hundimaailm, mis on eestlaste teadvuses vabaduse või lindpriiks olemise märk.

Ma ei karda hunti. Ma pole kunagi kartnud ka ministreid. Kui süveneda, siis ma ju ei tea, mida teeksin tegelikult hundiga metsas või koduaias kohtudes. Usun, et ministrit kohates ma isegi täna suudan õlgadelt visata eelarvamuste hundinaha ja ministriks saanud inimest hinnata ta tarkuse ja tegude, mitte reitingu järgi. Muidugi peab ministril olema kusagil kapis oma hundinahk, mis talle vabadust annaks, kui teda puuri püütakse.

Kui ministrikoht tähendab tiitlit, kirjet CVs, sissetulekut ja võimu juures olemise adrenaliini vaid, siis hundinahk ilmselt ei aitaks – vabadust ei ole. Samas arvan, et nii nagu hunt sünnib hundiks, sünnivad mõned inimesed ministriks. On elus ministrid ka siis, kui kaasteelised neid selle tiitliga ei tituleeri. Ministri ametikohta nad tänases reitingu-Eestis kahjuks enamasti ei taha.

Hunt kindlasti ei hakka rahvusloomana lambaid vähem murdma. Aga minister küll peab esimese ülesandena hakkama õigustama oma elatud elu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga