Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa sõprusest sündis Kaarel Kuurmaa abil ühe põlvkonna mõttemaailma kujunemise lugu. See on elegantselt mängitud ja lavastatud, kusjuures loo selliseks saamisel on mu meelest suur panus noorel naisel, näitleja Kristiina-Hortensia Portil. Tänu naisele saab laval olijatest tugev, ennast ületav vaimukas meeskond.

Pääle terve energia, mis lavalt üsna nii, et seda saab katsuda, vaatajateni ja vaatajatesse jõuab, on ülitähtis see, millist mõttevabadust see lavastus kannab. Lausa võimas on, et autorite tahtel on sesse ikkagi India mõõtu lukku sisse toodud Eesti rahva ennemuistne jutt sellest, kuidas meie mehed virmalisi vehkimas käisid, lina ropsimise mõõkadega. Vägev seos! Kinnitus sellele, et tarkus on üks, olgu ta siis India või indiaanlaste oma. Omal moel oli nähtud lavastus ju kinnitus ja meeldetuletus me rahva kunagisest suurusest, mis paremal juhul ja ajal võib tagasi tulla.

Ses lavastuses ja loos oli mu jaoks Lennart Merilikku mõttemõõdet, hingust ja elegantsi. Suurus nõuab paljudele muudele asjadele lisaks ka eneseirooniat. See tihti ununeb, kuid Kuurmaa, a Rohumaa ja Saaremäe ei lasknud ennast alt vedada.

Üllar Saaremäe ütles, et ilmselt nad mängivad seda lugu veel ‒ Tartus, Rakveres ja ehk ka Tallinnas.

 

“Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”

Tekst Kaarel Kuurmaa ja Jaanus Rohumaa / Lavastaja Jaanus Rohumaa / Kujundus Mae Kivilo ja Gabriela Liivamägi / Heli Kostja Tsõbulevski ja Külli Tüli / Valgus Priidu Adlas.

Osades Üllar Saaremäe (Rakvere teater), Jaanus Rohumaa ja Kristiina-Hortensia Port.

Esietendus 15. novembril Tallinnas Salme kultuurikeskuses.