VIIVE ERNESAKS 27. märts 1931 – 19. jaanuar 2023

„Mängides klaverit tegi ta teatrit,” ütleb Peeter Volkonski. Ja me vaikime.

„On lahkunud kõige ilusam inimene Eesti teatris,” ütleb Jaak Allik. Ja me vaikime.

Kui tuli teade Viive Ernesaksa surmast, tegeles mu pea mõttega kullerkuppudest. Hoopis teises kontekstis oli keegi mulle just äsja rääkinud, et kullerkupud kaovad Eesti loodusest. Ja siis see rääkija oma mõtet ka laiendas, öeldes, et kui kaovad inimesed, kes on näinud kullerkuppe, ei oska keegi enam neist puudust tunda ka… Jah, mis siin ikka seletada. Sa, Viive, olid kullerkupp kindlasti.

Minu ja paljude teiste jaoks oli Viive Ernesaks seotud legendaarse tantsuõpetaja Helmi Tohvelmaniga. Helmi andis tantsutunnis lavakatele ülesande ja Viive rütmistas seda liikumist klaveril. Need olid põnevad tunnid nagunii, aga kaks isiksust, Viive ja Helmi, tegid neist kunstiteosed.

Tantsutunnid olid meie kursusel reede hommikuti ka ja Viive mängis meile saateks, lugedes klaveri noodipuldiIe laotatud kultuuriajalehte „Sirp ja Vasar”. Me olime noored ja ega lehelugemiseks suurt aega olnud. Kultuurilehes olevad põnevamad lood mängis Viive meile ette. Vahel oli nii, et kiikasime, mis loo juures Viivel kauem aega läks, ja siis otsisime selle lehest üles, et oma silmaga veenduda, mis seal kirjutatakse.

Viive klaverimängu aga tunnevad kõik eestlased tänaseni saatest Virgutusvõimlemine. Peeter Volkonski meenutab, et kord, kui Viive oli haige, tuli Tohvi tantsutundi klaverisaatjaks helilooja Eino Tamberg. „Ma ei mäleta, kas ta üritas noodist mängida, aga tal ei tulnud midagi välja.”

„Elu ja elamiserõõmu kõige parem näide, mōnes mõttes isegi etalon,” ütleb Artur Talvik. Ja ma oskan seda mõtet kinnitada pildiga, mis mus 1974. aastast. Oli taas üks varahommikune tantsutund ja meie kursuse poistega oleme öö läbi pidutsenud – no mitte ei jaksa galopeerida. Viive märkab seda. Valib välja kõige väsinuma mehe – mu mälus on, et see oli Margus Lepa – ja hakkab tema järgi mängima. See, kuidas toatäis noormehi tirilimps-poolteist rütmis galopisammu harjutavad, oli selline vaatepilt, mis lõppes ühise suure naermisega. Võib-olla mõtlen üle, aga siis oli väsimus kadunud ja tuju taas taevas. „Viive ja Tohvi, need kaks kuuluvad samasse kategooriasse.”

Jaak Allik räägib: „Oli aasta 1981. Eesti NSV kultuuriministeeriumi teatritevalitsuse väikeses kunkus istub 32aastane poisike, nimi Jaak Allik. Uksele koputatakse. Teen ukse lahti ja uksel seisab Helmi Tohvelman. Kujuta ette, kes olin mina, kommunistlik bürokraat, ja uksest tuleb sisse kultuuri suurkuju. See oli uskumatu. Helmi Tohvelman oli väike, pisike õhuline jumalanna.

Ja see jumalanna ütleb vaikse häälega: seltsimees Allik, ma tahaksin teile öelda, et Viive Ernesaksale tuleks anda Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. Sellest piisas. Tegin esildise.” Jaak seletab, et keegi ilma Helmita ei oleks selle peale tulnud. Kui tuli Helmi, siis see oli tähtis, Viive oli tähtis.

Meil on ammu auväärne Helmi Tohvelmani nimeline auhind, mille Eesti Teatriliit annab silmapaistva lavalise liikumisega näitlejale või liikumisjuhile. „Auhinna üleandmisel korrutatakse nüüd alati, et auhind asutati teatrikriitik Margot Visnapi ettepanekul (no ja ka Eesti Teatriliidu juhatuse otsusega). Jah, ettepaneku tegin mina, kuid tegelikult sündis auhinna idee koos Viivega Peraküla talu õuel, heldes päikesepaistes ja lustlikult tormilises vestluses,” kirjutab Margot Visnap feissbuukis, Viivest mõeldes.

„Viive kui naeris, naeris täiest südamest,” ütleb Tõnis Mägi. Ja lisab, et Viive huumorimeeles oli soojus ja südamlikkus. „Need, kes joonlaua järgi liiguvad, nende jaoks on see isegi ehmatav. Viive oli vaba inimene,” ütleb Tõnis. Ja me vaikime.

Peeter Tammearu ütleb, et nii headest inimestest nagu Viive ongi raske rääkida ja kirjutada. Kõik libiseb mööda, nagu libisevad näpud üle klaveriklahvide. Kui miski jääb, siis helgus. „Kalliskivi rauamaagis,” kirjutab Peeter Tammearu. Ja me ei kipu seda mõtet seletama.

„Erakordselt helge ja erakordselt aus inimene,” ütleb Jaak Allik. „Ma imetlesin teda väga. Distantsilt,” ütleb Andrus Vaarik. Ta seda ka ütleb, et sai Viivelt selle tarkuse, et hortensiad tahavad kohvipaksu. Nimelt olla Viive talle seda lausa näidanud, kuidas tal maja trepi kõrval paremal kasvasid elujõulised hortensiad, vasakul aga sootuks nirumad. Nimelt ütles Viive, et hommikuti käsi automaatselt viskab kohvipaksu paremale.

„Ta oli niivõrd teatri inimene, et selliseid teatri inimesi leiab harva ka näitlejate ja lavastajate hulgas. Tal oli hiilgav teatraalne tunnetus klaverit mängides,” ütleb Peeter Volkonski. Me tõesti oleme kõik tema klaverimängu järgi tantsinud. Viive Ernesaks tegi muu hulgas üle 150 muusikakujunduse Eesti Televisioonile (nt „Kuulsuse narrid”, 1982) ja Eesti Telefilmile (nt „Pisuhänd”, 1982).

Viive ise on oma tegemistest kirjutanud raamatus „Viiv”. Ta seal kirjutab rohkem teistest kui endast, raamatu lõpupoole siiski: „Ma ei hakka endale tuhka pähe raputama, aga ma ütlen ühe lause, mis on mind Liisu Lindauga ühendanud ja mis Jüri Aarma poolt on viisistatud: „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat!””

Luuletaja Ernst Ennol on imeilus luuletus nimega „Hilissuvi”: Sõit-sõit, sõit-sõit läbi salu,/ Kullerkupp läeb paljajalu./ Vaatab kask ja vaatab haab:/ kuidas see küll koju saab.// Nutulill lööb kõrval takti,/ ilmas kõik käib viimaks katki, /Kulub maisest ainest king,/ kuldset igatseb siis hing.//

Ilmus Maalehes.