Elmo Nüganen pani õpilased Mauruse kooli

alt

See lugu (http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/elmo-nuganen-saatis-opilased-mauruse-kooli.d?id=64858370) ilmus esmalt Maalehes. Püha õhtusöömaaeg. Laua ääres (vasakult) Vürst Bebutov -Kaspar Velberg, Von Elbe – Kristjan Üksküla, Tigapuu -Henrik Kalmet, Indrek – Karl-Andreas Kalmet, Härra Maurus -Aivar Tommingas, Lible – Märt Pius, Vainukägu – Mikk Jürjens, Sikk – Priit Pius, Ollino – Aleksander Eelmaa. Sööjate seljataga istub Jürka – Ago Roo. Fotod: Siim Vahur.

 

Kui Toompea lavakooli lõpetanud Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidt Linnateatrisse jõudsid, olid tunnid juba alanud.

Seitse aastat tagasi, 2005.aastal esietendus Tallinna Linnateatris Elmo Nüganeni esimene Tammsaare lavastus „Tõde ja õigus. Teine osa.“. Olen nende aastate jooksul, kui etendus meenub või miskil kujul taas tuleb, vahel mõelnud, miks Elmo seda enda dramatiseeringut „Mauruse kooliks“ ei pealkirjastanud. Vastuseid olen ka leidnud, aga nii selgelt kui 10. augustil 2012 nähtud etendus mulle vastuse ette ütles, ei olnud seda varem tundnud.

Teater ja lavastajad, need parimad, on alati ajast ees. Mine tea, ehk teadis Elmo Nüganen juba 2005, et me seitsme aastaga jõuame aega, kus tähtsaks ei ole enam see, kas kool on või ei ole, vaid see, mida seal õpetatakse. Üha raskem on vahet teha tõel ja valel. Sellel, mis päris ja mis mõeldud vaid inimeste petmiseks. Muidugi on silmakirjalikkus olnud mureks läbi maailma ajaloo, aga mitte kunagi ei ole õige ja vale olnud nõnda segamini, et isegi pühendunud õpetajatel on raske lastele öelda, mida tohib ja mida mitte. Isiksustest õpetajaid on meil teadagi vähe. Ja oli ju just me vabariigi pikk haridusminister see, kes rahvale kuulutas, et hea eesmärgi nimel on valetamine õigustatud. Tammsaarel kuulutab pikk Indrek, et Jumalat ei ole. Mingi seos siingi.

alt

Sellised poisid õppisid Mauruse juures 2006. aastast.

 

Sic transit gloria mundi

Ei ole veel sadatki aastat möödas 1924. aastast, kui kirjanik Tammsaare avaldas oma artiklite kogu „Sic transit“. Seda täna lugedes tundub, nagu poleks aega nende kirjutamise ja tänase vahel olnudki nii tabav ja me elust enesest on see, mida kirjanik enda ümber näeb. Me kirjutamise keel on ehk lihtsamaks muutunud, religioosne, poliitiline ja hariduslik segadus aga jäänud samaks, ehk on isegi süvenenud.

Maailma hiilguse kadumise loos, mille A.H. Tammsaare kirjutas 1921.aastal, on näiteks selline mõte: „Nagu kristliku kiriku õpetus, niisama on ka kommunistide oma määratud neile, kes vaevatud ja koormatud. Et meie kultuur kogu oma arenemisega umbtänavasse on sattunud – tänini on nähtavasti kõik kultuurid mingisugusesse umbtänavasse kinni jooksnud –, siis on vaevatuid ja koormatuid ilmas palju. See ongi peapõhjus, miks usuline liikumine ühel või teisel kujul kipub uuel hool poolehoidu leidma, iseäranis seal, kus pimedus kõige suurem.“

No vaat, just sellisesse kooli saadab lavastaja Nüganen oma teatri noored näitlejad, kooli, mis on elu mudel. Kooli, kus on värvikad õpetajad, kus maalt tulnud pikk Indrek koos kaaslastega saab teada, et tõde ei ole üks. Et on poliitilised valed ja hingelised ja religioossed.

Ja lisaks tänavalt kooli jõudvale, ühiskonnas sündivale, on selle kooli direktoril tütar, selline, kes kõigile koolipoistele korda läheb. Unistuse moodi, muinasjutu moodi, üle argielune. Ka see jääb poistega kaasa kõndima kogu elu kellele helgena, kellele traagiliselt. Ilu kõrval on õigus ja õigused. Need on erinevad rahakoti paksust arvestades, ka see kumab seal koolis kaasa, kuhu õpetaja oma õpilased saadab. Selles koolis õppimine ehk ei annagi akadeemilist tarkust nõnda palju, aga karastab ja annab õpilastele maailmavaate ja mõttemudelid, kogemused kogu eluks.

 

Teatrikool

Teatrikooli hea õpetaja üks omadus on aidata oma õpilased publikule nähtavaks. Elmo Nüganeni eelmine lavakooli trupp tuli 2002. aastal filmiga „Nimed marmortahvlil“. Kes kõik seal mängisid on tänaseks küpseteks näitlejateks ja inimesteks kasvanud.

Priit Võigemast tuli selle filmiga, mängis Henn Ahast ja jäi meelde. Kümme aastat on sest möödas, ta on Linnateatri laval mõni õhtu Arvo Pärt nüüd ja lavastajana kuuldavasti hakkab tegema oma Shakesepeare´i “Hamleti” lavastust. See on vaid üks näide.

Nüganeni 2012. aasta kursus alustas Tammsaarega. Mäletan, kuidas lavastaja arutles need õpilased, kelle ta täna Mauruse kooli saatis ja teised olid siis esimesel kursusel , et noortel on kombeks elus väga armastada ja nad võiksid seda ju ka laval teha. Arutles ja valis neile koolitööks „Ma armastasin sakslast“.

Kuidagi tundub, et meid ümbritsev aeg on kiiremini voolama hakanud, aga päris huvitav on mõelda, millal täna Indrekut mängiv Karl Andreas Kalmet teeb oma esimese lavastuse ja millal tuleb “Hamlet”. Siinkohal on paslik seda Kalmetit kiita ja öelda, et tema mäng 10. augusti esietendusel oli sisust kantud ja peegeldus silmades. Kuidagi läks mõte Kalmeti Indrekut vaadates teise Indreku, Indrek Sammuli juurde, kes Nüganeni teises Tammsaare lavastuses vanema Indrekuna eeslaval, “Kuritöö ja karistuse” raamat näpus, maailmale ja enda olemisele nii mõtles, et kes tahtis, võis seda sisemonoloogi lausa kuulda.

Napp leheruum ja ühekordne vaatamine ei lase kõiki uusi tulijaid, kaasa arvatud paar aasta varem Linnateatrisse jõudnud Kristjan Üksküla ja Mikk Jürjensi mängitud rolle eraldi kirjeldada, aga nad on seda väärt kõik. Oma karakteri ja energiaga jõulised ja meeldejäävad.

Liis Lass Ramildana on ootamatultki jõuline, tänaste noorte naiste moodi. Elujanune ja haavatav samas.

Kuidagi on selles tõe ja õiguse otsimise lavastuse variandis nauditav vaadata (ja kaasa mõelda) just noorte tulijate n-ö rohelisust ja olijate aastatega kogutud küpsust. On selge, et ka vanad näitlejad õpivad neilt, kes tulevad, ja nendegi mängus välksub värskus, kohe kõigil. See annab sellise kunstilise kvaliteedi, mis on päris ja tõuseb kõrgemale argisusest.

Mängimise mõnu tunnevad ses lavastuses äratuntavalt kõik, nii seitse aastat kaasateinud kui esimest korda publiku ette tulijad. Ei oskagi seda teisiti nimetada kui keemia ja ehk isegi rõhutada, et armastus. Kuigi seda ses lavaloos välja ei öelda otsesõnul vist kordagi, see pole Tammsaarel ka kombeks, on saalist lahkudes tunne, et jumal on surnud, aga armastus elusam.

***

Eraldi sügav kummardus siinkohal Aivar Tomminga mängitud Härra Maurusele. Jah, see on nii, et osa ei saa iialgi valmis, inimene ka ei saa, kui on inimene. Ses koolis tasub õppida.

alt

Aastal 2005, kui see lavastus esietendus, oli Maurus Aarne Üksküla. Foto: Priit Grepp.

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga