Autori Margus Mikomägi postitused

Jaan Tootsen: Laste Ööülikooli eesmärk on tekitada mõtlemise mõnu

Ajendiks Jaan Tootsenilt uurida, milline on Ööülikooli vaimuseis, andsid neli uhiuut teledokumentaali sarjas „Laste Ööülikooli rännakud“. Ja täitsa juhuslikult saab esimese Ööülikooli saate salvestamisest sel kevadel juba 25 aasatat. Ööülikooli formaat on igivana: inimesed lõkke ääres – üks räägib, teised kuulavad.

Ööülikoolis peavad loenguid Eesti mõtlejad. Esimese loengu pidas Rein Raud – „Aja mõiste idas ja läänes”, ja teise loengu pidas Mihhail Lotman. See jõudis raadiosse esimesena ja salvestati Kalju Orro garderoobis Linnateatris 1999. aastal. (Kalju Orro oli Jaan Tootseni raadiorežii õpetaja. MM.) Jaan ei oska kohe plaks peast öelda, kui palju loenguid kokku on 25 aasta jooksul salvestatud. Räägib hoopis ühe kultuurilooliselt ägeda fakti: „Ma enda kaitseks ütlen. Kunagi, kui me alustasime Ööülikooliga, siis Mari Tarand võttis mu kinni ja ütles, et Jaan, vaata, et sa ei hakka neid saateid lugema ja 10., 50., 100. saate sündi tähistama. Tee muudkui saateid ja ära loe neid.”

Loe edasi Jaan Tootsen: Laste Ööülikooli eesmärk on tekitada mõtlemise mõnu

Katrin Pärn: kurb olen ma peamiselt üksi

Näitleja ja lavastaja Katrin Pärna elu on täis paradokse. Temast sai näitleja, sest ta vihkas Tartut – linna, kus on nüüd üle kahekümne aasta elanud ja vägevalt loonud. Pärn ütleb, et tõelise teatriarmastuse avastas ta alles siis, kui oli valmis teatrist loobuma. Ja oma isast tunneb ta praegu rohkem puudust kui lapsena.

Me jutuajamise jooksul üllatab vana tuttav Katrin mind üha uute elu- ja mõttepööretega. Näiteks kui tihedast töögraafikust kuuldes küsin, kas ta autot juhib, saan vastuseks, et jah, 20 aastat, aga kohe ka tõdemuse, et ehk ei tahagi ta enam saada kirjanikuks nagu kooliajal, vaid hoopis rallisõitjaks. Suured autod teda ei paelu, pigem kiired.

Katrin muidugi naerab selle jutu taustaks.

Sa oled Tallinna tüdruk ja nüüd Tartule hoopis truuks jäänud. Ma kujutan ette, et vabakutselisel näitlejal oleks Tallinnas hoopis rohkem mänguruumi.

Jah, ma olen absoluutselt Tallinna tüdruk, Tallinnas sündinud ja kasvanud. Ma olen ilmselt Tartusse pidama jäänud sellepärast, et siin saab rahulikumalt oma asja ajada. Tallinnas tundus olelusvõitlus suurem.

Ma ei taha end kuskil tõestada, et olemas olla. Tahan lihtsalt rahulikult teha asju, mis mulle meeldivad. Kuigi viimasel ajal ma tunnen, et Tartu hakkab kuidagi ahistama. Tahaks mere äärde.

Miks siis ometi Tartu?

No on lugu, mida mul meeldib rääkida – minu väike eluiroonia –, miks minust näitleja sai. Selle põhjus oli, et ma vihkasin Tartut.

Loe edasi Katrin Pärn: kurb olen ma peamiselt üksi

„Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm.“ Jaan Tooming saadetakse täna viimsele teele

Eesti teatri suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saadetakse viimsele teele täna Tartu Peetri kirikust. „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm,“ on maiselt lavalt 5. aprillil lahkunud Tooming öelnud. Ja lisanud: „Ainult idioot ei taha igavesse ellu.“

Jaan, olin 1976. aastal, kui Vanemuises esietendus Sinu vahest kõige kuulsam lavastus „Põrgupõhja uus Vanapagan“, 20aastane. Vaid 10 aastat Sinust noorem, Jaan. Surmast ei teadnud ma siis veel suurt midagi. Küllap ei osanud mõelda ka apokalüpsisest, mille Sa selle lavastuse lõpus korraldasid.

Selles lavastuses Sa jätsid kõik surnud lavale elavate sekka edasi tegutsema. Tegid seda nii, et noor poiss, kes unistas armastusest ja näitlejaks saamisest, hakkas mõtlema, kui palju need, kes enam tagasi ei tule, me elavate tegemisi mõjutavad.

Nüüd ma juba tean, et kuni on surnutest mõtlejaid, seni on nad elus.

***

Päev päras Su lahkumist helistas me Ugala kunagine kolleeg ja tuletas meelde, kuidas Sa meile Viljandisse tõid näidendi Tiibeti 11. sajandi kuulsaimast luuletajast ja budismiõpetajast Milarepast. Linnart Mäll oli neid laule tõlkinud ja tema kutsusid Sa teatrisse loengut pidama. Kutsusid ka paljusid teisi teatrisse ja loengut pidama, näitlejatele – mõtelge.

Loe edasi „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm.“ Jaan Tooming saadetakse täna viimsele teele

Pesa puhtaks ja pruuti otsima

Ega seda ju just tihti mu elus ette ei ole tulnud, et ühel päeval on kakskümmend kraadi sooja ja päeva pärast kaks kraadi külma ning lumi. Just nii läinud nädalal juhtus. Ja siis ma kohtusin elus esimest korda võsaraadiga.

Ilmselt oli ta pugenud kuuri alla sooja ja kui kuuri astusin, ei osanud ta kohe välja lennata. Proovis aknast, aga klaas oli ees. Ta on arg lind ennast näitama, alguses mõtlesingi, et ennäe põldvarblast, need käivad meil tavaliselt kambas külas.

Aitasin ta pihku võttes õue. Lind oli pihus nii rahulik, et mulle tuli taas pähe – vist teab, et ma pole ohtlik. Ja et ükski lind pole kellegi oma, nad on vabad.

Loe edasi Pesa puhtaks ja pruuti otsima

ESSEE: Põlenud klaveri kõrval kõrgub kiriku mõõtu prügikast

Aatest on saanud kaup, vaim on tagandatud tootma ja tootmisel on rahas mõõdetav maht. Kas südame siirus üldse mahub veel kusagile?

Pärisväärtuste pärale jõudmiseks, nii et see puudutaks, on nüüdses maailmas vaja melodramaatilisust. Vist. On vaja liialdatud tundeefekte. Äkki seepärast, et valitsev kuri dokumentaalne jälgitav maailm on meid tuimaks teinud?

Vaatasin üht üsna lihtsat, hästi tehtud filmi. Melodraamat. Dramaatilise konfliktiga, mitmekihilisuseta. Ja muidugi õnneliku lõpuga. Kõige valusamalt mõjub teatris ja kinos, kui varem väga halvad inimesed mingis elusituatsioonis käituvad nagu head.

Jäin mõtlema, mis mind tundeõrnaks teeb. Vanadus – seega siis elatud elu? See, mis sünnib maailmas praegu – seega siis sõjad ja kriisid ja määramatus? Lapsepõlves loetud vendade Grimmide muinasjutud – seega siis lugu kuningast, kelle üks silma nuttis ja teine naeris, ning lugu kuningatütrest, kes tantsis habemenugadel?

Loe edasi ESSEE: Põlenud klaveri kõrval kõrgub kiriku mõõtu prügikast

Mullused teatriimed ehk Rituaalsest suurvormist kuni tillukese põlenud trükikojani

Teatripäeval kuulutati Tartus Eesti Rahva Muuseumis välja teatri aastaauhinnad 2023. aasta loomingu eest. Endalegi üllatuseks olen pea kõigist nomineeritutest ja laureaatidest Maalehes kirjutanud.

Lavastajaauhinna pälvisid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts Eesti Draamateatri, Eesti Riiklik Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserti ühistööna valminud „Macbethi“ eest.

Meespeaosaauhind läks Andres Mäharile Karlova Teatri lavastuses „Minu trükikoda“ kehastatud Karl Kabanovi ja Saueaugu teatritalu lavastuses „Kotka tee taeva all“ mängitud Vahuri ja Hermanni rollide eest.

Naispeaosatäitja auhinna sai Külli Teetamm Zelma rolli eest lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning kohtuasjas Kannatanu ja Perelepitaja rollide eest lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).

Ugala teatri lavastuses „Meie klass“ kehastatud Abrami rolli eest sai meeskõrvalosaauhinna Peeter Jürgens.

Naiskõrvalosatäitja auhinna pälvis Piret Laurimaa rollide eest Vanemuise lavastuses „Sada grammi taevasina“.

Kunstnikuauhind läks Laura Pählapuule Tallinna Linnateatri lavastuse „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja Eesti Draamateatri lavastusele „Teoreem“ eest.

Traditsiooniliselt anti üle ka muusika-, balleti-, tantsu- ja etenduskunstiauhinnad ning hulk nimelisi preemiaid ja eriauhind. Tunnustatud said parimad teatritöötajad.

Maaleht pühendab laureaatidele väljavõtted meie lehes tunnustuse pälvinute kohta ilmunud lugudest.

Lavastajaauhind

Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).

Macbeth” ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat

ERSO, Eesti Kontserdi ja Eesti Draamateatri äsja Estonia kontsertsaalis esietendunud „Macbeth” on rituaalne suurvorm, mille siht headuse võit kurjuse üle. Rituaalne teater on teatri läte. Ja tagantjärele tarkus, et lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on sellise, võib öelda ka maagilise, teatri poole liikunud oma esimestest lavastustest peale.

Loe edasi Mullused teatriimed ehk Rituaalsest suurvormist kuni tillukese põlenud trükikojani