Kõik Margus Mikomägi'i postitused

Portselanist lauakell on puruks pillatud

Aarne Üksküla 21. IX 1937 – 29. X 2017) in memoriam

Ma ei julgenud Aarne Üksküla poole intervjuusooviga pöörduda ta eluajal. Ei tahtnud kuulda äraütlemist ja mõtlesin sellele ka, kui ebamugav on tal seda teha. Ta oligi selline inimene, kes oskas vaikida. Küllap hoidis oma sõnad ja mõtted lava jaoks.

Sellest, miks ta ei soovi intervjuusid anda, sain teada hiljem. Räägin sellegi ära nüüd, mil mul muud võimalust polegi kui vaikivale Aarnele monoloogi pidada.

Ühes viimaseks jäänud intervjuus (ikkagi) telesaatele Pealtnägija, kui said 2009. aastal elutööpreemia, ütlesid sa – nii, nagu Sa oskad, enda öeldus justkui ette kaheldes ja napilt – peapõhjuse: kultuuritust on rohkem kui kultuuri.

Kui said kuuskümmend, pidi Draamateater seda tähistama sünnipäevaetendustega. See oli 1997. aastal. Tähistamine jäi nendele päevadele, kui suri Jüri Krjukov. Jätsid kogu juubeldamise ära. Kuulsid sellest surmast õhtul ja hommikul helises Su telefon. Helistas ajakirjanik, kes soovis Sulle reipalt sünnipäevaks tagantjärele õnne ja ühtlasi soovis teada, kuidas Sulle mõjub Krjukovi surm. Sa olevat selle lauatelefoni katki löönud.

Kui Jüri Järvet enam ei mänginud (suri1995), hakkasid Sa mängima Tšebutõkinit Draamateatri kuulsas „Kolmes ões”. Enne seda hakkasid mängima Kulõginit samas lavastuses, kui Ants Eskola enam ei jaksanud (suri1989). Veidi hiljem hakkasid Linnateatri „Isades ja poegades” mängima Pavel Petrovitš Kirsanovit, kui Mikk Mikiver haigestus ja läks (2006)…

Nägin nii Sinu kui ka Järveti Tšebutõkinit. Näidendis on stseen, kus ta võtab kätte portselanist lauakella ja uurib seda. Siis ütleb tulekahjult tulnud Veršinin, keda mängib Mikk Mikiver, et näe, ta määris ennast ära ja on nüüd nagu hernehirmutis. Lisab mõtte, et on kuulnud, nagu paigutataks ta ise ja ta sõdurid ümber. Tusenbachi mängiv Juhan Viiding kommenteerib, et siis jääb linn ju päris tühjaks. Portselanist kell kukub Tšebutõkini käes kildudeks. Mari lille Irina ütleb, et see oli mamma kell. Veidi varem on Tšebutõkin tunnistanud, et ta nooruses oli armunud Irina emasse ja pole sellepärast abiellunud…

Kirjeldan Sulle seda kõike üheainsa tsitaadi pärast. Tšehhov on arst Tšebutõkini öelnud kuuekümneaastaseks ja ätiks. Kell puruneb ja aeg – mida ta teeb? Tšehhovil ja teil seal laval on selle koha peal pikk paus. Aeg tõesti nagu seisatub ja siis Sa, Aarne, ütled Tšebutõkinina: /…/”Ma ehk ei pillanud puruks, vaid ainult paistab nii. Võib-olla meile ainult paistab nii, et me olemas oleme, tõeliselt aga meid ei olegi. Midagi ma ei tea, keegi ei tea midagi. /…/”. Loe edasi Portselanist lauakell on puruks pillatud

Kaksteist armastavat naist

Mikomägi_2 kaas valmisMikomägi_2 kaas valmis

Saal läheb pimedaks ja lava valgeks

Muuseas ma armastan teid! Nii tahaksin seda raamatut alustada. Ja siis maha vaikida, kuidas suured sõnad kirjapandult õõnsad tunduvad. Nagu enamasti vaikivad mehed maha, kuidas nad pabistavad enne intervjuud armastatud naisega. Pabistavad nii, et ei aita kogemused, ei ussi- ega püssirohi. See on nagu teatris, kus närv kaob siis, kui astud laval esimese sammu või ütled esimese lause.

Head ööd, vend…

Miks nii on, et kui inimene sureb, tulvab pähe lõpmatu piltide rida. Igaüks neist tundub liiga isiklik, nii et jagamine näib olevat ebaõige. Kui sureb suur näitleja… Mis siis teistmoodi on? Mitte midagi, surma ees oleme kõik võrdsed. Need pildid säilivad seni, kuni lõpp on vaikus.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Üks pilt nüüd siiski Aarne Ükskülast. Olen selle diktofonile salvestanud ja alles hoidnud. Hääl kannab.

On 2009. aasta suvi, Järva-Madise kirikus on tänukontsert. Laulab PärtUusbergi hiljuti loodud kammerkoor Head Ööd, Vend. Laulavad Kärt Johanson, Tõnis Mägi ja Jarek Kasar. See on seltskond, kes on teinud kaasa Albus etendunud muusikateose „Tarkus” kontsertidel.

Selle päris lauludest kantud kontserdi tipphetk saabub, kui näitleja Aarne Üksküla ennast märkamatult küünalde hämaras kirikupingist püsti ajab ja vaiksel häälel saalitäiele kuulajatele ütleb: „Tammsaare „Tõe ja õiguse“ teise osa Maurus on mures oma tütre pärast, kes ütleb, et eesti keel on kole keel. Maurus kardab, et tema tütres on vähe armastust.“

Ja siis äkki on keset kirikut härra Maurus, kes mõtiskleb koos oma poistega: „Mõni ütleb, et võõras keel on sügavam kui emakeel. Aga mis teeb kõik asjad suureks ja sügavaks? Armastus! Mis teeb kõik asjad ilusaks? Jällegi armastus. /—/ See, kes ei armasta, selle silm on tume ja hääl on kume, rääkigu ta kas või inglite keeli, ta ei võidaks iialgi sellega südameid…“

Veart kelladest rääkis Oru Pearu A. H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“. Kirjanik ja ta romaani kangelane pidasid silmas just Järva-Madise kiriku kellasid, mille helin üle raba Vargamäele kostis ja igavikust märku andis muu kõrval. Sellel kontserdil, kus oli Aarne Üksküla tollal korraks härra Maurus, helisesid need samad veart kellad üle öö.

Sa helisesid üle kõigi Eestimaa soode Aarne. Olid meile veart kell.

 

Margus Mikomägi

 

Katkumaailmas pole enam väljapääsu

Jaan Toominga, Nero Urke ja harrastusnäitlejate „Hamlet” Elva Lendteatris on Shakespeare´i värsstekstil põhinev maapealne põrgu. Nii kõlab klassika 21. sajandi esimesel veerandil.

Mu vana hea sõber ütleb, et vaatas üht hiljutist esietendust: „Laval oli tehniline tulevärk, aga ainus, mida polnud, oli teater.” Elvas esietendunud „Hamleti” kitsukesel laval oli lavakujunduseks vaid kaks taburetti. Valgustus oli lahendatud vaid nelja prožektoriga. Kui seda situatsiooni kirjeldasin, ütles üks tark, et jajah, vaene teater. Aga ei ole! See hoopiski oli rikas, see suure tähega Teater. Mõtlesin, kuidas ma ütlen lugejale, et see, mis laval sündis, mulle pööraselt meeldis. Kohe tekkis küsimus, kas kurjuse kvintessents saab siis meeldida. Vastus on, et ei tohiks, kui oled normaalne inimene. Aga see, mille tegijad vaatajateni tõid, mõjus, lihast läbi ja luudeni välja. Loe edasi Katkumaailmas pole enam väljapääsu

Filipp Los: kuu aega Eesti Vene teatri peanäitejuht

„Eesti Vene teater tuleb intensiivsemalt tööle panna,” ütleb pisut üle kuu aja selle teatri kunstilise juhina töötanud Filipp Los (50).

Vene teatris tõesti elu keeb. Laval teevad õhtuse etenduse proovi lavastaja Viktor Rõžakovi Moskva Kunstiteatri stuudio lõpetajad, kes täna mängivad Juuliansambli nime all. Oma kabineti on Filipp Los andnud kasutada lavastajale, kes osaleb hetkel käimas oleva loomingulise laboratooriumi  töös.

Mehe mõõt

Sain Filipp Losi maailmapildi mastaabist aimu üsna kohe, kui tutvusime. Siis juhtis ta veel Moskvas meie Vaba Lava moodi teatrit, oli seal direktor. Saime tookord kokku mu juures maal. Ajasime päev otsa juttu, jõime kohvi ja juttu jätkus. Kultuurijutud olid. Tema küsis minult seda ka, kas lähen Põlvamaale, maanteemuuseumi esietendusele. Lavastuse nimi oli „Vaga vend Vahindra”. Ma ei olnud seda minekut plaaninud. Kohmasin, et see on kaugel ja kuidas ma saan. Sellepeale vaatas Filipp Los mind imestunult, et kuidas see saab kauge olla. Läks nõnda, et ta sõitis Raplast läbi, võttis mu peale, käisime etendusel ja sõitsime öös läbi Eesti tagasi. Ja taas oli meil, mida ja millest kõnelda. Oli 1. august 2014. Moskva mehe mastaap oli ja on ilmselt selline, et hea teatri jaoks ei ole ükski vahemaa liiga pikk. Loe edasi Filipp Los: kuu aega Eesti Vene teatri peanäitejuht

Kõigi omavalitsuste volikogud – iseseisvuge!

Eesti riik on suur mees juba, peaks olema täiskasvanud. Suuruse üks tunnus on suuremeelsus. Suureks saab saada see ka, kes ise füüsiliselt väike. Meie riik ennast füüsiliste näitajate poolest suurriikidega võrrelda ei saa, aga loomulikult ei peaks me ennast suurtes maailmamängudes kellegi käsutäitjana tundma. Kahjuks on me riigijuttudest see kadunud, et me oleme eestlased, meil on oma riik ja omad reeglid, omad tõekspidamised ja hoidmised.

Pühapäeval selgub, kellest saavad me omavalitsuste volikogude liikmed. Ühendamiste ja ühinemistega seoses jääb meil valdasid alles 79 ja volikogude liikmeid saab olema 1729. Mulle on kogu aeg tundunud, et Eesti riigi üks püsimise põhialus, tees ja käitumine võiks olla väikeste hoidmine – hoiame väikest metsatukka, jõge ja mäge, väikese otsustusõigust. See oleks meie ja omamoodi.

Olgem ausad, et meil on vallavanemad ja varasemad volikogulased omavalitsemise käest ära andnud või lasknud ära võtta. Selline suur jõud andis otsustamise pealinna ministeeriumitesse ja kuhu kõik veel. Ehk nüüd uued volikogud suudavad võtta kohapealse võimu enda kätte tagasi?

Põhiseadus ütleb: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.” Ja teine tähtis lause: „Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks.”

Järjekordsete valimiste üldiselt meelelahutuslikku tralli vaadates jääb mulje, et need tähtsad laused on meelest ära läinud. Mina küll saan ikka veel aru nii, et otsustaja ja suundade määraja on volikogu. Aga valimiskampaaniate rõhk on seal, nagu valitaks linnapäid ja vallavanemaid. Kogu riigis peaks valitsus olema vaid täidesaatev võim. Vallavanemad, linnapead ja palgatud spetsialistidest valitsus täidab volikogu korraldusi, viib häid mõtteid ellu. Miks meil siis hoopis kummitemplid moes on, kus üks ütleb ja teised järele kiidavad?

Loen oma piirkonna kandideerijate nimesid ja leian, et igas parteis ja igas nimekirjas on vähemalt üks inimene, keda ma oma kogemuste põhjal usaldan. Samas näen, et kokku need targad ei saa – konkureerijaid ei ühenda ühine huvi, vaid lahutab erakondlik või valimisliitlik, mis on seatud kõige tähtsamaks, nii et kohalike kogukondade ühishuvi on kusagile maha pudenenud.

Teine asi, mida märkan, on see, et ühinenud või ühendatud väikeste volikogusse kandideerijad ei taha suurt midagi. Mõni lubab kergteed ja mõni mingit muud objekti… Näiteks kohaliku võimu ja iseotsustamise taastamist, seismist just selle ühe kohaliku omavalitsuse rahva eest ei loe välja mitte kusagilt.

Ikka tahaks ju loota veel… Et eestlane taas laulma hakkab ka külades. Oma laulu.