KIRJUTAS LAURI SOMMER

Margus Mikomägi “Surnute raamat” Kaarnakivi Selts, 2020, Luhametsa-Raela. 206 lk.

Praegune elukord lisab surma tajumisele uusi nyansse. On selgemini tunda, et meie seast võetakse mõned igal päeval. Jälgime numbreid ja näeme nende taga inimesi. Seepärast on “Surnute raamat” peale põlistava väärtuse ka ajakohane, nagu olid Georg Mylleri jutlused katkuaegses Tallinnas. Viitab sellele, mida inimene teha võiks, kui vikatimees niidab kellegi tema lähedalt. Ja kuna me oleme väikene rahvas, on kõik siin meie lähikond. Loe edasi Kadunukeste õdus galerii →

Mõistuspäraseid hääli mobiilse positsioneerimise kurjasti kasutamise vastu õnneks kõlab. Hirmul on muidugi suured silmad, aga rahaga teda ära ei osta. Peamine küsimus on, kaua see ebamäärasus kestab.

Mind ei lase tänases ajas lahti mõte, et iga abi, mis süvendab abitust, on kahjulik. Seda tuleks mõista üsna üheselt. Inimestele on omane olla tänulik. Olla abivalmis. Hetkel, kui me igapäevane töölesõitmise rituaal on katkenud ja inimesi ähvardab rahapuudus, võiks riik mu meelest targemate abiga otsida lahendusi ja seda kõva häälega ka öelda, kuidas inimesed rahata ellu jääksid. Sellele täna mõelda, kuidas suurfirmasid elus hoida, võib, aga see tundub kujunenud isolatsioonis küüniline. Suur Peeter ja Väike Peeter, meie Eesti lugu, aga maailma mastaap. Enne sööme sinu leivakoti tühjaks, siis vaatame… Loe edasi „Normaalse elu” peatunud karussell →

Nagu praegu paljud teisedki näitlejad, istub Egon sunnitult kodus. Ta usub, et pigem kriis ei kesta kaua. Aga küsimust tekitab, kas maailm saab pärast kriisi olla endine.

Räägime lumesajusel päeval pärast kevade algust. Soovitan seda intervjuud lugeda, naeratus näol. Egon naerab tihti ja üsna loomuliku mõnuga oma ja minu jutu peale.

„Palju õnne esietenduse puhul!” alustab Egon, kui mu helistamise peale toru tõstab. Ta ütleb seda, sest on netist lugenud mu uue raamatu kohta. „Lõhnab hästi?” küsib Egon ja mina, kes peaksin küsima, hoopis vastan. Ja siis jõuame jutuga selleni, et mis selle valmis raamatu ja teiste temasarnastega nüüd peale hakata.

Kes käib karantiini ajal raamatupoes … Loe edasi Egon Nuter: Mängimine on tõbi, millel on raviv toime →

Teatripäeva auks, mis siis, et see polnud nõnda mõeldud, räägib teatrijuttu, mis puudutab tegelikult inimeseks olemist, Peterburis ja kogu Venemaa legendaarne lavastaja Lev Erenburg.

Homme on ülemaailmne teatripäev. Peterburi lavastaja ja õpetaja, meiegi noorema põlvkonna teatriinimesi koolis õpetanud ja õpetava Lev Erenburgiga kohtusime vaid veidi enne seda, kui piirid ja teatrid siin- ja sealpool kinni pandi.

Leningradi kuulsaima lavastaja, Voldemar Panso kaasaegse Georgi Tovstonogovi õpilane Lev Erenburg (1953) on lavastaja ja teatriõpetaja, meister. Sekka on ta ka väljaõppinud kirurg, kes on töötanud kiirabis. Tuletab vahel meelde, kuidas käis kaklejaid lappimas. Viimased seitse aastat järjest on ta õpetanud Peterburi teatriakadeemias. Loe edasi Lavastaja Lev Erenburg: Kui sa oled andekas, siis sinu valu kajab teistes vastu →

Üleilmse teatripäeva pidu Tartus jääb ära. Teatriauhinnad selguvad päev varem näidatavast telesaatest.

Täna õhtul kell 20 Eesti televisoonis saavad eelmise teatrihooaja parimad teada, et nad on parimad. Haigus, mis sulges kõik teatrid meil ja mujal, lõi ühtlasi paigast ja segi ühe traditsiooni – rahvusvahelisel tearipäeval, 27. märtsil pidi aasta teatriauhindade kätteandmise ja suure peo korraldama ja lavastama Vanemuise teater Tartus. ERRi võttegrupp koostöös Vanemuise näitlejate ja lavastaja Tiit Paluga pidi selle nagu igal aastal üle kandma Eesti rahvale vaatamiseks. See teatripidu jääb pidamata.

Televisiooni kultuuritoimetaja Reet Weidebaum ütles Maalehele, et telesaade tuleb koroonaaegne, aga ikkagi teatraalne. „Saade annab edasi seda emotsiooni nendel, kes auhinnad kätte said ja sellest siis ka esimest korda kuulsid,” ütles Reet Weidebaum. Osa preemiaid, mida teleinimesed kätte anda ei jõudnud, öeldakse küll saates välja, aga kätteandmine jääb aega, kui kriis on lõppenud.”

„Me tabasime väga toredaid hetki. Seal on pisaraid ja naeru. Hästi palju rõõmu. Kutsutud ei teadnud viimase minutini, miks nad välja kutsuti. Ja muidugi ei osanud keegi osalistest ette arvata, mismoodi me seda teeme,” paotas Reet Weidebaum täna õhtul näidatavat.

Saate tegemiseks oli väga vähe aega. Tuli välja mõelda, kus preemiaid kätte anda, kus anda, ning mõelda sellele, et saatetegijate ja külaliste vahel säiliks nakkust välistav vahemaa. Tuli mõelda ka sellele, kuidas see kõik ikkagi ka pidulikuks teha.

„Me oleme kõik osa sellest maailmast. Oleme ja peame elama samade reeglite järgi. Me kõik peame ümber õppima. Meie asi on olla eetris. Aktuaalne kaamera peab eestris olema. Seal peavad olema uudised, see peab inimesi kõnetama, rõõmustama ja lohutama ka. Sellises olukorras saabki aru, kas oled midagi väärt või ei ole,” võttis teletoimetaja Reet Weidebaum lühidalt kokku selle, et kultuur ei kao teleekraanidelt kuhugi.

Täna õhtul näidatava teatripäeva erisaate režissöör on Elo Selirand, toimetaja Reet Weidebaum ja produtsent Rait Roland Veskemaa.