Tartus valikuvabadusega kimpus

Kevadine Tartu on iseenesest ahvatlus. Vanemuise teater korraldas 17.–19. maini Vabaduse festivali ning kutsus mängima Läti, Gruusia ja Soome külalised.

Kui olen kusagil kaks minutit Tartus olnud, teretame luuletaja Indrek Hirvega. Mu mõte minna Maalehe Tartu toimetusse neljapäevasele korralisele koosolekule lendab peast. Juba ammu on mu jaoks just Indrek Tartu hea vaim. Me seekord ei kõnele. Äratundmisest piisab.

Raekoja platsi tänavakohvikus jään passima nahaalset hakihakatist. Jõmm ei karda suurt kedagi, tükib lauale külastajate söögi kallale.

Vaatan, kuhu ta saagiga lendab. Ta veel kohvikus süüa ei julge, tuleb välja. Teeb kerge lennukaare ja maandub Raekoja platsi kodanlasemaja teise korruse rõdul, millel loosungid õhutamisega, et Tartust saaks 2024. aastal kultuuripealinn. Seal ta sööb.

Mu selja taga sööb noor Tartu isa oma pooleteiseaastase pojaga hommikust. Hakihakatis kipub inimesehakatise koogitükki ära võtma. Isa ei lase. Hiljem ütleb õlgkübaras ettekandjale üsna käskival toonil, et te peaksite siia surnud haki üles riputama.

Signe Kivi kõnnib, ilmselt tööle. Ta ju on nüüd Tartu kunstimuuseumi direktor.

Tuttav ajaloolane, kohalik poliitik joob minuga koos kohvi ja tunnistab, et kuuleb Vanemuise Vabaduse festivalist minu käest.

Kunstnik Margus Meinart kõnnib mööda, kutsub Konrad Mäe ateljeesse, kus just on algamas modelli järgi portree maalimise õppetund. Pallase vaim lehvib.

Seened lõhnavad” Loe edasi Tartus valikuvabadusega kimpus

Progressi masinavärki jututoad ei peata

Eesti mõistes rikkad ettevõtjad asutasid Riigireformi sihtasutuse ja rõhutasid, et see on apoliitiline. Kummaline, me riigiga pole rahul ei rikkad, ega vaesed.

Eesti 200, Riigireformi sihtasutus, Paide avamusfestival, Rooma klubi, Vabaerakond, rohelised, EKRE, šamaanitrummidega looduskaitsjad, hiieinimesed, märsilohistajad… ideaalidest lähtujad ju kõik. Või siis teisiti – kui need ülesloetud lähtuvad ideaalidest, siis millest lähtuvad keskerakondlased ja sotsid ja reformiparteilased? Meid on füüsiliselt vähe ja olen üsna veendunud, et omavaheline võitlus ja võistlus ei vii meid miskisuguse väljapääsuni ummikust, mida ju kõik võrdsed üksmeelsest tunnistavad. Loe edasi Progressi masinavärki jututoad ei peata

See maailm ja see teine – maa ja ilm

Käbikoda” – naised tantsivad hantidega NO teatris.

Pelgan igat vihmapiiska” – luurajate armastuse lugu Draamateatris.

Vihmapiisad käbikojas – millal me viimati mõtlesime, et kuused kasvavad käbide sees.

Kui Draamateatri esietenduselt parklasse kõnnime, peatab meid Estonia teatri ja Solarise keskuse valgusfoori punane tuli. Mõte läheb sinna, et kui kogu etenduse vältel on publiku silme ees jumalaema pilt, siis peab miski etenduse lõppedes plahvatama. Mida ikkagi tähendab maailmas see, et tänaste plahvatustega kaasneb imaami luust ja lihast läbi lõikav kutse mošeesse palvusele. Üsna konkreetselt meenus üks sellinepalvetuspaik Iraanis Teheranis, mäestiku jalamil keset hiigelsuurt parki, kus kunagine sealse kuninga residents, lossid. Mošee sellesse kolossi ajalooliselt ei kuulunud. Kutse palvusele oli võimendatud ja koht palvetamiseks selline kasvuhoonekilega eraldatud koht põlispuude all. Puhus jahe ja jahutav tuul…

Kui publik NO teatri saali koguneb, võtavad teda vastu kolm ooperlikes kostüümides naist, kõrgete kontsadega kingad jalas. Neist üks räägib loo vangilaagrist Perm 33. Kuidas üks vangidest ütleb poisipõnnile: „Vaata mind, vaata mind ja jäta meelde!” Hiljem saab sellest poisist muuseumi vangilaagri juhataja. Need on ainsad argised märgid „Käbikoja” maailma alguse ja lõpu loomise mänguilmas. Luuakse päris maailm, mis päris tänapäevast ammu kadumas või kadunud. Kuusk on alguses käbi sees. Millal ma või millal me sellest viimati mõtlesime… Loe edasi See maailm ja see teine – maa ja ilm

Kuidas ma liblikaga juttu ajasin?

Viio Aitsam kirjutas ja pildistas. Ilmus Maalehes.

Putukate ja teiste väikeste olenditega rääkimine pole nõiakunst, vaid märkamise küsimus.

Kui niiskel 26. aprillil korjasin kokku pojengi- ja punepeenra servas talvitunud kiritigusid, kelle seas ka mõni üksik võsa-vööttigu, ja neile seletasin, et olgu rahus, midagi halba ei juhtu, tuli meelde hiljutine helistaja. Olin ajalehes maininud, et räägin putukaid pildistamiseks ära, ja helistajamees küsis, kuidas see ikkagi käib.

Sisuliselt rääkisin ära ju ka tigusid. Igakevadine aktsioon on neid noppida peenraservadest, mõne konkreetse taime (näiteks salvei) vanade varte vahelt, maasikamaalt ja mujalt, kuhu nad talveks on kogunenud. Kannan nad aia teise serva enelaheki alla ja naadistikku, mida nimetame tigude tsooniks. Seal nad siis suvi läbi elavad – meie ei torgi neid ja nemad ei tule peenardele ja keset õue muru peale. Loe edasi Kuidas ma liblikaga juttu ajasin?

Valtu külaülikool sündis Rail Balticust ülesärritatud külades

Valtu külaülikool on Eesti 21. sajandi esimese poole „väljasureva” maaelu stereotüüpe ümber lükkav, elusam olemise ilming. Viie aasta jooksul on siin esinenud 26 lektorit. Kuulajaid koguneb alati saalitäis.

Külaülikooli loenguid on kõik need viis aastat korraldanud Kehtna valla mees Vahur Tõnissoo. Ta on leppinud kokku lektoritega, valinud ja kooskõlastanud teemasid. „Ma ei tea, kas Valtu külaülikool oli minu mõte. Mõtted tulevad kusagilt. Ja vastuvõtja oli see hetk siin peas olemas,” räägib Vahur Tõnissoo ajast viis aastat tagasi. See oli aeg, kus igal esmaspäeval said Raplamaal Valtu-Nurme külaplatsil kokku inimesed, keda hirmutas võimalus, et kavandatav Euroopa kiirraudtee lõikab pooleks nende kodud, talud ja maa. Loe edasi Valtu külaülikool sündis Rail Balticust ülesärritatud külades

Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel

Pane Janek Mäggi ministriks või hunt rahvusloomaks, algkoolis kohustusliku kirjaoskuse omandanute reaktsioon on ikka üks, kõigepealt tuleb elukas auklikuks lasta.

Paugutamise iseloom on see, mida kasutavad politseiuurijad ülekuulamistel läbi aegade. Et on hea võmm ja on paha võmm. See, kes pildile saab, peab rääkima. Hunt ennast kaitsta ei saa, ta on kehvemas olukorras, hunt on lindprii loom olnud meil ajast aega, kui EL aeg välja arvata. Ministri kohta seda nii kindlalt väita ei saa. Ei oska paika panna ajatelge ega näiteisikut, et vaat siis, kui Lembitu ministriks sai, kuulutati kõik selle ameti pidajad nii- või naasuguseks. Loe edasi Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel