Autori Margus Mikomägi postitused

Miks sa, Päevakeste Tõnis, tapsid oma mõisavalitseja?

Näitleja Kristo Viiding avab monolavastuses „Põgenik” eestlaste hingestatud ilma. Jaan Kaplinski 1974. aastal ilmunud novelli järgi Võrumaal Villikse talu aidas mängitud loo lõpus mõtiskleb põgenik selle üle, et ta laulmata lualudekoorem on nii suur, et sellega ei saa sinnapoole, kuhu pärast surma satutatakse. minna.

Jaan Kaplinski „Põgenik” on Madis Kalmeti kolmas monolavastus, mille ta on lavastanud teatris R.A.A.A.M. Tuleb kinnitada, et kõik kolm on õnnestumised, mis kinnitavad monoloogi, ühe mehe või naise esituses elujõulisust teatrivormina. Kõigis kolmes on olemas see peenus, mis teatrist kunsti teeb. Kummaline on nii kirjutada, aga Madis Kalmet on see vanakooli lavastaja, kes veel oskab näitlejaga töötada. Loe edasi Miks sa, Päevakeste Tõnis, tapsid oma mõisavalitseja?

Oleg Lojevski piiripealne teatrilaboratoorium

Peterburi Liteinõi teatri viis näitlejat koos lavastaja Julia Augiga jalutasid Ivangorodist Narva, läbisid piiripunkti, tegid veel pool päeva sealse Vaba Lava fuajees proovi ja näitasid viie päevaga valminud eskiisi sajakonnale kogunenud huvilisele.

Seekordne Oleg Lojevski teatrilaboratoorium oli korraldatud koos Moskva kuulsa teater Natsiiga (Rahvuste teater). Ma saan aru nii, et teater Natsii juht, üks praegu Venemaa kuulsamaid näitlejaid Jevgeni Mironov tegi selle laboratooriumi toetamisega üsna selge kummarduse ja poolehoiuavalduse meie kahele Vabale Lavale – Narvas ja Tallinnas.

Kuna Venemaa kultuuriraha võib kulutada vaid Venemaal, sündiski üks osa teatrilaboratooriumist Ivangorodis, mida meie oleme harjunud kutsuma ka Jaanilinnaks. Seal tehti ajakirjanik Aleksei Kuralehi äsjavalminud näidendi „Vaherahu” proove ja oli ka esimene esitlus – Ivangorodi kindluses, vabas õhus, mis on Venemaa teatrite jaoks üsna ebatüüpiline. Mängisid näitlejad Nataša Ionova, Vitali Gudkov, Sergei Kolos, Lutško ja Sergei Šokolov. Kuna mänguruumid olid sedavõrd erinevad – vana kindlus ja Narvas kaasaegse teatri suur fuajee, anti sisuliselt kaks erinevat etendust. Loe edasi Oleg Lojevski piiripealne teatrilaboratoorium

Teatri alusmüür laotakse kooliteatrite suvekoolis Rannal

Peipsi ääres Rannal peeti 24. korda üleriigilist kooliteatrite suvekooli. Kõik need aastad on suvekooli korraldanud Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja õpetaja Lianne Saage-Vahur.

Esimeses suvekoolis kakskümmend neli aastat tagasi oli kaks vahetust. Kool kestis kümme päeva ja sellest said osa 600 last ja noort.

Nüüd osales teatrilaagris 160 noort teatritegijat ja nende juhendajad. Kõigil viie päeval olid laagris õppetunnid nii õpilastele kui kooliteatri juhendajatele. Lianne Saage ütles, et lapsed on jagatud gruppidesse – grupis kuni 12 õpilast. Rannal oli sellel aastal gruppe 11, igal oma noor juhendaja. „See on meie kogemus, et väikestes gruppides on kasutegur kõige suurem,” selgitas Lianne Saage aastatega väljakujunenud korralduse poolt, süsteemi. Loe edasi Teatri alusmüür laotakse kooliteatrite suvekoolis Rannal

Maailma lõpus pole kohvik, on vanadekodu

Saku külje all Rehe küünis mängitava „Lootuskiir pimeduses” üks võlu on eriline näitlejakoosseis. Tegelikkus ilmselt ongi see, mis minu jaoks andis sellele iseenesest koomilisele loole kurva alatooni.

Loo tegevus toimub vanadekodus, mille nimi „Hõbedased”. See polnud lavastuse peamine teema, aga mind kuidagi pani see lugu mõtlema sellele, et isiksuseks kujunemiseks ilmselgelt kulub aastakümneid. Isiksuse omaduste hulgas on ka veidrused ja kui elatud elu slepe on juba parasjagu pikk, pole enam vajadust ega tihti ka tahtmist ega viitsimist end ülearu piirata, ehkki need veidrused ei pruugi sobida ja enamasti ei sobigi kokku teiste isiksuste vaadete ja ellusuhtumisega. Loe edasi Maailma lõpus pole kohvik, on vanadekodu