Autori Margus Mikomägi postitused

Vaba Lava Narva teatrikeskust ähvardab sulgemine

15. septembril saatis SA Vaba Lava kultuuriminister Anneli Otile kirja, kus teatab, et 1. oktoobrist suleb sihtasutus Narva teatrikeskuse.

Kirjast selgub, et Narva teatrikeskuse aasta lõpuni elus hoidmiseks on vajalik 140 000 euro suurune lisarahastus ning et see asjaolu on ministeeriumil teada juba viis kuud. Just nii pika aja eest algasid viimased läbirääkimised, mis on senimaani tulemusteta. Augustis korraldas Vaba Lava Narvas peamiselt eraraha toel rahvusvahelise Vabaduse teatrifestivali.

„Loodame, et sulgemine on ajutine,“ seisab sihtasutuse juhi Märt Meose allkirjastatud kirjas. „Kuid oleme teatrikeskust selle rajajate initsiatiivil 3 aastat ilma riigi tegeliku vajaliku toetuseta käigus hoidnud ja enam ei ole see võimalik.” Loe edasi Vaba Lava Narva teatrikeskust ähvardab sulgemine

Vabadus on plahvatuse laps

Mälu mängib vingerpussi. Alati. Tänases Maalehes räägivad kolleegid, kus nad olid ja mida mõtlesid 30 aastat tagasi, siis, kui Eesti taas vabaks sai. Mõtlesin, et kirjutan ka, aga jätsin kirjutamata, sest kaks mälupilti kuidagiviisi kattusid ja said üheks. Tahtsin kirjutada, et olin Raelas, siis veel isa maakodus. Olin üksi, vanemad olid tööl. Ja mina lugesin Mika Waltari „Sinuhet”. Telekas oli siis veel meil, see mängis. Praegu arvan, et lugesin, et ennast mitte segada lasta. Arusaamine oli, et hetkel ei sõltu suures poliitikas minust midagi. No ilus mälestus ju. Loe edasi Vabadus on plahvatuse laps

Kuidas süstematiseerida kaost?

Kaos. Sõna, mida olukorra iseloomustuseks alatihti kasutame. Sõjad, kriisid, poliittaplused, tagatipuks viiruse paine … Kaose vastu ei saagi?

Elu käib ellujäämise nimel. Kes on tugevam, sellel on õigus ellu jääda. Pidev hirm. Draama. Teine mõtlemise viis on see, et oleme kõik ühe pesa sipelgad ja elu mõte elada saab toimida vaid koostöös. Siin hirmu ei ole, kui keegi ei hirmuta. Draamat ei ole. Elu rahulikkus on elukorralduse ja püsimise alus.

Sõnapaar „tsiviliseeritud maailm“ muutub kohe üsna naeruväärseks, kui suuta aegamisi loodust ja seal sündivat jälgima hakata. Üsna raske on siis elada inimeste maailmas, tundmata üleolekut rumalate ees ja alaväärsust targemate suhtes. Nii peaks olema ja kindlasti ka saab olla, aga just poliittegudes paistab kõik sootuks vastupidi. Just tegudes. Sõnades ollakse tihti mõistvam – jäetakse mulje. Loe edasi Kuidas süstematiseerida kaost?

Maailm põleb, peame piiri

See mailm sind peab kandma ja sina pead kandma maailma.” Nii laulab Priit Pedajas filmis „Laanetaguse suvi” (1980). Kui kuumalained maailmas panevad me planeedi põlema, kas siis on paslik jaurata selle üle, kas kliimamuutused on saanud alguse inimeste tegevusest või mitte? Põlengud Türgis ja Kreekas. See, mis sündis läinud aastal Austraalias. Põlenud kängurud võiks olla ju paras hoiatus meile. Loe edasi Maailm põleb, peame piiri

Piirist piirini – eile nägin ma Eestimaad

Vabaduse festivalil Narvas nägin, kuidas iroonilises ja isegi eneseiroonilises võtmes räägiti kurjusest. Säpinas vaatasin maitsekat melodramaatilist alltekstiga armastuslugu ja Tartus pisut psühhedeelilistki lugu mängust ja tingimusteta mängimise tähtsusest.

Google Maps mõõdab teekonna Narvast Säpinasse ehk siis piirist piirini pikkuseks 266 kilomeetrit ja ütleb, et autoga peaks selle vahemaa läbima kolme tunni ja 13 minutiga. Tartu jääb sinna Setomaa poole kaldu ja selgub, et Narvast jõuaks sinna kahe tunni ja 8 minutiga.

Istumised

Olen just jõudnud Narva. Istun Narva hotelli ees tänavakohvikus ja vaatan ringi, hingan piirilinna. Mu silme ette sõidab eriline pisike buss. Ilma juhita. Bussi küljel on Vabaduse festivali suur reklaam. Maitsekas.

Mu vaateväljas on peale selle väikese ime kümmekond möödakõndivat inimest. Ükski ei jäta seda vaatamisväärsust telefoniga pildistamata. Juhtita sõiduk on superstaar! Bussi tagaaknal on vahtraleht ja selle ümber kiri „Ma alles õpin”. Sõiduk sõidab Narva hotelli ja Vaba Lava teatrikeskuse vahet. Loe edasi Piirist piirini – eile nägin ma Eestimaad

Päevalill puu otsas

Oleme oma Raela aias Raplamaal kokku leppinud, et siin on kõigil eluõigus. Ei ole tähtsaid ja vähetähtsaid liike. Sellest veendumusest on kantud me tegevus seal ja on välja kujunenud aed, mida nimetame tasakaaluaiaks.

Paarkümmend aasta tagasi rääkis Viio Aitsam meil teod terves aias hulkumast ära. Jätsime neile kohad, kus nad rahus süüa ja elada saavad. Viio neile seda oma rahulikul moel seletas, korjas neid mujalt kokku ja viis sinna „oma kohta”. Ja uskuge või mitte, aga enam nad ei krõpsu vihmaga jalge all. Mõned muidugi ikka satuvad valesse kohta, aga suurem mass on seal „oma” enelaheki all. Loe edasi Päevalill puu otsas