Autori Margus Mikomägi postitused

Rapla perearst Andres Lasn nügib patsiente tervise suunas

Rapla Perearstikeskuse perearst dr Andres Lasn lükkab ümber mu tõdemuse, et Raplas oli laat, kui Tallinn nägi välja nagu kummituslinn. Noor arst räägib, mis teeb perearstist hea perearsti.

Helistasin jaanuari alguses Rapla uuendatud perearstikeskusesse ja automaatvastaja teatas enne inimesega rääkima hakkamist, et kõne salvestatakse parema teenindamise huvides. Sain pärast ootamist kontakti ja palusin perearsti vastuvõttu. Neiu teatas, et saan arsti juurde nii kolme nädala pärast. Täiesti automaatselt kohmasin, et olgu, katsun tulla, kui siis veel elus olen. Kõne lõppes, kuid hetke pärast helistas registratuurinaine tagasi ja küsis, kas saan tulla arsti vastuvõtule 40 minuti pärast.

Ütles arsti nime ka, aga ma ei pööranud siis sellele tähelepanu. Alles kabinetiukselt lugesin nime – dr. Andres Lasn. See noor arst võlus mu kohe ära oma asjalikkusega. Tänaseks on mu füüsiline enesetunne tänu tema juhistele palju paranenud.

Kui me oma Skype´is tehtud vestluse lõpetame, läheb ta konkreetse perearsti rolli ja ütleb, et paneksin kinni uue arstiaja. Sest peaksime kohtuma silmast silma ja mõnigaid mu terviseasju täpsustama.

Soov oma perearstiga rääkida tekkis siis, kui eneseisolatsioon oli Eestis haripunktis ja mulle tundus Raplas ringi vaadates, et siin küll mingid reeglid ei kehti. Tänavatel ja poodides oli võrreldes Tallinnaga nagu laat. Kahtlustasin, et just siin saab olema järjekordne kriisikolle.

Teie ka käite Raplas tööl ja sõidate pealinna vahet?

See vist see, mida keegi kogeb. Loe edasi Rapla perearst Andres Lasn nügib patsiente tervise suunas

Riinimanda – koor, mis mahutas end kivile

Riinimanda Raplas on perekond Uusbergide asutatud ja eestveetud kooriliikumine, mis kestnud 32 aastat. Läinud laupäeval sai see nähtus endale maamärgi. Avati skulptuur Riinimanda Helin. See skulptuur on üks neist märkidest, mis teevad väikese koha suureks.

Vaimulik Gustav Kutsar, kes oli kirikuõpetaja Valjalas, kus on aastaid peetud Riinimanda suvelaagrit, ütleb Ants Tammari koostatud, veel ilmumata Rapla keskkooli ajalooraamatus: Arvan, et tuleviku kultuuriloolased ei suuda mõista Raplat ja sealt kultuuritaevasse lennutatud säravate meteoriitide kujunemislugu muidu, kui peavad endale esmalt selgeks tegema sellised sümbolsõnad nagu Riinimanda ja riinimandalased.” Loe edasi Riinimanda – koor, mis mahutas end kivile

Kristiina Ehini üheksas laine

See üheksanda laine pealkiri Kristiina Ehini uuest luulekogust „Janu kõikidel üks” kirjutama asudes tekkis enne, kui jõudsin raamatu tagakaanelt lugeda, et see ongi luuletaja üheksas luulekogu.

Luuletaja ütleb meid merekarbiks, mis Tallinna rikkuri klaaslaual: „ikka veel pilgeni täis ookeani mühinat/ üheksanda laine üürikest lööki/ vastu igavikukallast/” . Ma kohe ei saa neid ridu mõeldes mõtlemata jätta, kuidas isa Andres oleks seda lugedes uhke.

Kristiina Ehin on erakordne luuetaja, sest tema loomingus ühinevad argipäev ja igavik. Klassikaline luule ja sürrealism. Tekib sümbioos, mis aitab temaga koos taluda maailma võlu ja valu. Kristiina jagab mõtteid. Võib ju arvata, et sellise luule poole püüavad kõik luuletajad, aga Kristiinal tuleb see välja iga uue luulekoguga sügavamalt. Loe edasi Kristiina Ehini üheksas laine

Maasikad on kultuur

Julgen arvata, et piirangut 2+2 ei tühistata enne jaanipäeva. Imestama paneb, kui selle asemel, et nii öeldagi, otsustajad hämavad. See on me paljukiidetud kommunikatsioon.

Loen Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEL) kirja 21. maist 2020, mis saadetud peaminister Jüri Ratasele ja kultuuriminister Tõnis Lukasele: „On raske mõista, miks on piirangute seadmisel eelistatud näiteks kaubanduskeskusi teatrile või sporti kinole./—/ Ei ole õige ja õiglane spordisõbrale lubada ja kultuurisõbrale keelata.” Loe edasi Maasikad on kultuur

Margus Allikmaa: 2+2 reeglit järgides on odavam teatriuksed kinni hoida

Kultuuriõhus on ka vastasseis – miks eelistab valitsus kriisileevendustes kaubandust kultuurisündmustele. Tekkinud kultuuriseisust räägib Margus Allikmaa.

Täna Vene teatri direktor Margus Allikmaal on vaieldamatult kõige suurem kultuurijuhtimise kogemus Eestis. Selle võib kokku võtta sõnadega – lavamehest kultuuriministriks. Ta tunneb teatrit ja juhtis 10 aastat juhatuse esimehena ERRi. Räägime sellest, missugune on kultuuriseis Eestis täna. 2+2 reegel, kui seda korralikult täita, sunniks teatreid töötama selge kahjumiga.

Minu kindel veendumus on, et arvutis ja muude ekraanide vahendusel ei saa teatrit teha?

Mulle on see ka kummaline tundunud, kohe mitmel põhjusel. Punkt üks on see, et me (teatrid –MM) läheme konkureerima videopildiga, kus on miljoneid valikuid. Ja nüüd tahame meie ka sinna jala uksevahele saada. Kui see ehk ei olegi kõige olulisem, siis ikkagi – ma ei kujuta teatrit ilma elava kontaktita kuidagi ette.

Ma saan aru näitlejatest. Sõna näitleja viitab sellele, et tahetakse ennast näidata. Loomulik. Aga publik võib hakata mõtlema, et milleks mul vaja sinna teatrisse minna, kui ma saan selle ekraani pealt kätte. See võib olla endale kuuli jalga laskmine, kui hakkame hirmus palju teatrit ekraanide vahendusel näitama. Loe edasi Margus Allikmaa: 2+2 reeglit järgides on odavam teatriuksed kinni hoida

Rein Aren: Corrida kahe legendi vahel

Näitleja Rein Areni surmast on möödas juba 30 aastat. Teatritundja Reet Neimar sõnastas 2006. aastal, et näitlejast jääb järele legen või ei midagi. Rein Areni elust, näitlejaks olemisest, jäävad peale legendide ka filmid. „Corrida” (1982) on üks neist, kus näeb mehe tippvormi.

Ilmselgelt üliandekast Rein Arenist oleks võinud saada skulptor. Ta õppis neli aastat Tartu riiklikus kunstiinstituudis Eesti ühe kõige kuulsama skulptori ja õpetaja Anton Starkopfi juures skulptuuri. Mulle seekord neid asju kirja pannes andis mõtlemisainet, et kunstiinstituut oli Tartus ja see kõrgem kunstiõppeasutus töötas ka sõja ajal. Areni õpingud kestsid 1942–1946 ja jäid siis pooleli. Väidetavalt oli professor Starkopf Arenit puruandekaks kunstnikuks pidanud ja ta lahkumise puhul öelnud, et Rein Aren vahetas skulptoriks olemise aplausi vastu. Enne Moskvasse näitlejaks õppima minekut töötas ta Vanemuises koorilaulja ja balletiartistina. 1949–1951 õppis Rein Aren Moskvas GITIS-e eesti stuudios. Sealt on pärit ka esimene legend.

Armastus kogu eluks Loe edasi Rein Aren: Corrida kahe legendi vahel