Caligula maailmaruum Mustas Kastis

Kaarel TargoCaligula. Pildistas: Gabriela Liivamägi.

Ajal, kui Ameerika presidendi Twitteri säuts muudab kütusehindasid maailmaturul, lausa peab teatris mängima Albert Camus´ näidendit „Caligula”. Teater Must Kast Tartus seda mõjusalt teeb.

Lennart Peebu lavastus kinnitas varasemat mõtet, et Must Kast on teater-laboratoorium. Sealne lava ja lava ümber koondunud inimesed on laborandid, kes otsides avastavad. Otsingute eesmärk on üllas – ennekõike ise targemaks saada ja seda, kuhu on teekonnal jõutud, teistele teekaaslastele edasi anda.

Näidend „Caligula” kõneleb inimese soovist olla Jumal. Kõneleb vabaduse ja võimu suhetest, usu ja armastuse seostest, kõneleb paradokse leides ja täiesti võimatuid tegusid nii õigustades, et need isegi ainuvõimalikud tunduvad. Inimeksistents…

Tõe ja õnne nimel…

Caligula (Kaarel Targo) ütleb välja inimese vajaduse võimatu järele, kinnitades ja seda kohati täiesti usutavalt demonstreerides, et ta pole hull. „Meie maailm sellisel kujul, nagu ta tehtud on, on talumatu,” ütleb ta. Tahtes õnne, kuud ja surematust… inimese sees on vajadus võimatu järele. „Midagi niisugust, mis võib küll olla arutu, aga mis ei ole pärit siit maailmast,” ütleb Caligula, kelle käes on vähemalt kõrvalolijate jaoks kogu maapealse maailma võimutäius.

Inimesed surevad ja nad ei ole õnnelikud,” muretseb mees, kellel on kõik. Sesse muresse saab suhtuda irooniliselt, aga Camus´ näidendis ja Genialistide klubi laval rõhutab Caligula mitte üks kord: „Asi on selles, et kõik minu ümber on vale, mina aga tahan, et kõik elaksid tões.”

Kas ta valetab, hakates korra ja tõe loomiseks, õnne toomiseks tapma? Äkki usud väljaöeldud mõtteid ja järgmisel hetkel seesama mees tundub aruka maailmaparandajana, tantsib tsirkuses, lõhkudes publiku silme all kõik selle, mis on olnud üldkehtiv moraal ja arusaamad, mis on maailma koos püsimas hoidnud.

Mingi mõte neid lavamänge vaadates toksib siiski ennast peas kuuldavaks: see kõik, mis on praegu, on ka varem olnud. Ja inimesed, rahvused, keeled ja kultuurid kestavad…

Kohal näpuga näitamata

Lennart Peebu lavastuse teeb nauditavaks see, et vana Rooma lugu mängides tegijad eriliselt ei rõhuta tänase päeva argipoliitilistele paralleelidele. Meie maailma ja paari tuhande aasta taguse maailma absurdsus jõuab kohale ilma sellele näpuga näitamata.

Valitseja Caligulat ümbritsevad patriitsid. Laval on väga põnevad noored meesnäitlejad. Neid on kaheksa, enam-vähem üheealised, neid saab nii kostüümis ja grimmis, kui ilma, võtta kui ühte põlvkonda. Mehi, kes otsivad ennast ja tõde, nagu see on olnud ajast aega. Ja vaatajan tekib peas küsimus, kas on olemas põlvkondade ülest tõde?

Miskipärast tuli seda mängus võimu ligidal olevat seltskonda vaadates, et nad on nagu näitlejad, kelle Andrei Tarkovski kutsus mängima oma filmidesse. Igal patriitsil on oma kordumatu nägu, hoiak ja hääl. Ja siis, kui ka nemad seal suure võimu serval peavad taluma alandusi ja perverssusi ja valet, siis see, kuidas igaüks neist seda omamoodi talub, on mitte ainult huvitav, vaid ka õpetlik vaadata.

Inteligent ei mõtle

Näiteks jään ma ilmselt veel kauaks mõtlema Heliconi (Märt Koik) vastusele, kui Caligula temalt pärib: „Sa vist mõtled, et ma olen hull?” Vastus on: „Sa ju tead, et ma ei mõtle kunagi, ma olen selleks liiga intelligentne.” Heliconist saab Caligula käsutäitja.

Mida see tähendab? Kas see on nii? Kas see on nii ka täna?

Elu mõte on riigikassas

Et mitte ainult elu mõtte üle filosofeerida… näidendis ja lavastuses on ka stseen, mis pealkirjastatud mu jaoks üsna irooniliselt: „Võimalus teostada võimatut”. Seal patriitsid ja Caligula arutavad, et riigikassa on tühi. Caligula: „Riigikassaga on seotud võimsad huvid: finantsid, ühiskondlik moraal, välispoliitika, sõjaväe varustamine, põllumajandustoetused. Kõik nad on väga olulised.” Ta võtab selle asja käsile nii: „Kõik patriitsid ja teised keisririigi kodanikud, kel on mingisugust vara — olgu palju või vähe, see teeb täpselt üks välja —, on kohustatud kõik oma pärijad sellest ilma jätma ning tegema otsekohe testamendi Riigi nimele.” Plaani teine osa on, et – vastavalt vajadusele siis, laseb Caligula nimekirjadesse kantud isikud hukata. Kui püütakse protestida ja käsu täitmisest keelduda, ütleb võimur, et kui nii, siis alustame hukkamisega sinust. Ja viidatu siirdub käsku täitma. „Kui riigikassa täitmine on kõige tähtsam, siis inimese elu ei saa seda mitte olla. Loogika eemaldab kõik vasturääkivused ja vasturääkijad,” kõlab Caligula öeldu me Eestigi tänases kontekstis üsna kohutavalt tõesena. Vabadus on teile tagasi antud, kallis rahvas, ja sellega algab suur katsumuste aeg.

Eraldi tahaks siin välja tõsta näitleja Laura Niilsi osatäitmist. Ühe naise särav ellujäämine selles maskuliinses meeste maailmas on saavutus laval ja argielus!

Eraldi:

Albert Camus „Caligula” – teater Must Kast

Lavastaja Lennart Peep. Mängivad näitlejad: Kaarel TargoCaligula, Karl Edgar TammiMereia, Karl Robert SaaremäeMucius, Kristian PõldmaChaerea, Kristjan LüüsLepidus, Laura NiilsCaesoni, Martin Tikk — Octavius, Märt KoikHelicon, Silver KaljulaScipio.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga