Kõik Margus Mikomägi'i postitused

Lehte Hainsalu: Mina elan eesti keeles

Lehte Hainsalu on saja-aastaseks saava Eesti Vabariigi õhku hinganud kohe 80 aastat. 13. veebruaril saab täis kuuskümmend aastat kirjanike liidus.

„Võibolla minu saladus on selles, et ma olen kodus sündinud, mitte haiglas. Sellised inimesed on teistmoodi. Neil ei ole terariistaga kallal käidud. Nad on loomulikud inimesed. Eks me olemegi viimased. Mul on maainimese hing, kuigi juba kaheaastaselt kolisime Tartu,” ütleb Lehte Hainsalu.

Kirjanikul on kolm last, lapselapsi 11 ja aprillis sünnib kuues lapselapselaps. Oma insenerist mehega tutvus ta 14aastaselt, kui too ta tantsima võttis. Nad olid abielus 55 aastat.

See naine mäletab küüdiautode tulesid oma lapsepõlvetoa laes, kui need inimesi Tartu sadamaraudtee juurde vedasid. Ka neil oli kohver pakitud – ema oli tütrele öelnud, et ka neile võidakse järele tulla, sest „võibolla kellelegi meeldib meie nikkelnuppudega voodi”. Lehte Hainsalu kirjutas alla 40 kirjale, oli nende 69 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikme hulgas, kes 20. augustil 1991 hääletasid “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest” poolt.

Kuidas te mõtlete tulevikust? Loe edasi Lehte Hainsalu: Mina elan eesti keeles

Töökuulutus: ühiskond vajab kiiresti õppinud psühhiaatrit

Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga 2. Selts – elukoht kellegi juures 3. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol. ajal avastab inimene “tee” tervisele. Au ja rikkus sellele kes avaldab selle tõe ajalehtedes.” See Ülo Kiple sõnum jõudis 1980. aastate keskel kogu Eestis majaseintele ja müüridele. Kiple pandi vaimuhaiglasse. Mees, kes oma sõnumi levitamisega müüridel kõikjale jõudis, lõpetas oma elu ise.

Jevgeni Ossinovski alustab oma vabariigi sünnipäeva puhuks kirjutatud pöördumist nõnda: „Vaadates aga viimaste kuude avaliku arutelu kulgu – seda närvilisust, ebakindlust, üksteise hukka mõistmist –, näib, et midagi on paigast ära. Ma võtaksin selle kokku Artur Alliksaare luulereaga: „Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?”” Sellele järgneb tal lause kohtumisest õhku ahmiva ajakirjanikuga ja tõdemus – rasvases kirjas –, et seda eristada muust sõnumist: „Tegelikult läheb Eestil paremini kui kunagi varem.” Nõnda siis ma küsingi: miks siis, kui on hästi, on väga halvasti? Loe edasi Töökuulutus: ühiskond vajab kiiresti õppinud psühhiaatrit

Nõukogude ajal tuli rauast flöödile augud sisse mõelda

Hipide revolutsioon” Ugala suurel laval on nii detailirohke ja täpne, et peaks andma positiivset mõtteainet erinevate elukogemustega põlvkondadele.

Olla vastu – see on noorusele iseloomulik, ajast, kohast ja riigikorrast vastalisus ei sõltu. 1960. ja 1970. aastate noored läänemailmas olid sõja vastu ja armastuse poolt. Raudse eesriide taga Nõukogude Liidus oli samasuguste vaadetega noorte peasooviks vabadus. Loe edasi Nõukogude ajal tuli rauast flöödile augud sisse mõelda

Toomas Kiho: Väike rahvas ei tohi hetkekski unustada mõtlemast eksistentsiaalsete asjade peale

Toomas Kiho tuletab me riigi juubeli eel meelde lugu Buratinost, kes oma raha Lollidemaal maasse kaevas ja uskus, et sealt kasvab rahapuu. „Kui sellisest mõtteviisist lähtuda, siis võib-olla Eesti tõesti ei pea 200. aastapäevani vastu,” arvab ta.

Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Tooma Kiho tuleb Tallinnasse rongiga. Pärast meie juttu läheb balletti vaatama. On matemaatik ja mitte niisama, vaid doktori kraadiga

Juhan Viiding luuletas: „ära korda oma isa vigu, õpi keeled, kanna kübarad…”. Mul on tunne, et keeled oleme selgeks õppinud saja aastaga, aga kübarakandmise oskus on meelest läinud.

„Kübara kandmise oskus“ küllap viitab eneseväärikusele. Arvan aga, et see pole suurim probleem meil. Eneseväärikus defineerub ümber, määratletakse ümber, igal põlvkonnal uuesti. Kui, siis võib-olla selles osas on väärikust vähe, et ei julgeta olla ise. Sisemist väärikust, endaks jäämise julgust on vähe. Loe edasi Toomas Kiho: Väike rahvas ei tohi hetkekski unustada mõtlemast eksistentsiaalsete asjade peale

KERRO – Keskealiste rõõmurohke olek

Režissöör Aljona Suržikova kolis viis aastat tagasi Tallinnast Raplamaale Kärusse elama. Dokumentaalfilm 40 aastat tegutsenud pereklubist KERRO sai tal valmis ajal, kui Käru vald ühines Türi vallaga ja kuulub nüüd seega Järvamaa kooseisu.

Film kuulub Eesti lugude sarja ja algab kaadritega, kus Käru pereklubilased „rokivad” stiilipeol kunagise ansambel Fixi kuulsa loo „Tsirkus” saatel. Järgmistes kaadrites viib 80aastane Lembit vaataja inimesesuuruse karu puukuju juurde. Ütleb, et see pole veel valmis. Lubab teha veel silmi ja natuke õõnestada kõrvasid. Et rohkem polegi midagi teha. Lisab, et tuleb Pinotexiga või mingi pruuni õlisema asjaga üle värvida. Karu kuju tegi Lembit oma kõige nooremale pojale 45. sünnipäeva kingituseks. Lembit on pereklubilane 1978. aastat ja tema tõlgib ära ka KERRO tähenduse, see on keskealiste rõõmurohke olek. Vana mees arvab, et ta nüüd lõpetab klubis käimise ära. Seal filmi algupoolel kõlab Lembitu suust ka lause, et kui klubi alustas, „…noori aktiivseid inimesi oli palju, aga nendest on… väga vähesed, kes üldse elus on veel”. Lembit sirvib fotoalbumit, vaatab pilte ja nendib, et kõik on teispoolsuses. Loe edasi KERRO – Keskealiste rõõmurohke olek

Keeletellingud ja stooritelling

Keele hoidmise võtmesõnaks on saanud nüüd stooritelling. See sõna kõlas taas kolmapäeva hommikul Vikerraadios, kui tutvustati ajalehti: „Edu saavutamiseks hotellinduses tuleb kindlasti tegelda sellise asjaga nagu sisuturundus ja stooritelling, see on võtmesõna…” Tänases Maalehes ütleb professor Rein Taagepera oma mullusuvist mälupilti kirjeldades: „Mulle tundus, et terve Eesti on muutunud Välis-Eestiks.” Loe edasi Keeletellingud ja stooritelling