Selle loo kirjutamise aegu ei olnud veel kindlalt öeldud, et teatritegemine juunikuus ja hiljem vabaks antakse. Rahvusringhäälingu uudises kõlas arv – 50 suvelavastust. Mina otsisin välja n-ö käegakatsutavama lähituleviku, juunikuu väljakuulutatud esietendused. Valisin need, mida ise näha tahaksin.
Kasuema pargis Loe edasi Seitse suvist hetke juunikuisel teatrimaastikul
Artur Talvik on juba kaks kuud loonud oma mereäärses kodus Tapurlas permapõlde. Mõelnud, kuidas suurendada elurikkust päriselt, ilma parteilist jama ajamata. Päeval ehitab ja õhtul õpib permapõllu hingeelu, näiteks süsiniku ja lämmastiku võimalikku taskaalu.
Kirjutan siia me jutu algusesse kaks Artur Talviku mõtlema kutsuvat tsitaati, mis tiksusid diktofoni siis, kui me jutt peateemast näiliselt kõrvale kiskus:
– „Meil palju on rääkima hakatud teaduspõhisest maailmast. Ma kogesin seda riigikogus – laua ühes otsas istusid ühed ja teises teised teadlased ja rääkisid 180 kraadi erinevat juttu. Ja saadki aru, et nad on väga kitsa valdkonna spetsialistid. See on suur häda. Ma tänu tütrekesele, kes on kosmoseagentuuris, kuulen, kuidas nemad asjadele lähenevad. Lihtsalt väljendades: kõigele lähenetakse komplekselt. Väga palju mõeldakse sellele, et kui me viimegi inimelu kuhugi teisele planeedile, kuidas siis asjad toimima hakkavad. Loodusteadused, inseneeria, filosoofia, sotsioloogia… Kuidas süsteemid kompleksselt toimivad? Sinnapoole peaks ka meie kooliharidus liikuma. Kui kool teeb permapõllu, siis see ei ole vaid bioloogiaõpetaja sõu. Sinna peaksid sekkuma keemiaõpetaja, kunstiõpetaja… seal peenra ääres saab kõik ained, isegi majanduse ära rääkida. Õpetada tuleb terviklikkust.”
– „Ma ennast ökoloogiks ei pea, aga mõttelaad, see, et kõik kõigega seotud on, see on tähtis. Ka see, et sa oma mõtted saad päris asjadele suunata läbi tegevuse põllul. See ei ole tühjade liigutuste tegemine, vaid lõpuks võiks sulle ka toidu lauale tuua. Põllu peal tekib muu huvi. AK-d enam ei vaata nagu varem ja ma pole mitte midagi kaotanud.”
Ütled, et magasid sisse. Kuidas töötu saab sisse magada? Hea pealkirja saaks…
(Enne kui ma oma lause jõuan lõpetada, viibutab Artur mulle noomivalt sõrme.) Juba aastaid enne Riigikogu tegin oma töid nö kodu baasil. Nüüd vist öeldakse kodukontoris. Mul lapsed küsivad, et issi, miks sa tööl ei käi. Ma neile siis seletan, et näete ju ise, et panen igal hommikul endale traksidega püksid jalga ja lähen põllule. Vahel siiski käin ära ka- merepraktikal. Otsustasin peale Riigikogu endale kutselise kapteni paberid teha. Loe edasi Artur Talvik: Püüdlikult niidetud muru on roheline asfalt
Uku Uusberg on alates 21. juunist Tallinna Linnateatri peanäitejuht. Meie telefonivestluse nimetab ta improvisatsiooniks. Mina lisan, et teemaks on elu ja teater koos.
Lepime Uku Uusbergiga kokku, et pikema silmast silma intervjuu teeme mõne aja pärast Raplas ja ta võtab kaasa ka Linnateatri vastse uue direktori Mihkel Kübara. Mõtlen, et poistel on siis põhjust koju tulla – mõlemad Raplast –, ja saan aru, et poistest on mehed saanud juba ammu.
Me telefonivestluse ajal hakkab mu Raela aia kohale kogunema äikesepilvesid ja müristab. Küsin Ukult, kuidas ta suhtub äikesesse. „Äike väga meeldib, Uku on ju äikesejumala nimi,” vastab ta ja on rahul ka sellega, kui teatan, et just täna kuulsin esimest ööbikut meie kandis. „Improviseerime siis,” ütleb Uku ja ma olen nõus.
Ma kuulen, et sul on lõbus tuju.
Mul on tuju selline, et saab öelda – mõõdukas elevus. Ärevust enam ei ole, sellest ajast, kui panin endale kirja, mida ma teha tahan. Ärev oli siis, kui ma veel ei teadnud, kas osalen Linnateatri konkursil, ja siis, kui ma veel ei teadnud, mida ma teen ja mis see on, mida tahaks. Kui olin endale tahtmised kirja pannud ja konkurss algas, muutus kõik reaalseks. Nüüd on võimalik hakata liikuma.
Sinust saab Linnateatri peanäitejuht. Mis vahe on kunstilisel juhil ja peanäitejuhil? Loe edasi Uku Uusberg: on vaja hoida tunnetust, et tasakaal on eesmärk
Muusik Jüri Pootsmanni taustas on laulmine perekond Uusbergide ehitatud Rapla Riinimanda kooris. Küsimusele, kas Eurovisioon keskkooli ajal tema sõprade seas üldse mingi teema oli, vastab noormees: „Ausalt öeldes ega ma ei mäleta küll, et see nii väga teema oleks olnud.” Selgub, et kui Eurovisioon toimus, siis eks igaüks eraldi seda küll vaatas, aga noorte seas seda üksipulgi lahti ei harutatud. Loe edasi Jüri Pootsmanniga elust ja Eurovisioonist
Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp ütleb muu hulgas, et see, kas kinopublik pärast piirangute lõppu naaseb kinosaalidesse, sõltub palju riigi antud sõnumist. Kas sõnum ütleb, et see on ohtlik, või hoopis, et see on turvaline.
Edith Sepaga jutuajamist alustades ei osanud ma mõelda, et taas kohtun inimesega, kes on puudutatud filmilavastaja ja -operaatori, filmiprofessor Jüri Sillarti tarkusest ja lehvivast vaimust. Selgub, et täna riiklikku filmiraha jagavat asutust juhtiv naine alustas tööd pärast keskkooli Tallinnfilmis. Lõi alguses klappi. Siis sattus filmi „Äratus”(1989) peale, Jüri Sillarti juurde režissööri assistendiks. Alles hiljem tulid kõrged koolid Poolas ja Suurbritannias, kus ta õppis filmirežissööriks.
Edith räägib Jüri Sillartist ühe iseloomuliku loo, öeldes, et mehel oli selline karisma, et kui ta suu lahti tegi, siis kõik jäid teda kuulama. „Sillartil oli kombeks koolis enne filmide käikulaskmist tudengite käest küsida: „Aga vabandage, palun, milline lõhn on teie filmil?” Sellepeale rääkis närvline tudeng filmi sisust, värvidest,vormist … Siis Sillart küsis uuesti, rahulikult ja vaikselt, et ma saan sellest aru, aga kuidas teie film lõhnab?”
Arvan, et meie vestlusest Edith Sepaga peaks lugejani jõudma mitmesuguseid Eesti filmi lõhnasid.
Kuidas meie filmiseltskond võttis vastu teate, et plaanitud kinolinnak jäi riikliku rahastuseta? Loe edasi Edith Sepp: Eesti filmil on loorberipärg peas ja ninast veri väljas
Haigus nimega koroona on kogu maailma segi paisanud. Kellelgi pole kindlat vastust kolmandale peamisele küsimusele: kuhu me läheme? Mis võiks olla see, mis lisab me teadmisesse tulevikust selgust?
Me lähiolevikku iseloomustab vastandumise vaim, sellepärast on paslik meelde tuletada ka kahte, tõsi küll, mu meelest juba enne 21. sajandi katkuaega unustatud küsimust. Kust me tuleme ja kes me oleme?
Poliitilised kemplused on üsna kindlasti tupiktee. Või mis poliitika? Meil on raamatupidajate riik. Vaieldakse, ilmselt pigem kaubeldakse selle üle, kuhu lisada ja kust kärpida, unustamata ennast ja oma lähikondseid. Poliitilises mullis elamine ei ole aga see elu, mida elab suurem jagu meist.
Ega maksumaksjatele keegi ei seleta, kas kaitsekulutuste kärpe eest saaks osta neli või kolm raketti. Tean-tean, et asi on keerulisem kordades. Tean, et oleme praeguseks veelgi ettearvamatuma Venemaa piiririik. Loe edasi Kus me oleme ja kuhu me läheme…
