Hendrik Relve: meil on tegelikult kõige rohkem vaja rahulolu omaenese eluga

Räägime Hendrik Relvega ta metsaveerekodus identiteedist, maailmarännakutest ja Eesti metsast.

Mongooliast naasnud Hendrik Relve jääb pikalt mõtlema, kui temalt küsin, kas ta tahab maailma parandada. Siis vastab, et ega vist ei taha. Seletab ka: „Mul on nii palju tegemist, et iseennast parandada.”

Kunagi olla Relvet häirinud see, et ta ei osanud ennast kuhugi kasti panna, vastata küsijatele, kuhu ta kuulub. Nüüd ei ole see talle enam tähtis. „Määratlemine on teiste asi, nagunii panevad mind kunagi kasti,” ütleb ta.

Indias käies oli Hendrikul vaja sissesõidul märkida ankeeti, mis usku ta on. Seda lahtrit ei tohtinud tühjaks jätta. „Mõtlesin, mõtlesin ja välja mõtlesin: inglise keeles local belief, kohalik usk. No selle all ma mõtlesin maausku. See oli väga aus vastus.“Indiast tulles jutustasid, kuidas sind võlus sealsete inimeste oskus rääkida elu tähtsatest asjadest, filosofeerida. See mõte jäi meelde. Vaatasin omakorda Teheranis prügivedajaid ja mõtlesin, et miks nad näivad olevat õnnelikumad kui meie puhas keskklassi kodanik?

Mulle tundub, et India kultuuris on filosofeerimise traditsioon nii sügavalt sees, see harjumus tuleb neisse lastetoaga. Meil, eestlastel aga on teistmoodi harjumus. Me ei mõtlegi päriselt nii mustades värvides, aga lastetuba, millest on tuldud, mõjutab. Näiteks see jutt, et Eestis ei ole ühtegi aastaaega, on ainult vilets suusailm. Tegelikult kõik teavad, et see nii ei ole. Samas nii ollakse harjunud ütlema, kõik saavad kohe aru, mis sellega mõeldakse, ja vahel tundub, et see on meie identiteedi ja patriootlikkuse väljenduviis.

Keeruline patriootlikkus siis.

Sisemiselt nii ei mõelda, aga avalikult on kombeks just nii väljenduda. Sisemiselt, seal all, on asjad justkui teisiti. Ma ei tea, kust see komme pärineb.

Vilets komme. Ma märkan seda ka, et kui eestlane otsib rahu ja tasakaalu elus, siis ta sõidab Indiasse ja sealt kindlasti leiab. Jooga ja reiki ja mis kõik veel.

See on nagu Peep Ilmeti luuletus, et seal on hea, kus praegu meid pole. Tõde on seitsme maa ja mere taga. See joon muidugi ka kuulub eestlase juurde.

Ma ei taha liiga irooniliseks muutuda. Selline see eestlane on ja me ise oleme sellega harjunud. Harjunud nii, et kui teine viriseb, siis sa ei võta seda ka väga tõsiselt. Tead, et see on jutuks hea küll. See, mis on eesti inimese sisimas, mida ta päriselt mõtleb, see nii kergesti väljapoole ei tule. See on see põhjamaine asi, me pole väga ekstravertsed, hoiame tõelisi asju endale. Usalduslikku juttu räägime heale sõbrale.

Kui me läheme lõunamaale, vaatame inimesi, siis, jah, meile tundub, et küll nad on õnnelikud meiega võrreldes. Tuhkagi nad on. Seal kauem viibides paned tähele, et neil on murenišš täiesti täidetud. Mured võivad olla meist erinevad ja nad pole harjunud ennast niimoodi väljendama nagu meie. Seal on palju traditsiooni ja harjumust.

On eestlased reisidel teistsugused kui kodus?

Suurem osa tänapäeva reisijatest kannavad kõik oma Eesti maailma automaatselt kaasa sinna, kuhu nad lähevad. Otsitakse rohkem välist eksootikat. Kantakse endaga kaasas sedasama teokarpi, mille sees ollakse Eestis viibides. Aga mitmed suhtuvad õnneks siiski teistmoodi. Naljaga pooleks öeldes umbes nii… Miks ma lähen välismaale? Selleks, et olla välismaalane. Või tõsisemalt sõnastades: ma lähen mujale, et minna teise rolli, välja sellest rollist, mis ma Eestis olen. Siis ollakse avatumad kui kodus argielu elades. Ollakse vastuvõtlikumad. Üks õige rännak ei ole tegelikult mitte midagi muud kui mõtterännak. Lähed selleks, et siseilma värskendada, vastu võtta uut. See muudab ka su käitumise spontaansemaks.

Too mõni näide?

Tulin mõned päevad tagasi Mongooliast. Sealses jurtas käitumisel on omad kindlad reeglid. Näiteks sisse minnes sa pead parema jalaga üle läve astuma, mitte vasakuga. Ja hoidku selle eest, et lähed keskelt, kus on kaks põhivaia, selle pere hingede käimise tee. Pead minema vasakult ja ei tohi kinni panna hingede käimise teed. Ja meie inimesed võtsid seda tõsiselt, jälgisid etiketti hoolega. Sellised kohtumised kohalikega – ma olen veendunud – annavad neile pikaks ajaks mõtteainet veel pärast reisigi.

Väliselt on Mongoolia tohutult vastandlik Eestile – stepp ja kõrb, metsast pole lõhnagi ja samas nende kõige suurem rahvuspüha Naadam on väliselt eksootiline ja väga imelik. Reisi lõpus me olime seal kolm päeva. Aga meeleolu oli väga sarnane meie üldlaulupeo meeleolule. Rahvas tuleb kokku, tunneb ennast ühtsena, neil on hea meel üksteist näha. Vajadus tunda ennast ühtsena ja seda ka manifesteerida, igal aastal uuesti, selle asja tuum on meiega ja meie laulupeoga sama.

Kui ikkagi sõnastada, siis äkki see on see, et oleme põlisrahvad. Paradoks küll, et neil on kõrb, meil mets ja meri, aga ikkagi. Kas saab nii mõelda?

Saab küll. Eestlastele omane on muidugi mõelda, et me oleme metsarahvas ja nemad seal ida pool on avatud maastike inimesed ja nad on väga teistsugused. Tuhkagi nad on. Nad on väga sarnased. Mongolitele mõeldes – me ju väga sellele ei mõtle, et neil on seal kahel pool väga suured võimsad naabrid, ühel pool Hiina, teisel Venemaa, ja sellepärast nad peavad ka aina uuesti ennast ja oma olemist sõnastama. Tõestama üksteisele, et me oleme olemas ja peame jääma siin alasi ja haamri vahel ellu. See on meil mongolitega sama, et väljaspool on keegi, kelle kaudu sa ennast identifitseerid.

Identiteedi teema käib meiega kaasas mööda maailma?

Iga kord, kui lähen jälle maailmareisile, mõne rahva juurde, siis vaatan, kuidas nendel see on. Iga kord saad uutmoodi lähenemise samale teemale, mis on lahendatud hoopis kuidagi teisiti. Kui palju erinevaid võimalusi, kui palju erinevaid nägusid on erinevate kultuuride enesemäärangul! Kuidas nad seda ka väljendavad, aga sisu on ikka sama. Sellepärast mulle on alati tundunud, et mida rohkem me teame erinevate rahvaste enesemääratluse viisidest ja valemitest, seda paremini oskame me iseendast aru saada. Aru saada sellest, mis asja me siin Eestis üldse ajame.

Mida see tähendab, et eestlased on äkki hakanud kõvahäälselt ja üksmeelselt looduse eest seisma?

Mul on kuri kahtlus, et selle kese on ikka üks ja sama, aga kord nimetatakse seda fosforiidiks, kord puhtaks õhuks, kord metsaks või milleks iganes. Erinevad sõnastused, aga keskpunkt on üks ja seesama – see on eestluse väljendus.

Vene ajal oli natukene lihtsam, oli selgelt üks vaenlane, kes meie maal peremehetses. Siis koos looduse kaitsmisega oli ka selge, et me oleme ühtsed ja selle teise vastu, kes meil siin parajasti isandaks on. Nüüd on küna lõhki.

Mis mõttes?

Ikka ses mõttes, et nüüd kakleme omavahel. Ühed ütlevad, et tähtis on majanduslik pool, teised, et looduse hoidmine. Selletõttu on asjad segasemad.

Kuidas sul endal on?

Minu kaks ülikooli, mille olen läbi käinud, on metsandus ja meedia. Selletõttu ma vaatan neid kaht valdkonda õppinud inimesena. Sellise pilguga vaadates on need asjad minu jaoks kuidagi sedamoodi, et ma ei suuda ennast metsast rääkides ühegi rühmaga samastada. Tunnen ennast valge varesena. Saan aru igaühest, kes räägib, aga mitte ükski nendest ei väljenda 100% seda, milles mina veendunud olen. Tegelikkus on seal kuskil vahel. Iga poole äärmused torkavad eriti silma ja on minu jaoks ebameeldivad. Nad on nagu tõend selle kohta, et me oleme kõik loodusest võõrdunud.

See on linnastumine.

Mina ja sina, Margus, me elame füüsiliselt nii metsa lähedal, et vaatad seda kahe jalaga maa peal seistes. Varem, kui peaaegu kõik eestlased olid maainimesed, siis selliseid probleeme olla ei saanud. Taluinimesele oleksid need tänased vaidlused tundunud täiesti arusaamatud.

Samas, kui su kodu kõrvalt mets maha raiutakse, siis võtab see kelle tahes ohkima. Aga jah, kirglikud looduskaitsjad ei ela ju enam maal.

Paraku on valdavalt nii, et kõige rohkem hääli koguv jutt metsa kohta on ikkagi linnastunud eestlase jutt. Sest tüüpiline nüüdiseestlane on linlane. Ta ei puutu enam kokku puutööga, metsatööga, ta ei ole kunagi endale ise küttepuid teinud. Küll aga meeldib talle minna pärast rasket töönädalat loodusesse, et näha kui ilus siin on. Ja siis on ta pettunud, et mets muutub, et puud ei olegi igavesed. Mets muidugi on mõnes mõttes igavene, aga metsa nägu muutub ju ajas kogu aeg. On alati muutunud.

 Kas tõesti siis rumaluse hääl on kõvem?

Rumalate hääl on kõvem ja räigem. Sellepärast see riivab kõrva rohkem.

Mu jaoks oli valus rumaluse jõu näitamine see, kuidas me arukate allkirjadega tasakaalukat Rail Balticu „vastast” kirja valitsejad-otsustajad ei arvestanud. Öeldi, et mis te õiendate.

Ma ka kirjutasin sellele alla. Aga Rail Balticust rääkides pole ma seda meelt, et ei. Olen olnud seda meelt, et teeme selle, kuid niimoodi, et Eestil oleks pärast seda palju parem kui praegu. Otsime varianti, kus esikohal oleks Eesti huvid.

 Eesti üks eripära on see, et näiteks minagi, usun, teretan peaaegu kõigiga, kes sellele kirjale alla kirjutasid, kuid samas tunnen nägupidi õige väheseid, kes otsustasid raudteeplaani selliselt käiku lasta…

Ma tulen korraks metsa juurde tagasi. Seda, mis praegu toimub, ma nimetan metsasõjaks. See pole üldse Eestis esimene. Mäletad, et esimene oli üheksakümnendate teisel poolel. See oli tohutult sarnane sellele, mis praegu on.

Siis…

…erametsaomanikud said oma metsad kätte. Nad olid tihti vaesed ja neil oli vaja oma talu üles ehitada. Nad tegid metsa, müüsid seda ja tekkis metsa üleraie. Ka ühiskond oli sellises mitteküpses seisus ja ka siis kostsid õige mitmelt huvirühmalt räiged hääled, mis ületasid mõistlikke piire. Meedia omakorda võimendas käratsejate poolt. Tol ajal olin noorem ja uskusin väga siiralt, et viimaks leitakse ühine keel. Ma ise ka võtsin vapralt sõna. Uskusin, et ei saa ju olla teisiti, me räägime eesti keeles ja kui tahame üksteisest aru saada, siis saame. Ja siis nägin, et ei saa. Nüüd, kui see kõik on teist korda, on mul üha rohkem selline tunne, et ei tahetagi üksteisest aru saada. Tehakse nägu, et tahetakse, aina kõneldakse, aga mõlemalt poolt on eesmärk hoopis enesekehtestamine. Selline… pada sõimab katelt olukord.

 See varasem sõda, jah, aga täna on erametsaomanikud hoopis metsahoidjad.

Ma tajun, et suure osa erametsaomanike praegune mõtlemisviis on väga teistsugune kui oli enne. Ja see on ka väga teistsugune kui on kroonu metsandusinimeste oma või siis ka looduskaitsjate oma.  Parem osa tänastest metsaomanikest on asjalikud ja realistlikud ja tihti ei saa üldse aru, mille üle kakeldakse. Ega see ei olegi õige vaidlus, vaid keegi kasutab temaatikat alati demagoogiliselt ära. On kurb lugeda, nagu oleks käimas metsatöösturite vandenõu Eesti metsa vastu. Ja RMK ei ole mingi kuritegelik organisatsioon. Neil on oma ranged reeglid, nad peavad neist kinni. Suurt luukeret ja vandenõu ei ole kusagil.

Esimese metsasõja ajal oli lihtsam, täna on keerulisem. Väliselt metsavargust tolle aja mõistes enam ei ole. Samas on meie ajal väga suuri üldsuundumusi raske hoomata. Kõik on enamasti korralikud, peavad seadustest kinni. Aga kuhu see suur vanker, see metsade olukord, see metsandus nii väga laias perspektiivis veereb või kui suur osatähtsus metsandusel võrreldes teiste valdkondadega me ühiskonnas ülepea peaks olema, need on väga keerulised küsimused. Oleks vaja terast ja objektiivset, huvirühmadest täiesti sõltumatut pilku. Sellest on puudus.

 Me mets siis ei ole ohus?

Minu pilgu läbi on hetkeseis selline, et mitte mingit katastroofi meie metsanduses ei ole. Küll tahaks ajada inimestega neid metsajutte just seal metsas olles. Olen kogenud, et kui kõneled mõne tulise äärmuslasega metsanduse seisust omavahel metsas, siis nad hakkavad rääkima hoopis teist juttu. Selgub, et nad suhtuvad asjadesse üsna tasakaalukalt ja mõistlikult. Ja ega ma neid metsavaidlusi ka enam väga tõsiselt ei võta. Mõtlen isegi nii, et vaielge ja kakelge, ükskõik, mil kombel. Iseenesest on ju tore, et metsast palju räägitakse, et ta on avalikkuse tähelepanu keskpunktis. See näitab, et mets on meile kõigile tähtis.

Harvesterijärgne lank näeb enamasti kole välja. Kui vanasti inimene nii tegi, sai ta karistada.

Ärme hakka masinapurustajateks. Ega masinad ei ole süüdi. Küsimus on hoopis selles, et kui sa töötad masinaga, mis teeb ära kümnete saemeeste töö, siis pead olema ka samavõrra targem ja haritum. Sest vastutus on võrratult suurem. Selle kivi all on vähk peidus.

Mis meid aitaks?

Arvan, et rohkem omaette olemine ja oma peaga mõtlemine. Meie ühiskonnas on praegu palju raskem olla iseseisev mõtleja kui oli mõned põlvkonnad tagasi. Internet ja massimeedia… See pudru, mis kõikide peas ühtemoodi keerleb, see tihti eksitab, see ei aita. Ma ise olen selle igapäevase infotulva osas väga valiv. Samas pean vajalikuks aegajalt siit kodumajast astuda viiskümmend sammu metsa, natuke silmitseda, kuulatada, lihtsalt olla. Ja ma saan kordades rohkem tarkust. Sest mida meil tegelikult kõige rohkem vaja on? Rahulolu omaenese eluga. See ei ole mitte kuidagi seotud sellega, kui palju infot või asju sul on. Küll aga on see seotud inimsuhetega ja sellega, kui hästi üksikinimene tunneb ennast inimsuhete võrgustikus. Näiteks Vanuatul olles sain selgeks kohalike inimeste arusaama heast elust. Selle sisu on sootuks teine kui meil. Hea elu on siis, kui meie lähedastel läheb hästi, elatakse tasakaalus ja harmoonias ümbrusega. Meie hea elu… teadagi, mis see on – palju raha ja naabrist parem. Okeaania saartel tahetakse samuti olla naabrist parem. Aga mitte selle poolest, et mul on uhkem maja ja uhkemad asjad, vaid selle poolest, et mul on muu külarahvaga paremad suhted kui naabril. Seal on vahe sees.

 „Kiviaja puudutus“

Hendrik Relve: Sain valmis neli aastat kirjutatud käsikirja. Selle ma kirjutasin iseenda pärast. Tundsin, et selle lihtsalt peab kirja panema. Raamat kirjeldab rännakut Uus-Guinea rahva juurde, kes elab tänaseni kiviaja kultuuris. Raamatu pealkiri on „Kiviaja puudutus“, selle annab välja kirjastus „Varrak“ tänavu aasta hilissügisel.

TSITAAT RAAMATUST:

“Esimest korda elus kivikirvest peos hoides tabab mind peaaegu pühalik meeleolu. Tundub, et kui saan nüüd tõesti asuda sellega puud maha võtma, suudan puudutada kiviaega ennast. On ju kivikirves inimkonna ajaloo koidiku üks kõige märgilisemaid tööriistu. Kuid mu puu langetamise katse nurjub. Enne, kui jõuan tüve läbi raiuda, lendab kivine kirvepea varre otsast. Ma ei ole perepead Baiid näinud veel mitte kunagi nii ülevoolavalt naermas. Talle lihtsalt ei mahu pähe mõte, kuidas saab olla maailmas olemas mees, kes ise juba täitsa küpses eas, aga ei oska ikka veel kivikirvega ümber käia.”

Ilmus Maalehes, Pildid: Viio Aitsam, Jüri Kusmin ja Sven Arbet. Koera nimi on Vari.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga