Autori Margus Mikomägi postitused

Väikerahva suurmehed hiiglastega kimpus

Kostja ja hiiglane, Uku ja hiiglane, Jaak ja hiiglane… kõiki kolme suurmeest, kes ilmuvad selle aasta suveteatri lavale, saadab muu hulgas kommunitliku nõukogude võimu valus paine.

Poliitik, president Konstantin Päts – Viinistu katlamaja laval Peeter Tammearu. Intellektuaal, polüglott, filosoof, luuletaja… Uku Masing – Saueaugu teatritalu laval Aleksander Eelmaa. Muusik, eluajal kuulsaim 1/6 planeedist, laulja Jaak Joala – Narva Kreenholmi manufaktuuri siseväljaku laval Märt Avandi.

Pääru Oja Toomas Nipernaadi Millale. “Küll võib inimene vahel rumalasti küsida, nii rumalasti, et midagi ei oska
vastata. Lapsed küsivad vahel nii, et ütle, armas ema, miks kassid sünnitavad just kasse, aga mitte elevante?
Kust pagan mina seda tean, miks kassid elevante ei sünnita, nalja pärast võiksid nad seda siiski vahel teha! Ehk kust mina tean, miks ostsin selle talu, miks loopisin neile massuurikaile oma rahatagavara näkku.”. Pildistas
Kevin Kohjus / TEMUFI

Otsapidi kuulub sesse ritta mu jaoks ka kirjanduslik suurkuju Toomas Nipernaadi – Tori linnamehe puhketalu mänguruumis on see Pearu Oja. Tõsi, tema ei võidelnud võõrvõimu vangla painega, vaid oma deemonitega. Uute maailmade loomise säde aga kandis teda niisama nagu kolme reaalselt eesti keeles kõnelenud ja elanud suurmeest. 

Tegelikult on mu jaoks küsimus neid nelja lavastust näinuna see, kas me, eestlased oma tänaste teadmistega tahame üldse tunnistada, et meil on olnud suurmehed. Või oleme ajaga võidu joostes jõudnud sellesse arengujärku, kus uus aeg peab tootma uusi kangelasi?

Samas neli uut näidendit rahvale kangelast otsimas või käitumismotiive kompimas on iseenesest märk, et aeg on käes. Lavastamis- ja tõlgendamisvabaduse andis kõigile neist ilmselt ka see, et ükski näitekirjanik dramaturg, ei Mart Kivastik, Priit Põldmaa, Ivar Põllu ega ka Ott Kilusk ei määratle oma teost dokumentaalseks. Ja ilma dokumentaalsuse sugemeteta ei saa ka ükski, kui Nipernaadi dokumendiks pidada Gailiti novelle ja Kaljo Kiisa filmi. Loe edasi Väikerahva suurmehed hiiglastega kimpus

Kuum võiks mõistuse pähe võtta

Mul on tunne, et kehtib seaduspärasus: rumalad lähevad ekstreemsest kuumusest rumalamaks.

Vihmaussid surevad kuumusest ja eestlased nõuavad odavamat viina. Usun, et mõistuse ülekuumenemisega hakatakse seletama ka rahuajal Otepää taevas välja lastud õhk-õhk tüüpi lahingraketti. Praegustes uudistes kasutatakse sellest jubedusest rääkides pehmendavaid sõnu – kogemata ja eksikombel.

Liikidel on evolutsiooniline mälu, mis aitab neil ellu jääda muutuvates oludes. Vihmaussid kas kerivad end suvisesse puhkeseisu või poevad kuumaga sügavamale maa sisse. Kuid siis ühel hetkel tuleb vastu paas, minna pole enam kuhugi. Evolutsiooniline mälu ütleb: sügavamale, loomake. Aga sein on ees. Inimesed takerduvad justkui kogu aeg mingitesse seintesse. Ilma kuuma ja kuivata. Loe edasi Kuum võiks mõistuse pähe võtta

Oleg Lojevski: „Valetab nagu pealtnägija” – see mõte omistatakse Stalinile

Vene tipp produtsendi kiirpilk lavastusele „Kostja ja hiiglane” pea vahetult pärast vaatamist.

altOleg Lojevski Varbola linnusel, mõni aasta tagasi. Viio Aitsam.

Küsin Venemaa suurima teatrifestivali „Kuldne mask” ekspertkomisjoni liikmelt Oleg Lojevskilt, mis tegi lavastuse „Kostja ja hiiglane” eriliseks. Ta soovitab mul erilist otsida loomaaaias.

„Kui sa erilist tahad, siis pead minema loomaaeda. Seal on kõik eriline – kotkad, jõehobud, maod… Inimeste vahel on palju tavalist.” Olen Olegi irooniaga harjunud. Tean, et ei tea maailmas mitte kedagi, kes nii kirglikult on teatriusku kui tema. Seegi, et mees lendab lavastust „Kostja ja hiiglane” vaatama Kaasanist, on eriline vaid neile, kes teda ei tunne.

Kuna oleme pikaajalised tuttavad, on intervjuu sina-vormis. Loe edasi Oleg Lojevski: „Valetab nagu pealtnägija” – see mõte omistatakse Stalinile

„Nipernaadid” Peep ja Silver räägivad Toomas Nipernaadist

Eile esietendub Tori külje all Linnamehe puhketalus värskeõhulavastus „Toomas Nipernaadi”. Nimiosas Pääru Oja.

See värskeõhulavastus on MTÜ Temufi poiste Peep Maasiku ja Silver Kaljula väljamõeldis. Mõlemad noored mehed on Viljandi kultuuriakadeemia ja ühtlasi ka Kalju Komissarovi märgiga üsna uued tulijad Eesti teatriilmas. Lavastaja Peep Maasikul on selles koolis õppida jäänud veel aasta. Silver Kaljula lõpetas akadeemia 2015. aastal. Loe edasi „Nipernaadid” Peep ja Silver räägivad Toomas Nipernaadist

Kuidas ma Hardi Volmeri filmis setut mängisin

Piret helistab, ta ütleb oma perekonnanime ka, aga see läheb esimese hooga mul meelest mööda. Ta räägib, et Hardi Volmer teeb Võrumaal filmi „Johannes Pääsukese tegelik elu” lisavõtteid ja tahab mind sinna mängima. Ärarääkija võluvitsaks on, et saan mängida kuulsate Ott Sepa ja Märt Avandiga. Mul on parajasti see koht peas, kus pean mõtlema, kust suveteatri nägemiseks bensiini, kava ja kohvi ostmiseks raha saada – muidugi võtan pakkumise vastu. Sean tingimuseks, et tulen siis, kui ei pea mängima purjus vanameest. Kuna ei pea, siis ütlen, et teen endale reede vabaks.

Lõpmatusse kulgev võttepäev

See, et film peenike värk on, tean juba ammu. Ja nii venibki reedene võttele jõudmine mind ärevaks tegemata. Väljasõit Raplast kell pool 12 lükkub kella poole kolme juurde. Õhus on äikest ja filmigrupp ennast selle järgi sätib. Loe edasi Kuidas ma Hardi Volmeri filmis setut mängisin

Lugu mälutempliga hingestatud eestlastest

Eesti rahvamajade etendus „Mälutempel” kandis endas näitekirjaniku ja lavastaja Urmas Lennuki loomingu läbivat igatsust Eesti rahva uue ärkamisaja järele. Sündis valus, vaimukas ja geniaalsuse piiril kulgev teatri suursündmus.

Kummaline ülendav hingevalu jäi lavastusest. Ma julgen küll sellest, mida nägin ja mis nahast läbi puges, sellest mälutemplist, mis ennast Toris suureks ehitas, kõrgendatud toonil kirjutada, aga natuke kahtlen, kas õnnestub. Sest mõjus „siin ja praegu” tervik.

Urmas Lennuk võttis kirjutamise ja lavastuse aluseks laulu- ja tantsupeo, andis Rahvamajale (Eesti esimene rahvamaja ehitati Kanepisse 130 aastat tagasi –MM) hääle ja lasi tollel me rahva ellujäämise lugu jutustada.

Lavastus ühendas me suured märgid: laulukoorid, puhkpilli- ja rahvapilliorkestrid, rahvatantsurühmad ja kirjanduskangelased, kes samuti on olnud me muutlikus, et mitte öelda kaduvas olnus märgilised väärtuste kandjad. Toots ja Teele, Kalevipoeg ja Linda, Vargamäe Pearu ja Kõrboja Anna, Juss ja Mari. „Ega me seda kuidagi ei püüdnudki sõnastada, et mis see täpsemalt vormiliselt on. Palusime vaid armastada inimestel seda, mida nad teevad. Aga nad vist juba armastasid.”, ütles Urmas Lennuk. Loe edasi Lugu mälutempliga hingestatud eestlastest