Ei tee edetabelit, vaat ei tee, ei oska


See lugu ilmus Postimehe lisas AK.

 

Ma ei oska nimetada kahekümne taasiseseisvusaasta kümmet parimat lavastust. Tean nüüd seda, sest proovisin meelde tuletada. Võtsin appi Reet Neimari raamatu „Sajandi sada sõnalavastust“ ja vaatasin, mis ja kes on sellel ajal saanud teatripreemiaid. See aitas meelde tuletada, aga, jah, see kõik on juba tehtud ja looja kirjas ka öeldud. Liigne minevikku armumine on nii mõnegi inimese, mitte ainult teatritegija, omadega rappa vedanud edasi minemise asemel tagasi tammuma.

Selline edetabeli tasemel väljaütlemine küll tuleb teha: Täna juuakse Eesti teatrites kordades vähem kui kakskümmend aastat tagasi.

Olin Rakvere teatris tööl, kui rubla enam midagi ei maksnud. Teatri katused lasid vihma läbi ja miskitmoodi on meeles, et Mikk Mikiveri oodati lavastajana teatrit päästma. Peeter Jalakas tuli hoopis, aga siis olin mina juba läbi ja läinud. Õhkkond on meeles, kunst ei ole.

Jõime seal koos lavameeste, lavastajate ja kirjandusala juhatajaga Royal piiritust ja Mehukatit ja unistasime vaimsetest aegadest, sellestki, et näitleja olla oleks uhke ja hea. Nüüd äkki juba on? Katused ei lase enam läbi igatahes ja mõned mehed sest kambast joovad täna pitsi jääkülma Smirnoffi, vanade aegade terviseks. Paljud on juba läinud sinna, kust tagasi ei tulda. Nende terviseks.


 

Väga häid lavastajaid on meil puudu ikka. Häid näitlejaid on ja tuleb juurde, aga riskijulgust neid kasutada on vähe. Head näitlejad ei tohiks ennast surnuks mängida seriaalides.

Siinkohal kuulen üpris hästi pessimismipainest rõhutud, küüniliste, enda meelest kõike näinud vanameeste norinat, et räägi asjast, tee edetabel. Vaat ei tee…

Olgu siin mõned tendentsid, mida arvan ära tundvat: uus erateatrite tekkimise laine on kohe tulemas. Pljud andekad ei taha enam riigiteatri kindluses istuda. Kusagil ehk näen uue Eesti teatriaristokraatia tekkimise vajadust, isegi algeid. See võib olla vaid unistus, aga teatriautoriteedid peaksid hakkama teatrikunstist rääkima ühel häälel, mitte igaüks enda eest. See ei tähenda muidugi ühetaolisi seriaale kõigis teatrites.

Mulle tundub, et kahekümne aasta järel on erateatrid ja vabakutselised näitlejad-lavastajad tänaseks saavutanud sellise kunstinälja, et nad on kohati elujõulisemad kui riigiteatrid. Riik aga peaks seda taime kastma, milles kunstiline vägi on.

Selline vägi on minu meelest kandnud lavastusi „Kustutage kuuvalgus“ Saueaugul, Elmo Nüganeni Tammsaare lavastusi üksi ja koos Vargamäel, Veljo Tormise, Peeter Jalaka ja Tõnu Kaljuste „Eesti ballaade“ Soorinna külas, Uku Uusbergi lavastusi „Head ööd, vend“ ja „Pea vahetus“ ja…

Urmas Lennuki kirjutatut ja lavastatut tuleks jälgida hoolega, NO 99 „Kuningas Ubu“ Haapsalu lennuväljal ei lähe meelest…

Ma ei oska siia lõpulauset kirjutada, sellepärast lehvitan lõppevale suvehooajale ja tervitan ja ootan teatrit, kus on soe. Tänane küsimus on, kas saab olla vaba ja loominguline, kui sind on orjastanud pangalaen. Habras on see piir.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga