Happy 70th Birthday, Jaan Kaplinski!

 

 

Pildistab maailma. Jaan Kaplinsk 2010. aastal Esna soos.

See on lugu mille järgi sai parajaks Maalehe lugu.

Väga, väga võõras, on võõras keeles Eestis, Raplas, Mahlamäe tänaval kirjutada eestlasest suurmehele, kes elab Võrumaa serval Mutikul. Isegi siis, kui ta oma sünnipäeva eest Uus-Meremaale on läinud. Aga…

Läinud aasta 10. detsembril kirjutas Jaan Kaplinski oma blogis inglise keeles loo, pealkirjaga „Goodbye my Estonian“. Muu kurvastava hulgas ta seal ütles, „Thus I feel I have been an Estonian writer for half of a century, but I am no more an Estonian writer.“ See tähendab eesti keeles: „Nõnda tunnengi, et olen Eesti kirjanik olnud pool sajandit, kuid enam ma Eesti kirjanik ei ole.“. Mis on valesti, et vana mees nii mõtle(s)b?

Jaan Kaplinski on kirjutanud ka nõnda: „Aastat nelikümmend tagasi tulin Elva metsas kõndides äkki mõttele, et kas siis, kui meie keeles poleks sõna “armastus”, oleks armastus olemas, ja kuidas me sellest mõtleksime ja arutleksime. Vähemalt sellel ajal mõtlesid noored inimesed palju sellele, kas nad ikka armastavad või ei, kas see, mida nad tunnevad, on armastus jms. Keeli, kus meie “armastuse” taoline sõna puudub, on tõesti olemas. Seal ei saaks armastuse üle meie viisi ka mitte arutleda. See mõte oli üks tõuge, üks väike arusaam, mis viis mind eemale realismist ja lähemale nominalismile. (Usun siiski, et puhast nominalismi olla vaevalt saabki, nominalism ongi vaid eemaldumine, vabanemine realismist).“

Kõik läheb nõnda kui peab…

…mitte nii kui plaanitud. Kuna laupäeval, 22. jaanuaril 2011 aastal 70-aastaseks saav, põlvkondade kirjandusmaitset ja sellega ehk ka suurema osa täiskasvanud eestlaste maailmavaadet mõjutanud kirjanik Jaan Kaplinskit ei õnnestunud vaatamata tänapäeva imedele Uus-Meremaalt Mangonuis ookeani rannalt tabada, otsisin välja 2009. aasta 22. detsembril aetud jutu salvestuse. Ja leidsin, et kirjaniku siis räägitu on ajas veelgi huvitavamaks muutunud. Ehk pidigi nii minema.

 

Selline aeg on meil, et kui te, Jaan, kirjutate uue raamatu, siis tuleks korraldada skandaal. Siis märgatakse.

Minu meelest osa kirjandust ja kunsti ongi orienteeritud sellele, kõige menukamad raamatud ongi seotud skandaalidega. Ma ei tea, mind need asjad ei huvita sügavalt.

 

Teid ei huvita, kas te raamatuid loetakse?

Nojah, aga… kena oleks, kui loetaks rohkem, kui oleks mingisugust vastukaja. Mitte kiitmist ja laitmist, vaid asjalikku analüüsi, arutlemist. Seda kipub muidugi vähe olema.

Mida rohkem on märke, seda vähem on igal märgil tähendust. Rahaga on sama lugu mida rohkem on rahamärke, seda väiksem on iga raha väärtus. Meil on selgelt seda niinimetatud kultuuri, teoseid, pilte liiga palju. Telekanaleid on liiga palju, saateid on palju. Selle tulemusena inimene ei suuda jälgida, ei suuda süveneda neisse, mis süvenemist vääriksid. Kõik muutub jooksvaks lindiks, konveieriks, mis mööda jookseb. Ja siis on loomulik, selleks, et tähelepanu millelegi juhtida, kasutatakse reklaamivõtteid, skandaale, räigusi, püütakse inimeste refleksidel, kaasasündinud, ka negatiivsetel emotsionaalsetel reageeringutel, mängida. See on minu meelest primitiivne lihtsalt.

 

 

Muinasjutud on kõik teoks saanud. Kuhu edasi?

Mõned ilusad unistused on ju täitumata. See maailm on, nii piiblis kui ka mõnedes Hiina muinasjuttudes – rahuriik. Piiblis on ta viidud lausa looduse tasemele. Kuidas see oli… lõukoer ja talleke on koos ja ei tee üksteisele liiga. Ja mõõgad on tehtud atradeks – see on ideaal, mille poole tasuks püüda. (Kaplinski on siin võrdlemisi kuuldavalt irooniline ja naerune, teeb Andres Ehini häält . Siis teeb pika pausi ja ütleb täisesti tõsiselt.) Ideaal oleks see, kui inimene enam ei hävitaks loodust, vaid suudaks temaga kuidagi koos elada.

 

Siin-seal vilksatavad teadusuudiste rubriikides viited, et uuritakse mõtteid. Võib juhtuda, et peagi loetakse me mõtteid?

See oleks ilmselt üsna, üsna kohutav ja ohtlik, kui inimese mõtteid… kui see kood lahti murtaks, milles me tõepoolest mõtleme. Ma ei tea, kuivõrd see on võimalik ja mis tulemused selle siis ka oleksid. Kui kujutada, et Stalini ajal selline võimalus oleks olnud, aga see on kahe teraga mõõk, sest siis oleks ju välja tulnud ka see, mida mõtete lugejad ise mõtlevad.

 

Kui te oleksite Eesti president, mida te rahvale ütleksite?

Ma ei ole sellele mõelnud. Ülepeakaela ma ei ütleks midagi, ma mõtleks. Arvan, et ma ei hakkaks poliitikutele ütlema, et ärge tegelege poliitikaga, nagu seda maailmas tehakse. Poliitika on mäng, millel on omad reeglid. Kui sa hakkad ütlema, et mulle see mäng ei meeldi, siis palun, astu eemale. Kui sa mängid, siis tuleb mängida ja need reeglid ei ole päris ausad, see on selge. Selles mängus on parasjagu alatust. Ma ei leia, et peaksin seda meelde tuletama.

Ma ütleksin võib-olla seda, et mõtleme sellele, et meie riik, Eestimaa on üks imeline maa. Siin on väga palju seda, mis mujal on hävinud. Meil on tõelist metsa, on tõelist raba, on puhtaid veekogusid… meil on suhteliselt vähe inimesi, kes võiksid siin maal hästi, rahus ja sõbralikult elada.

 

Kui te oma loomingule, luuletustele näiteks „Tolmust ja värvidest“kogus tagasi mõtlete, kas te siis märkate seal mingit noore mehe prohvetlikkust neis?

Ma ei ole tegelenud prohvetlusega. Eks mõningaid häid mõtteid või tähelepanekuid on ikka olnud. Kõige selle kirjutamise juures, mul on küllalt mitmekülgne haridus, mida see neetud nõukogude võim mulle võimaldas. Kuus aastat ülikoolis käies ei koormatud mind õppeplaaniga üle. Veetsin lõputuid tunde ülikooli raamatukogudes, lugedes kõikvõimalikke asju. Õppides keeli, mida õppekavas ei olnud, iiri ja waelsi keelt. See kõik on midagi andnud. Matemaatikat õppisin natuke. Ma olen mõelnud, et kes tegeleb ennustamisega, vähemalt raha eest, see peaks enne tegema tõenäosusteooria ja statistika eksami.

See ei sobi meie arusaamaga demokraatiast ja vabadusest, aga ma teeksin ka riigikogusse pürgijatele teatud kohustuslikud eksamid. Kui inimene tegeleb seadusandlusega, majanduse ja mõne muu asjaga, siis ta peaks enne õppima.

 

Keel on ka sassis.

Eesti keeles on üldse liiga palju tegeldud terminoloogia, sõnade ja asjade ümber nimetamisega, keele ümber kohendamisega ja tulemus on parasjagu segadust. Suurem segadus kui ta muidu oleks. Minu meelest oleks tulnud jääda, nii palju kui vähegi võimalik, Eesti entsüklopeedia juurde aastast 1938 ja mitte mõelda, kuidas saab veel paremini öelda ja mõelda… Aga mis seda rääkida.

 

Aega tagasi ei keera.

Noh, jah, eks ma ise kasutan seda veidi vanamoelisemat keelt. Minu vanaisa ja vanaema olid võrukesed, nemad ei õppinud seda eesti keelt kunagi nii ilusti rääkima. Kui vanaema võru keele peale läks, hakkas mälestusi rääkima, vaat siis tuli ilusat keelt. Ta oli natuke Saareste keelejuht. Mul on nii kahju, et ei saand seda võru keelt, see oleks perekonna õige keel, oleks pidanud seda korralikult õppima. Minu vanema leeripiibel on saksakeelne, saksakeelse pühendusega. Naljakas, kuidas saja kahekümne aastaga on meil saksa keel hääbunud, kadunud.

Jah, no vaat, president… kui Dmitri Medvedev võttis sõna ja ütles, et Stalini kuritegusid ei saa õigustada mitte millegagi, siis mina oleks kirjutanud talle kirja ja öelnud, et mina Eesti rahva nimel tänan teid. Vaat see oleks olnud ilus zest, isegi vajalik. Sest kui president midagi sellist ütleb, siis see Venemaal mõjub. Ta pani ikka käe ette mõnelegi tendentsile.

 

Ei tea, kas Lennart Meri oleks selliselt käitunud?

Võib-olla ta oleks seda teinud, sest ta oli isiklikult ikka saanud rängalt. Kuigi tal läks veel hästi suhteliselt, aga see paar aastat poisipõlvest – põleva paberiga hunte peletada, ega see polnud nali.

 

***

Mul on üks pilt selle suve lõpust. See pilt on peas ja ka füüsiliselt olemas. Olen selle pildi enda jaoks nimetanud: „Jalutuskäik soos“. Fotol seisavad kaks meest, seljaga kaamerasse, ja vaatavad lagunenud kabelit. Need mehed on kirjanikud. Nad kirjutavad eesti keeles, ilusas keeles, salakeeles, maailma jaoks. Aga enne seda kohtumist ja jalutuskäiku ja pilti olin teatrifestivalil Tartus.

Kuidagi nii olen kaks täiesti erinevat maailma kokku kirjutanud: “Öisel Tartu tänaval pakkus Raplast laia ilma õnne otsima läinud ja ikka loominguliselt särav noormees sõbralikult mulle pudelist odavat viinalonksu. Kuna ma napsivärgist loobusin ammu, siis ütlesin äitäh ja ei suutnud hoiduda iroonilisest kommentaarist, et lauaviin… Juba seda öeldes oli häbi. Õnneks reageeris pakkuja päriselt: „Rasked ajad, rasked ajad!“ Ütleja hääles oli nii palju rõõmu, et sellest lonksamata jäänud lonksust jätkub jõudu ka praegu.

Laupäeva pärastlõunal olen juba Esna mõisas. Täiesti teine hääl on ses kohas. Sealne asukas Tõnu Õnnepalu kutsub meid Jaan Kaplinskiga jalutama. Läbi soo Esna kabelit vaatama. Kõnnime läbi märja rohu. Räägime vähe, vaid vaatame. Kakssada aastat tagasi oli see kabel, mis mõisast paari kilomeetri kaugusel, kätte paistnud.

Kabeli väravas on torm hiljuti suure kuuse maha murdnud, kiviaia kõrvalt, ja paar kivi sest kooslusest välja veeretanud ühtlasi.

Mõtlen kirjameeste selgi vaadates teatrile, mõtlen, et küll Eestis tehakse head eriilmelist teatrit. Ma ei ütle seda oma kaaslastele seal. Vaikus kõneleb, me vist teame kõik, et kunagi elasid soos varesed.“

Teisipäeval, enne selle loo valmimist, saadan Jaan Kaplinskile kirja, kus küsin, kas ta juba oskab uisutada. See tundub nii tähtis teada. Lisaks kirjutan, et öelda puhtas eesti keeles: Palju õnne, Jaan Kaplinski!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga