Hendrik Toomepere: Ma ei taju absoluutselt mingisugust põlvkondade vahelist konflikti

Seni, kuni mina sõnu otsin, et alustada, juhib lavastaja Hendrik Toompere me jutuotsa hetkega rajale, kuhu ehk oleksime nagunii jõudnud – mida on maailmas uut. „Kogu sellel rääkimise asjal on üks teine foon ka viimasel ajal. Kui sa kuskil sõna võtad, tekib sul kohe mingi tohutu hulk vaenlasi. Nagu parv tuleks peale. Nagu oleks maal vikatiga heina niites herilase pesa puruks löönud.”

Kas sa arvestad seda, kui avalikult üles astud?

Ei arvesta. Ma ei kahtle oma seisukohtades ja arvamustes, kui neid esitan, aga… see on tüütu, kui sa näed kurjasid ja rumalaid reaktsioone. Pead ära jooksma nii, et kummikud lendavad jalast. Ma tahaks rahulikult olla.

Kirjutad Facebookis oma elupilte. Sul on hea detailitaju ja märkamisvõime. Äratad kujutlusvõime, kui mõtteid üles kirjutad. Seal ju ka tekivad vastasseisud?

Ikka, ikka. Loomulikult. Ma märkan, et ma viimasel ajal kirjutan oma mõtted üles, lasen neil avalikult kaks tundi olla ja siis tõstan selle teksti ainult endale nägemiseks kõrvale. Käsitlen FBd oma mõttepäevikuna. Mitte ainult loomulikult.

Saan sinust aru, aga see on jube kurb ikka ka.

See on seotud ka vanusega. Nooremana mõtled… no sinusse siis suhtutakse teistmoodi. Ma saan 55, ei ole enam päris poisike. Ma ei taha endale enam mingeid asjatuid sekeldusi kaela.

See on meie ühiskonna haigus praegu, et sa pead olema sildistatud. Olema kas konservatiiv või liberaal.

See on imelik tõesti, et ühiskonnas on äkki hakatud vajama kataloogimist. Vajama inimestele konkreetse sildi külgeriputamist.

Kakskümmend aastat pärast taasvabanemist oli tegelikult selline mõnus ja lahe aeg. Ei olnud sellelaadseid asju inimestel omavahel. Sotsiaalmeedia on selle võimaluseks teinud. Seal on kaks külge – sotsiaalmeedia annab võimaluse kaasa rääkida neil inimestel, kelle ehk selleks muud võimalust ei ole, aga teisest küljest annab võimaluse mõttemaailm kaklusklubi tasandil üles ehitada.

Jah, teatri moodi. Dramaturgia on ka konfliktidele üles ehitatud. Hea ja kuri võitlevad?

See on teine asi, kunstisfääris peadki kontsentreerima teemad mingisugusesse ühte lühikesse ajahetke. Olgu see siis muusikas, kirjanduses, teatris, maalikunstis. Konflikti plahvatusest hakkavad selginema tõed. Väärtused. Õige ja vale, ülev, madal… Loomingulises maailmas jääb see abstraktsiooni tasandile. Ta ei puuduta inimest füüsiliselt enamasti. Aga see, mis sünnib sotsiaalmeedias, see hakkab inimesi füüsiliselt puudutama.

Mis mõttes? Inimese maine muutub. On võimalik sildistades mainet muutma hakata. Ja siis tekivad üleüldises foonis raskused. Kui sind hakatakse Kaabuks nimetama, siis on päris keeruline mõnes kohas tööd saada. Mõeldakse, et see on ju see… Karm asi, meenutab seda aega ja riiki, millest me pääsesime, kui Nõukogude Liit lagunes.

Me pääsesime ideoloogilisest survest. Pääsesime sellest, mida me võisime ja mida ei võinud rääkida. Stalinist ja Brežnevist anekdooti rääkides võis vangi sattuda. Ja 20 aastat meil sellist asja ei olnud. Kunstiinimesed isegi arutasid, et jama, ei ole kellegi vastu sõdida. Pole vaenlast. Ideoloogilist seina on hea peksta, ta ei hakka vastu. Savisaart võis sõimata, midagi ei juhtunud. Ideoloogiline sein oli pehme, amorfne, aga nüüd on see muutunud. On muutunud nii, et kui sulle migratsioon ei meeldi ja sa selle välja ütled, võid vangi minna. Meil veel nii ei ole, aga Inglismaal on see juhtunud.

Ikka sõna vabadus?

Sõna vabadus võetakse ära tegelikult. Kehtestatakse üks ideoloogia ja see, mis teemadel tohib ja mis teemadel ei tohi rääkida.

Absoluutselt. Nii see on. Tegelik konservatiivsus ja liberaalsus on tõepoolest midagi muud kui meil seda täna tõlgendatakse. Avatus… ma olen kunagi olnud suur liberaal. Olen praegu ka, aga ma olen ka konservatiiv.

Oh, ma saan sellest aru.

Viimasel ajal on tulnud teemaks see ka, et on sellised vanamehed ja noorem põlvkond ja muud ei kuulegi, kui juttu mingist tohutust konfliktist nende vahel. Ma ütlen – see konflikt on täiesti teoreetiline. Mul on palju noori inimesi, kellega ma lävin. Mul on õpilased, noored kolleegid teatris, lapselapsed, noored sugulased, kellega ma suhtlen. Ma ei taju absoluutselt mingisugust põlvkondadevahelist konflikti.

Mis see siis on?

Tead, tegelikult on põlvkondadevahelise konflikti jutt tulnud selliste viiekümne tuuris olevate meeste poolt. Nad kujutavad endale ette, et on endiselt nagu nokamütsiga noored veel… surmahirmust lähtuvalt. Ja siis teised samasugused räägivad ja tahavad muud, elutarkust ka ja vaat see põlvkondade vahelise konflikti jutt tuleb ühe põlvkonna sisemisest antagonismist. Sealt see tuleb. Reaalsuses seda ei eksisteeri.

Olen me tutvuse aastate jooksul ikka täheldanud, kuidas sa oled perekeskne mees.

Ma arvan, et see on kodune pärimuslikult, põlvest põlve edasi kantud. Käitumiskood, see mõttemaailm on seal. Hindan seda. Sel põhjusel, et mulle tundub, et maailm on tänu sellele kogu aeg kohal. Kuigi mu isa ja ema on surnud, ma põhimõtteliselt ei taju seda, et nad on surnud. Ma ei ole neil lihtsalt ammu külas käinud.

Sama lugu on oma kodu, oma pere, oma naine, oma lapsed… kõik see. See hoiab mu maailma koos. Ma ei taju, et oleksin kuskil lageda välja peal tuulte vintsutada. Ma seda ei taha ka.

Kui käid reisul mõnikord kuskil välismaal, mõnikord toimub inimestega selliseid asju, et tekivad kõrvalised kiindumused. See on reisul oleku seisund, et tajud end olevat tormis Ja siis on ülihea koju tagasi maabuda. Pliit käima panna ja tunda strooganovi lõhna. Se hoiab mentaalselt minu maailma koos.

Sa oled kirjutanud kolm näidendit.

Jah ja kõik need on seotud minu isikliku elamise mäletuste, kogemuse ja kõige sellega, mis mulle tähtis. Oma elu kokkupakkimine. Ma tahan, et see oleks kogu aeg olemas.

Kas see poolte valimise sundus ja muud muutused on sinu lavastamist, teatrinägemist muutnud ka?

See ei ole vist olnud teadlik protsess, aga ma olen üha vähem hakanud soovima, et minu lavastustes oleks midagi päevakajalist. Pigem vähem, olen vajunud või tõusnud teise kohta, mis räägib tegelikult sellest, kuidas inimene tajub maailma. Sõltumata sellest, mis ta ümber päevakajaliselt aset leiab.

Ma ei ole ara verega, ma üldiselt ei karda välja öelda seda, mida ma mõtlen, aga mõnikord jätan ütlemata küll sellepärast, et kaitsta oma lähedasi. Mulle meeldib elus ja teatris rääkida eksistentsiaalsest tajust.

Räägi lähemalt.

Rääkisime sildistamisest, sa pead muudkui pooli valima – kelle poolt sa oled… Kogu see kirev erakondade rida. Mina ei identifitseeri ennast ühegi poliitilise parteiga. Miks? Sest nad mängivad. Mitte keegi ei räägi seda, mida nad tegelikult mõtlevad. Vajadus on võimule saada. Mina loomingulise inimesena ei saa endale lubada, et usun neist kedagi jäägitult. Mulle meeldib droonina tõusta selle kõige kohale ja vaadata, kuidas seal all mudamaadlus käib.

Olen pannud tähele mitte kõige lähemate sõprade juures, et nad ei saa minust aru. Nad arvavad, et tuleks ju sõimata, EKREt igal juhul ja Isamaad. Mulle heidatekse ette, et ma näen ja seda ei tee.

Palju numbriliselt sul lavastusi on?

Ma ei tea täpselt. Üle viiekümne lavastuse on küll.

Sul oli periood, kui lavastasid järjest Shakespeare´ ja Tšehhovit. Suurt klassikalist dramaturgiat.

Kui ma lavakas õppisin, siis töötasime läbi kogu maailma dramaturgia. Mul tekkisid oma lemmikud, aga ma ei julgenud vähemalt 20 aastat neid torkida. Kui tegin esimese Tšehhovi, siis lugesin ta paksu elulugu ja päevikuid. Selgus, et olin „Kirsiaeda” tehes täpeselt sama vana kui Tšehhov seda kirjutades. Küllap ma sellepärast sain aru, mida kirjanik kirjutas. Mul kadus ära suure austuseoreooli paine. Mõistsin otse, lihtsalt ja loomulikult. Sain kõikidest sõnadest aru. Ei pusinud enam lihtsatele asjadele tähendusi taha. Tahtsin siis need asjad ära teha, et ei jääks painama, et pole neid teinud.

Dostojevski „Idioot” veel ootab ja mõni asi veel.

Kuidas sa näidendid valid lavastamiseks?

Mind ikka kutsutakse mujale lavastama ja siis peanäitejuhid ikka küsivad sama, et mida sa teha tahaksid? Minu vastus on, et mis teie arvate, mida ma tahaksin teha. Andke mulle see materjal.

Ma ise enda sees ei suuda otsustada, aga kui Tiit Palu palus mul „Fausti” teha, siis ma aasta otsa sõdisin talle vastu. Ja kui ma seda tegema hakkasin, siis sain aru, kui tore oli seda teha. Ma oma peaga ei oleks iialgi seda teinud. Olen siiralt tänulik selle eest. Ma ootan selliseid asju elult ja võtan neid tänuga vastu. Ja maailm avaneb.

Sa tegid „Faustist” intseneeringu ise?

Jah, tehes sain aru, kui lihtne see lugu on. Lihtne selles mõttes, et sügav, aga mitte lihtsustatud. Sama lugu oli Gogoli „Surnud hingedega”. Elmo Nüganen pakkus Bulgakovi ja muid intseneeringuid. Kirjutasin oma. Mõtlen, et peaksin oma intseneeringute rea proovima raamatuna välja anda. Päris tore rida: Fjodor Dostojevski „Sortsid”, „Vennad Karamazovid”, Kafka „Loss”, Gogol, Goethe. Midagi on veel. Selles väljendub minu nägemus kirjandusest, mis on mulle armas olnud ja mind mõjutanud.

Surnud hingede” lavastamise ajal said Priit Võigemastiga lähedaseks?

Tuttavaks. Meil oli temaga just 185. „Pangalaenu” etendus. Publik homeeriliselt naeris. Mulle meeldib väga Priiduga mängida. Ta on nii tundlik näitleja, võtab kõik vastu ja suudab vastu mängida. Meile meeldib nalju juurde genereerida. Kui me alustasime selle lavastuse mängimist – see oli minu juubelitükk siis – ta kestis tund ja nelikümmend minutit. Nüüd on ta läinud 40 minutit pikemaks. Endiselt on välja müüdud.

Ja teid ka ära ei tüüta?

Ei, eks me sellepärast leiutame sinna asju juurde. See on tohutult hea treening: sa lähed lavale, sul on üks partner ja saal, publik ja sa pead ennast mobiliseerima niimoodi, et su loominguline masin läheb käima. Eelmise etenduse mängisime suures saalis ja publik meile pärast püsti seistes plaksutas.

Publik ikkagi tuleb teatrisse näitleja pärast?

Loomulikult, nii see ongi. Ma olen teinud ja teen ise ka lavastusi, kus kogu multimeedia on mängus, aga „Pangalaen” on tehtud nii, et pirn, lamp pannakse põlema, kaks näitlejat tulevad ja 2,5 tundi kütavad publiku kuumaks ja lamp kustutatakse ära. Seal ei ole mitte ühtegi muud asja, valgusmuutusi on kaks.

Ma niimoodi mõtlengi. Teatris on kõige tähtsam näitleja ja see vahetu kontakt publikuga. Inimesed tahavad näha reaalset inimest, muutumisi, situatsioone, olukordi. Need on ehedad. Telekat vaadates või kinos saad aru, et see on manipulatsioon, aga laval sa oled nõus sellega, et sinuga manipuleeritakse, sest see on vahetu.

On sul lavastajana tekkinud mingid rituaalid, rutiinid… kuidas tuled proovi…

Näitlejana on küll. Tulen varem kohale. Kostüümi panen selga ühel konkreetsel ajal. Teatud hetkel lähen lava kõrvale. Vaatan lava üle. Seisan seal senikaua, kui mu mõtted peast kaovad, et unustaks ära ka selle, mis tükk on. Ja vaat siis ma saan lavale minna.

Ma märkasin nüüd üle pika aja näitlejatööd tehes, kuidas ronin saali istuma enne proovi ja etendust, vaadates lava. Ja järele mõeldes – miskipärast oli see harjumus mul ka siis, kui olin noorena Ugalas.

Väga hea, et seda räägid. Seda ma lavastajana teen küll – vahin tühja lava. Mina õppisin seda tegama vist siis, kui Evald Hermaküla kutsus mind Draamateatrisse, lavastus oli „Red Ryder”. Mina pidin olema Märt Visnapuu dublant. Proovisaali periood oli läbi, kui mind kutsuti, trupp tegi proove laval. Ja siis ma istusin ja vaatasin, kuidas Visnapuu mängib. Ja ma käsitlesin Märdi tegemist enda kujutluspildina. Ta visualiseeris mulle minu rolli. Tegin teistmoodi muidugi, aga sain selle teda vaadates kätte. Tühja lava vaadates on hea oma rolli ette kujutada. Kunagi lugesin Grotovski raamatust, kuidas ta Moskvas õppides kleepis valge lehe ühikas seina peale. Teised küsisid, mis sa vahid. Ja Grotovski vastas: „Vaatan oma tulevasi filme.”

Mul on ees ootamas analoogne töö nüüd, kui see Krossi lugu välja tuleb, siis lähen kohe Linnateatrisse Elmo Nüganeni proovidesse ja seal mängime ühte rolli koos Peeter Tammearuga. Nemad on juba kaks nädalat proove teinud. Katsetan taas seda vaatamisest tekkivat kujutlust.

Kas on elu pärast surma?

Ma väga loodan, et on. Teadmised ütlevad kõik, et vist ei ole. (Naerab nakatavalt.)

2009. aastal enne „Toatüdrukute” lavastuse esietendust küsisin Hendrikult sama küsimuse. Siis vastas ta nii: „Mõnikord olen ma kindel, et on. Teinekord jälle mitte. Ilmselt on see usu küsimus. Mida uskuda? Mõnikord mulle tundub, et ma teen midagi sellist, mida olen juba teinud, kuigi ma kindlasti tean, et ei ole. Aga jama on selles, et seda pole inimese piiratud võimete juures võimalik täpselt kindlaks määrata, et kus ja millal ja kellena. Neid võimeid peabki vist inimene endas arendama. Sest muidu on kõik üks illusioon puha.”

Hendrik Toompere oma garderoobis koo Ervin Õunapuu grimmikavandiga Tambet Tuisule. „Tambet mängib Jaan Krossi ja Kross sai Siberis pikselöögi. Sellest tekkis talle rinna peale Lichtenbergi figuur. Veresooned muutusid nähtavaks. See on fakt.”

Lavastus Jaan Krossist – „Suur Siberimaa”

Lavastaja Hendrik Toompere laupäeval esietenduvast Jaan Unduski näidendist „Suur Siberimaa”.

Kuidas see tuli, et sina kirjanik Jaan Krossi 100. sünnipäevaks kirjutatud näidendi lavastada võtsid?

Ma ei ole Jaan Krossiga kunagi üheski ruumis koos viibinud, välja arvatud kirjanduslik ruum. Päriselt ma teda ei tundnud, küll aga tunnen mõlemat tema poega.

Jaan Unduskil, kes on Jaan Krossi väimees, tuli see mõte ja ta tuli sellega Draamateatrisse. Siis pöörduti minu poole – mängisin Margus Kasterpalu lavastuses „Boulgakoff”, mis ka on Jaan Unduski kirjutatud. Ma arvan, et ma oskan Unduski loodud maailmaga lavaliselt toime tulla.

Saan aru, mida mõtled. See pole selline isemängiv näidend. Pole üldse ehk teatripärane tekst?

On jah literatuurne, kirjanduslik, seal pole tavapäraseid dünaamilisi konflikte. Aga selle kõik annab sinna näidendi sisse ehitada. Mulle kuidagi meeldib Unduski maailm, tema keel… Pean tunnistama, et võtsin selle pakkumise suure rõõmuga vastu, kusjuures nii, et seda näidendit ei olnud veel olemaski, oli vaid idee. Ja siis me sellest palju rääkisime. Kui näidend tuli, siis see võttis hinge kinni, et kuidas… Olin selleks ajaks uuesti palju Jaan Krossi lugenud ja mulle tundub, et sain tänu tema enda meenutustele teada, kes ta on tegelikult. Hakkasime tegema ja pean ütlema, et see on üks kõige töömahukam periood minu lavastajatöös – et oleks särav, nähtav, mõistetav…

Kärpisid palju?

Klassikuid on julgem kärpida. Mina pidin seda tegema elava autori tekstiga. Jaan Undusk käis ühte proovi vaatamas, ma kohe pelgasin, et mis ta mulle ütleb just kärpimiste kohta. Ta vaatas esimese vaatuse ära ja ütles, et teda haaras niimoodi kaasa, et unustas isegi märkmeid teha. Küsis, kas teisest vaatusest on rohkem järele jäänud.

Ma seda lõikamist mõistan. Kui olin noor, siis kadunud Mati Soomre toimetas mu tekste. Mäletan, kuidas ta mulle selgitas, miks ta mõne mu enda arvates geniaalse lõigu loost välja jättis. Ta ütles, et see on nii hea, aga kaob sul suure loo sisse ära. Pane kõrvale ja kord leiad koha, kus seda kasutad. Ma teda usun siiamaani.

Raske jah on enda asju ära jätta. Tean omast käest – nii kirjutamisel kui lavastamisel. Arvestama peab ka taustade ja miljoni isikliku assotsiatsiooniga, mida inimesel saalis ei pruugi ju olla. Nõnda, et jah, mõistlik on endale kallid asjad vahel välja lõigata küll.

Meil on Krossi loos kaks perioodi – Siberi ja Tallinna periood. Siberi perioodis on kujunduses plankaed ja uks. Aga see uks on kirikust toodud ikoon. Sellel on Rubljovi maalitud Jeesus. See uks sai sinna pandud selle mõtte ja sooviga, et tahtsin… Ikoon ongi nagu uks, läbi mille sisenetakse teise maailma. Inimene transformeerub, muudab oma suhtumist maailma… Ja mul oli mõte, et see uks, värav on üle lubjatud. Alma Vaarmann siis viskab ämbrist vett, et koer sealt sisse ei tuleks ja lubja alt ilmub ikoon. Ja see stseen jääb lavastusest välja, sest see nõuaks tervet vaatust.

Kahju!

Ma jätan selle varusse.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga