Kõik Margus Mikomägi'i postitused

Lembitu – piiratud vabadus

Täna esietendub Lõhavere linnamäel suur vabaõhulavastus „Lembitu”. Kolmekõne katkendid lavastaja ja dramaturgiga on võetud viis päeva varem räägitud varahommikusest jutuajamisest.

Lavastaja Peep Maasik Lõhavere linnamäel lavastuse ühes viimastest proovidest. PIldistas: Kevin Kohjus

Näidendi autor Urmas Lennuk, ühes esimestest proovidest.

Kõigil meil kolmel on oma mured. Lavastaja Peep  Maasik (25) on kõige rõõmsam. Ütleb, et läks esimesse proovi peaaegu kombainiroolist tõustes.

Lembitu näitemängu autot Urmas Lennuk katsub aegajalt südant ja teeb kibedat nägu – ta on oma kodus Rakveres ette võtnud ise põrandad ära vahetada ja on saanud hiljuti põrandalihvijaga tou rinnakorvi.

Minule ei anna rahu, et olen mutrike teatriturunduse masinas. (Esmaspäeva hommikul, kui mul meel koos, kuidas seda lugu kirjutan, tuleb teade, et „Lembitu” kõik etendused on enam vähem välja müüdud. Ohkan kergendatult.) Loe edasi Lembitu – piiratud vabadus

Sümpoosion Saueaugu teatritalus: „Sass, kes kõnnib omapead”

Näitleja ja lavastaja Aleksander Eelmaa aastataguse, tookord suurema tähelepanuta olnud 70. aasta juubeli pühitsemise korraldas Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Tellis seitse ettekannet ja kutsus kuulajad külasse ja talusse. 5. augustil see sündis.

Aleksander Eelmaa ehk Sass oli ka ise Saueaugul, aga ettekandeid ta kuulama ei tulnud. Vilksus kusagil, koos Kasterpalu isa vaimuga, ja hoolitses, et kõik omandaks natuke suurema tähenduse ja mastaabi kui lihtsalt sünnipäev. Nii läkski. Ma aastaid ei ole kuulnud nii põnevaid elule ja lavakunstile, kunstile ja elamisekunstile pühendatud mõtteavaldusi. Millised seosed! Ja väljas vaheldusid päike ja paduvihm. Päike võitis. 

Ma väga loodan, et kellelgi jätkub jõudu sellel päeval räägitu ühiste kaante vahel avaldada. Mõned killud sest tervikust: Tõnu Õnnepalu jutt, et Sass on ta õpetaja ja see näide, kuidas Sass ta kelneri pisirolli mängima pani ja kuidas Tõnu sellest 10 minutist rohkem teatri kohta õppis kui kogu elu jooksul teatrit vaadates kokku. Või Valle-Sten Maiste kirglik ja tark ettekanne teatri mõistmise ootushorisontidest. Pille-Riin Purje seosed Sassi rollidest lähtuvalt, olid uhked ja täpsed kuni selleni välja, et Sass on “eelmaa”. Selline piiriala, kus meri kohtub maaga… Veel lavakoolis õppiv Priit Põldmaa kõneles, mida noortel on vanadelt õppida ja kasutas sõna vaimukoolus. See viimane oli ka Saueaugul külas.

Ettekannetega esinesid veel Mart Kivastik (tõsi, tema kasutas Tõnu Oja abi), Margus Kasterpalu ise, Madis Kolk, Kaja Kann, Maarja-Helena Meriste jt, kel on olnud au Aleksander Eelmaaga koostööd teha.

Õhtul kell seitse astus publiku ette Aleksander Eelmaa, Donald Tombergi kirjutatud monoloogiga «Sümfoonia ühele. Allegro con moto». See Ardo Ran Varrese Tartu Uue teatri lavastus sai Saueaugul endale väärika ruumi, millist ei ole mitte kusagil maailma suur- või ka väiksemates linnades. Jah, ka sellist Sassi teist ei ole.

Maaleht näitab täna eeskuju, soovides, et eesti kultuuri tähtsad sündmused ajalikku ellu ära ei lahustuks: üks meisterlikest sümpoosioniettekannetest on peategelase auks teie ees.

Epitaaf heale inimesele

Loe edasi Sümpoosion Saueaugu teatritalus: „Sass, kes kõnnib omapead”

Merle Karusoo: Eestlasi on nii palju kui me mälupangas on elulugusid

Raplamaa Pirgu arenduskeskus ja seal sees ennast ja eestlaste olemust avastanud Merle Karusoo juhitud Pirgu Mälukild tähistasid kolmekümne aasta möödumist sünnist.

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.

See pidi olema ikka mõni aasta hiljem kui 1987. Ma olin teatrist Saaremaale metsavahiks läinud. Seal kodustunud. Aga teatrisse siis ilmselt ikka kiskus. Seda enam, kui teatritegemise taga on Merle Karusoo. Kummaline, et ma ei mäleta etendust. Mäletan hoopis Pirgu truppi ehk Mart ja Ants Johansoni, Marko Matveret ja Katrin Saukast. Tahan mõelda, et nad Kuressaare Kuursaalis mängisid lavastust „Aruanne”. Vaatajaid oli nii palju, et kõik ei mahtunud saali istuma. Siis tuli saaliuksele Merle Karusoo, ütles, et mahume, kui ennast koomale tõmbame. Kamandas nooremad saali seina äärde maha istuma, juhatas vanaemad ise toolidele istuma. Tassis kusagilt toole juurde. Ja see on meeles. See atmosfäär. Loe edasi Merle Karusoo: Eestlasi on nii palju kui me mälupangas on elulugusid

Iga mujal õppija on eesti kultuuri saadik

Dajana Zagorskaja ja Andres Popov, kes mõlemad muukeelsete juurtega eestlased, jagavad oma esimesi mõtteid Peteburi teatriakadeemiasse lavastajaks õppima asumisest.

Olen taolisi jutuajamisi oma mõttes nimetanud stsenaristi, tõlkija ja näitleja Villu Kanguri esimese luulekogu pealkirjaga „Tuut, tuut, tuut, tuut tullakse”. Tuututan helistada kõigile viiele, kes said võimaluse Peterburis õppida. Ajalooõpetaja paberitega Mattias Jürgensi taban keset Viljandi pärimusmuusika festivali. Ülimõnusalt juhib ta tähelepanu sellele, et on lisaks ka kelner. Seda ei lisa, et äraelamiseks. Poiss pursib minuga vene keeles rääkida, kutsub mind endale keeleõpetajaks, ütleb, et on tahtnud lavastada lapsest saadik ja et iga distants tuleb läbida „do kontsa”.

Pikemast jutust Jaak Printsiga jääb sõelale, et ta hetkel ei taha tähelepanu. Pärnu näitleja Sander Rebase telefon ei vasta…  Loe edasi Iga mujal õppija on eesti kultuuri saadik

Muutunud inimeste maa ja ilm

Eestlased maarahvas enam ei ole, aga uut määratlust pole välja mõeldud. Märkan eestlaste heaoluga kasvavat iseloomulikku ja ebavajalikku ilmasõltuvust.

Seda mõtete osa meie enesemääramisest, et oleme maarahvas, ei saa enam tõsiselt võtta, kuigi sellest me ju ikka kõneleme. Kõneleme sellepärast, et uut enesemääramise filosoofiat, mis meid seoks, veel pole.

Raadio ütleb mul praegu nurgast, et ilm on täna vahelduva pilvisusega ja sajab hoovihma. Maal elavale inimesele tähendab see teade enamasti tänapäevalgi, kuidas oma töid sättida. Linnainimesele on ilmateade tujumõjutaja vaid – muud ta ju ei muuda. Ma oma sõpradelt, kes linnas püüavad elada pisut maa moodi, olen kuulnud, et seal on tuul alati vastu. Jälgisin – on tõesti. Sellega on samamoodi kui paralleelsete sirgete ristumisega. Kusagil see juhtub… Loe edasi Muutunud inimeste maa ja ilm

Lausa viis noort hakkab Venemaal lavastajaks õppima

 Meister Lev Erenburg (1953) võttis viis Eesti noort õppima Peterburi Teatriakadeemiasse, kus 25. augustil alustab tema viis aastat kestev teatrilavastajate kursus.

Räägin Lev Erenburgile Hendrik Toompere noorema ja Kristo Viidingu (Mõlemad õppisid tema juures aasta.MM) koostööst Draamateatri lavastuses „Väljaheitmine”. Sellest, et noored mehed on tunnistanud, kuidas nad seda lavastust tehes tihti Levi peale mõtlesid ja tema õpetussõnu meenutasid. Seepeale ütleb meister tajutava iroonianoodiga hääles, et seda on hea kuulda, sest järelikult on ta juba jätnud oma jälje Eesti teatrisse. Me seda jäljejätmise juttu pikemalt ja ilma irooniata pärast arutame. Lev Erenburg räägib Pansost ja Komissarovist ja ütleb, nüüd juba ilma irooniata, et äkki tõesti saab tema juures õppinud lavastajatest keegi selleks, kes need jäljed jätab kord. „Muidu poleks vaja õpetada.” Loe edasi Lausa viis noort hakkab Venemaal lavastajaks õppima