Autori Margus Mikomägi postitused

Narva Vaba Lava kolmikvõit

Narva Vaba Lava korraldatud Peterburi teatrikunsti päevad 10.–12. mail testisid nii Narva linna võimalikku teatripublikut, Vaba Lava teatrisaali kui ka oma teel üsana alguses olevat väikest korraldusmeeskonda.

Reede lõuna paiku Narva poole sõites ei saanud keegi märkamata jätta lõputut Tallinna suunas kulgevat sõjatehnika liiklusvoogu. Lisaks iseliikuvatele sõjamasinatele jäi meelde suur rivi rekkadega transporditavaid tanke. Käis sõjaväeõppus Kevadtorm. „Käimasoleval ajaloo suurimal Kevadtormil osaleb sel aastal lisaks eestlastele ligikaudu 2500 liitlasvägede sõdurit 17st riigist, kes harjutavad koos töötamist nii esimese kui ka teise jalaväebrigaadi koosseisus,” jäi silma õppuse mastaabist aimu andev uudis.

Kui pisut hiljem Narvas produtsent Märt Meoselt, kes on Vaba Lava ja Peterburi teatrikultuuri päevade idee väljamõtleja, küsin, miks Peterburi teatrite ja inimeste kohalolu linnapildis silma ei paista kohe üldse, vastas ta mulle napilt „raha ei ole”. Pole midagi parata, kui ma oma peas, küll abstraktselt, aga siiski, võrdlen ühe tanki maksumust Narva ehitatud teatrikeskuse maksumusega. Mõtlen teatri ehitamisele kunagisse salajasse sõjatehasesse ja sealt edasi. Need mõtted näivusest ja kultuuri väljapaistvusest kaovad, kui kella kuue paiku hakkab publik tasapisi kogunema. Loe edasi Narva Vaba Lava kolmikvõit

Päevapoliitiline ärapanemine kahjustab eestlaste argitunnet. Kurjus on nakkav!

Päevapoliitiline ärapanemine ja katastroofiuudiste ja ennustuste mass võivad kahjustada kõikide eestlaste argitunnet.

Ühiskondliku silmakirjalikkus võimendamine meid ümbritsevas meedias mõjutab kõigi eestlaste meeleolu.

Kui me oleksime suurrahvas – ameeriklased, venelased, hiinlased – oleks õnnelikke rohkem, sest suurrahva liikmed ei satu kunagi kõik korraga ühte meediaruumi. Meid on eriti vähe ja meie just ühes ja samas meediaruumis elamegi. See tähendab piltlikult, et iga kuri sõna, mis Toompealt (või mujalt) lendu läheb ja kõike negatiivset võimendada tahtvasse meediasse maandub, puutub külge igale eestlasele. Ka siis, kui eestlasel on silmad kinni ja ta ühtegi kuriuudist enam vastu võtta ei taha. See mõjutab tahes-tahtmata me argielu, enesetunnet, tuju. Loe edasi Päevapoliitiline ärapanemine kahjustab eestlaste argitunnet. Kurjus on nakkav!

Ettur on absoluutväärtuselt kõige nõrgem malend

Viljandi Ugalas laupäeval esietendunud Eno Raua „Etturid” dramatiseering jagab sündiva kolmeks: Avamäng septembris 1944, Keskmäng 1944–1948 ja Lõppmäng 1949. Lavastuses muutub kriidiga kirjutatud aastaarv küüniukse kohal ja kõik tegelased jäävad sundmuutuste hakklihamasina vahele.

Kuradi palju riike, kelle eest eesti rahvas sõdima peab!”, ütleb Avamängus nooruke, veel unistav ja laulev Heiki – Ringo Ramul mängib seda poissi. Eestlaste sõdimine riikide eest tõuseb teemaks siis, kui selgub, et taluperemehe, kelle juurde kolm Pitka-poissi on venelaste eest taganedes jõudnud, üks poegadest langes Narva pataljonis, teine sõdib venelaste poolel. Säälsamas Avamängus on teinegi stseen, mis määrab mängitava ajahetke mängureeglid. Loe edasi Ettur on absoluutväärtuselt kõige nõrgem malend

Mathura: „ ja pika maa nüüd/ olen maha käinud, et/ jätta turvised//”

Mathura „Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” on minu jaoks XXI sajandi raamat.

Kirjutasin XXI sajandi raamat ja siis alles meenus, et ma olen kasvanud XX sajandi raamatute keskel või saatel. “XX sajandi raamat” on aastatel 1962–1970 Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel ilmunud ilukirjanduslik, kujunduses ühtseid kujunduselemente kasutanud raamatusari romaanidest ja jutustustest. Sarjas ilmus ühtekokku 68 köidet. Mu vanematel – ma ei teagi, kas oli see sari tellitud või ostsid nad selle poest ükshaaval – see oli. Lugesin Vikipeediast pealkirju ja ma ei valeta, kui ütlen, et tean neid tänaseni. Ka enamust kirjanike nimedest. Küllap see on siis osa mu haridusest.

Miks Mathura raamat on XXI sajandi raamat? Loe edasi Mathura: „ ja pika maa nüüd/ olen maha käinud, et/ jätta turvised//”

Sõnavabadus ja harvester ühes pildis

Raplamaal Kuusiku lennuvälja taga metsas möriseb harvester. Ministrikandidaat Kuusik on enne kanditaadiks saamist joomise jääknähtudega rooli istunud ja politseile vahele jäänud. Sisuliselt peaks ja võiks metsades olla raierahu. Pesitsemise aeg on looduses.

Istun oma vanade sõpradega nende metsa ääres asuva kodu terrassil. Sõbra naine räägib, kuidas ta oma lapselapsele päev tagasi seletas, et see, mis metsas möriseb, ei ole kuri loom.

Sõber räägib karismaatilistest juhtidest. Ta peab silmas Mart ja Martin Helmet. Rohkem neid Eestis ei olevat praegu. Vilja Kiisler on just teatanud, et lahkub Postimehest erimeelsuste pärast peatoimetaja Peeter Helmega. „Ahto Lobjakas tuleks ka lahti lasta nüüd,” arvab sõber. Mina mõtlen siis omaette, kust kohast saaks keegi Lobjakat lahti lasta üldse. Et pigem saab teda keelata…

Ka see mõte kõlab me õhtuses vestluses, et erastruktuur tehku mis tahab, riigi rahastatud ülikoolides peaks kord valitsema. Ja kord tähendab… no me ei lähe oma õhtuhaku vestluses nõnda kaugele. Püüan hoopis selgitada, et Vija Kiisler on tark ajakirjanik, kes on olnud võimuliialduste suhtes kriitiline ammu enne EKRE sündi.

Enne kui me jõuame minna omavahel teravaks ja ajakirjandusvabadusest rääkima hakata, lendavad haned metsa taha – loojuva päikese eest mööda. Nad häälitsevad just nii palju, et neid ei saa märkamata jätta. Loe edasi Sõnavabadus ja harvester ühes pildis

JUHAN ULFSAK: kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada?

28. märtsil, teatripäeval, kutsus Juhan Ulfsak suuremaid üles kaitsma väikesi. Ta ütleb, et on üllatunud sellest, millisesse šokki on Eesti ühiskond ja ka kultuuriavalikkus viidud. Kuivõrd vähe on protesti olukorras, kus võim kipub inimesi administratiivselt represseerima.

Mõtlesin enne Juhan Ulfsakiga kohtumist, et teen talle pikka intervjuud pakkudes ülekohut. Tähelepanu ju tuleb tema mõneminutilisest ühiskonnakriitilisest sõnavõtust. Samas on mees teinud pikki ja omanäolisi lavastusi, näinud vaeva, loonud, ja ma pole pidanud vajalikuks sellest kõnelda.
Kui sellest mõttekäigust talle räägin, vastab ta: “See on arusaadav. Kunst, mida ma teen, ta polegi … no ütleme, et “Tõde ja õigust” ma pole lavastanud.” Tõest ja õigusest XXI sajandi Eestis aga räägime küll.
Kaks minu jaoks olulist detaili iseloomustamaks päeva kui juttu ajasime, enne kui päris lugu algab. Kui pärast jutuajamist Juhan Ulfsakiga Balti jaamas trammist väljun, tuleb mulle vastu ja teretab Taavi Eelmaa, Juhani sõber ja partner. Rongis arvutit avades loen esimesena uudist, et lavastaja Kirill Serebrennikov on Moskvas koduarestist vabastatud ja ta senine piirang on vahetatud linnast ja maalt väljasõidu keeluga.

Kui lavastad, kas siis alustad atmosfäärist ja meeleolust? Loe edasi JUHAN ULFSAK: kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada?